Kaks nädalat vaikimist on sõnatu nõusolek

Leelo Tungal

  Kirjanik Kivisildnik on tegelikult hea inimene: kurja sileda koore all tuksub hea karune süda ja elukogemused on talle õpetanud, et – nagu nõukogude ajal, nii ka praegu – leidub asutusi ja isikuid, kes võtavad sind arvesse ainult siis, kui tõstad rünnates vihaselt häält, käitudes aga viisakalt, siis astutakse sinust lihtsalt üle.

Kui Kivisildnik avaldas oma jahmatust Koolibrilt saadud kirja üle, milles kirjastuse juhataja küsis luba avaldada tema luuletus ühes õpikus, pakkudes selle eest honorari 77 krooni (miinus maksud, teadagi), kinnitades, et kui poeet pole kahe nädala jooksul vastanud, loetakse autori vaikimist automaatselt nõustumiseks, siis soovitasin tal vastamisega kiirustada, sest augusti teisel poolel peaks ju enamjagu uutest õpikutest juba trükikojas või valmis olema. Mõistes Sveni solvumist – mitte niivõrd selle rahasumma, kuivõrd hoolimatu suhtumise pärast –, nentisin, et asjad on siiski paremuse poole läinud: mõne aasta eest sain alles ajalehest teada, et Koolibri oli III klassi lugemikus muu hulgas kasutanud ühte minu luuletust, mis oli kirjutatud ekstra ja ainult Hea Lapse hirmujutu-numbri jaoks, et võtta kokku lastest autorite õuduka-teemasid – ei kirjanikuna ega ka Avita kirjastusele tehtud õpikute koostajana poleks ma seda mingil juhul kooliraamatusse paigutanud. Nüüd sain siis lehes nahutada selle eest, et keegi stiilitundmatu oli need värsid maha kirjutanud ja valesse kohta sokutanud! Oleksin ehk osanud midagi sobivamat asemele pakkuda – aga ei Koolibri ise ega ka lugemiku autoridki vaevunud luba küsima ega avaldamisest teatamagi. Vana hea maa sool Harri Jõgisalu kurtis jällegi, et tema raamatud on peaaegu tervenisti kodulooõpikutesse ümber kirjutatud – samuti ilma autorit teavitamata, honorarist kõnelematagi…

Kiitsin oma kirjas Kivisildnikule, et näe, nüüdseks on siis olud paranenud ja kirjanikelt küsitakse lubagi. Aga paari päeva pärast sain minagi Koolibri juhatajalt Kadri Haljamaalt samasuguse kirja, Kivisildnikule saadetust erines see ainult honoraripakkumise osas: 5 luuletuse eest lubati 263 krooni. Vastasin, et kahjuks tuleks üks neist luuletustest millegi muuga asendada, kuna olin just kirjutanud alla TEA kirjastuse lepingule selle avaldamise asjus. Honorari erinevustest ei hakka kõnelemagi – aga leidsin, et kui luuletus kuulub juba õppekirjanduse alla, siis ei sobiks seda ju enam TEA kogumikus trükkida. Järgmisel hommikul tuli Koolibrist ärev telefonikõne: ma ei tohtivat keelduda, kuna nende värsside kohta on töövihikus 3 ülesannet ja… õpik on juba trükitud!

“Miks te siis üldse küsite, kui niikuinii autorite tahtest ei hooli?” panin imeks. “Ja miks nii hilja?”

“No teie olete ju alati nii lahkesti nõus olnud,” määriti mulle mett mokale.

Tõepoolest, loomulikult olin nõus oma loomingu avaldamisega, kui kolleeg Jaanus Vaiksoo ja Krista Kumberg sellest juttu tegid – vaatamata sellele, et nende tehtud kooliraamatud tulid samale “aiamaale”, kus juba Ene Hiiepuu, Anne Kloreni ja minu koostatud õpikud ees olid. Vähesed kirjanikud on keeldunud oma värsside avaldamisest kogumikes, mis viimasel ajal moodi läinud, ja miljonäriks pole selle läbi keegi lootnud saada – enamasti asendab selliste raamatute puhul honorari autorieksemplar. Kuid see, et luba küsitakse alles siis, kui raamat juba ilmunud, näitab ikka täielikku hoolimatust kirjanike suhtes – jah, sellisel puhul peaks vähemasti korralikku autoritasugi makstama!  Koolibri juhatajalt aga kuulsin, et nende kirjastus on igati puhas poiss: oma honorarimäärad olevat Koolibri kokku pannud koos Mati Sirkliga ning  kirjanike liidu praegune esimees Jan Kaus olla lubanud edaspidi kultuurkapitalilt ja kultuuriministeeriumilt Koolibri õpikute jaoks aidata raha taotleda. Nii Sirkel kui ka Kaus on alati kolleegidega solidaarsed olnud, seepärast ei tahaks küll uskuda, et luulekogude ja romaanide kirjastamise asemel hakatakse edaspidi toetama selliseid raamatuid, mida iga vald ja linn PEAB koolidele ostma ja mille tiraaž on 10 – 20 korda algupäraste romaanide-luuleraamatute omast suurem… Miks ei  võiks siis ju teisedki miljonärid – pankurid ja ärimehed – lasta kultuurkapitalil ja kultuuriministeeriumil kinni maksta oma trükiste kirjastamist? Aga võib-olla olekski arukas nii haridus-  kui ka muud ministeeriumid kinni panna ja  jätta Maarjamaad juhtima ainult üks hiigelsuur kultuuriministeerium, presidendiks kultuuriminister ja peaministriks kulka esimees?

Ütlen veel ära, et minu viisakat keeldumist kõne all olnud luuletuse avaldamise asjus ei pandud millekski: kuigi teatasin, et eelistaksin siiski TEA kirjastuse kogumikku, võttis Koolibri juhataja kontakti TEA juhatajaga ja sai loa kätte.  Ja  kui lugemik oli niikuinii juba ilmunud, siis ei jäänud mul ju muud ülegi kui ainult käsi laiutada ja õlgu kehitada…

Nii et tark kolleeg Kivisildnik, tahaksin hakata Sinu õpilaseks! Oot-oot, kui palju Sa oma luuletuse eest küsisidki? Mina küsin siis viie eest viis korda rohkem – ja kui kahe nädala jooksul pole vastust saanud, siis võime rahuga rahakottide rauad lahti teha! Kes selle kahe nädala seaduse kehtestas, sellest pole meil küll aimu, aga näe, toimib!