Noviitsid ja vagandid

Rein Raud

 

 

Praeguses maailmas on ülikoolide ja ühiskonna suhted eri maadel korraldatud nii, et välja joonistub enam-vähem kaks üliõpilase võimaliku elukaare tüüpi. Ühtedes riikides on üliõpilane täisajaga õppija, kellel ei jää kontsentreeritud õpingute kõrvalt aega eriti millekski muuks ning tema elu möödubki peaasjalikult kloostritaolises kampuses omasuguste noviitside seltsis – mäletan ühe Michigani ülikoolis doktorantuuris olnud kolleegi räägitud lugu sellest, kuidas üks õppur sealt eksmatrikuleeriti, kuna teda olevat nähtud tantsukursustel ning see olnud ju ometi kindel märk, et ta ei võta oma õppetööd piisava tõsidusega. Teistes riikides seevastu võib üliõpilaselu kesta suhteliselt kaua ja rohkem rändava vagandina, keda karm distsipliin ei ahista. Õpinguid alustatakse ehk suurema hooga, kuid pärast jätkatakse töö kõrvalt ja omas taktis, nii et 160-ainepunktiliste õpingute lõpetamine võtab keskeltläbi kuus kuni seitse, aga vahel ka veel rohkem aastaid aega.

Paradoksaalselt on just see teine süsteem levinum riikides, kus kõrgharidus on tasuta ning avalik (näiteks Põhjamaades ja Mandri-Euroopas), esimene aga seal, kus see on tasuline ja peaasjalikult erasektori hoole all (Suurbritannia, USA, Jaapan). Lähemal järelemõtlemisel on see aga loogiline, sest kontsentreeritud õpinguaeg tuleneb ju otseselt sellest, et lõpetada lühema ajaga ja vastavalt ka vähema kuluga, kui aga pangad kuklasse ei hinga, on võimalik planeerida õpiaega rahulikumalt ja elada selle jooksul ka muud elu. Puhtmajandusliku pilguga süsteeme võrreldes tundubki, et esimene on efektiivsem. Mõõdetava tulemuse saavutamine võtab vähem aega ja õppurid on ise motiveeritud usinamalt töötama, samuti on neil rohkem võimalusi hariduse kvaliteedi üle nuriseda, sest nad ei saa tasuta lõunat. Ka ei ole ju kellelgi põhjust kahelda näiteks USA teaduslikes saavutustes. Küllap seetõttu ongi Eestis tekkinud segasüsteem, kus tasuline kõrgharidus on osalt tasakaalustatud riikliku koolitustellimusega ja peamised ülikoolid on avalik-õiguslikud, mis annab neile võimaluse toimida vajadusel avaliku, vajadusel erasektori käitumisloogika järgi.

Samal ajal ei oleks ka kõige parema tahtmise juures üliõpilastele meie haridussüsteemis kampus-kloostrite keskendunud elustiil kättesaadav ja kui lähekski nii, et kõik hakkaksid lõpetama ülikooli nominaalajaga, tähendaks see arvatavasti üpris kiiret kvaliteedi langust. Muide, kui räägitakse USA hariduse tasemest, peetakse enamasti silmas tippülikoolide doktoreid, mitte keskmiste ülikoolide bakalaureusi, kes maailma mastaabis ülikõrge tasemega paraku siiski silma ei paista. Pealegi ulatub populatsioon, millest ingliskeelsete riikide haridussüsteem oma tudengikandidaate nopib, ikkagi miljarditesse (kusjuures Eesti on selle osa) ja neil ülikoolidel ei ole ka hirmu oma kultuurikeskkonna jätkusuutlikkuse pärast. Seetõttu ei ole ingliskeelsel ülikoolimaailmal probleemi, kui mõni andekas noor inimene peakski ukse taha jääma, sest nende kõigi jaoks ei olegi seal ruumi.

Eestis on aga olukord hoopis teistsugune. Eesti ühiskonnas see lihtsalt peab olema probleem, kui andekad noored ei leia endale võimetekohast väljundit sellistel sekundaarsetel põhjustel nagu sünnikoht või perekonna majanduslik olukord. Kõigile Eesti elanikele võimetekohase hariduse kättesaadavus on ühiskonna jätkusuutlikkuse üks võtmeküsimusi. Arenguvisioon, mille kohaselt Eesti peakski jääma odava, kuid enam-vähem kvalifitseeritud tööjõuga allhankeriigiks, ei ole millegagi põhjendatav. Samuti seaksin kahtluse alla õpiaja lühiduse kasutamise kvaliteedikriteeriumina, pigem on olukord hoopis vastupidine: üliõpilane, kellel on võimalik oma õpinguid planeerida omas taktis, jõuab nende vältel kasvada nii inimese kui professionaalina ning suudab omandada samades oludes parema hariduse, kuna ta mõistab paremini, miks ja kuidas tal üht või teist ülikoolis pakutavat ainet edaspidi vaja võib minna.

Olen küll nõus sellega, et ultraliberaalne majandusmudel aitas suhteliselt nõrgast stardipositsioonist alustanud Eestil üsna kiiresti Ida-Euroopas esirinda jõuda ning seega võis olla õige ka selle ajutine rakendamine valdkondades, kus stabiilse ühiskonna puhul ei tohiks turudiktaat toimida, kuid praeguseks oleme juba jõudnud olukorda, kus peaksime suutma loobuda enese määratlemisest vaese ja näljasena ning seadma oma eesmärgid natuke ambitsioonikamalt. Materiaalse rikkuse asemel võiksime tahta tulevikus uhked olla hoopis näiteks oma elukeskkonna inimsõbralikkuse üle.

Olen üsna kindel, et meiega kultuuriliselt suhteliselt sarnase Soome märkimisväärne edu nii ühiskonnana kui ka innovatsioonil põhineva majanduse poolest on väga suures osas tingitud just sellisest hariduskorraldusest, mis aitab igal inimesel oma võimed maksimumini arendada, sealjuures tema isiklikke soove ja kalduvusi arvesse võttes, seevastu katsed ühiskonda sihipäraselt planeerida ei ole tingimata alati edukad, sest elu on enamasti keerulisem kui planeerijad ette näevad. Pealegi elame avatud maailmas, kus inimene võib ebameeldivast ja ahistavast keskkonnast alati siirduda talle sobivamasse. Mida andekam keegi on, seda oodatum igal pool.