Veel kord „Kadumisest“

Sten Ojavee kureeritud „Kadumisest ja kadumiseks“ on „Ladyfesti“ kõrval Eesti esimene tõsiseltvõetav kuraatoriprojekt, mille taustaks on rändekriisi kogemuslik foon.

HANNO SOANS

Sten Ojavee kuraatoriprojekt „Kadumisest ja kadumiseks“ Tartu kunstimuuseumis 11. III – 29. V.

Nähtamatuse saavutamiseks pead sa olema superkangelane või naine, kes on üle 50 aasta vana.

Hito Steyerl, video „Kuidas olla nähtamatu: kuradima didaktiline hariduslik .mov- fail“

Enamik teostest oli kalkuleeritud tulemuse saavutamiseks kokku laotud valmisklotsidest, kuid oli ka uudistöid nagu Mikk Madisson „Imersa“, millega kuraator oli kontrollitud riski peale välja läinud.

Kristiina Õllek

12. V Eesti Päevalehes kirjutab Indrek Grigor Tartu kunstimuuseumi Marika Agu ja Sten Ojavee kureeritud näitustest „Parandamise esteetika tänapäeva Gruusias“ ja „Kadumisest ja kadumiseks“ ekslikult justkui paketist, mille ta on paigutanud Rael Arteli kuraatorikooli tingliku mõiste alla, viidates kuraatoritele kui „noortele kursantidele“ ja näitustele kui „tüüpilistele koolitöödele“. Grigor väidab samuti, konkreetselt kuraatoritegevust ja näitusi kui tekste analüüsimata, et võrdluses Arteliga on Agul ja Ojaveel veel palju õppida. Ja soovib, ilmselget üleolekut demonstreerides, patroneeriva heatahtlikkusega ja pähe patsutavalt positsioonilt, neile „kõrgemat lendu järgnevatel näitustel“. Peavoolumeediasse sai seega läkitatud selge sõnum, mis lähemal lugemisel ei osutu õigeks.

Soovin veel kord lähemalt kaeda näitust „Kadumisest ja kadumiseks“, mida pean selle aasta seni veenvaimaks kuraatoriprojektiks Eestis. Kuigi Sirbi veergudel on sellest kirjutanud Francisco Martínez, oli tema essee pigem laiem kulturoloogiline ekskurss kadumise lähtepositsioonide avamiseks maailmakultuuri kontekstis viidetega Kierkegaardist Baudrillardini, Kim Ki-Dukist Bob Dylanini, puudutamata otseselt näituse enda tekstuaalset kude: kuidas üks eksponeeritud töö koostöös teistega vaatajat näitusel käivitab, suunab ja ohjab. See, mida mina pakun, oleks lühike lähilugemine, mille eesmärk on tõestada näituse kuraatori loomingulist iseseisvust ja väärtustada tema loodud mentaalset platood.

Sten Ojavee kureeritud „Kadumisest ja kadumiseks“ on „Ladyfesti“ kõrval Eesti esimene tõsiseltvõetav kuraatoriprojekt, mille taustaks on rändekriisi kogemuslik foon. Ometi ei ole see illustratiivne ja poliitilises programmeerituses liiga fikseeritud (nagu näiteks oli äsjane „2016. aasta poliitilise foto festival: kodumaa“ Helsingi fotokunsti muuseumis), hoides meie teadmised maailmast toimuvast ja selle kohta käivast uudistevoost pigem ärevust tekitavalt ebamääraselt foonil kui äraütlevalt fookuses. Näituse lähtepunkt ärgitab ka mõtlema orjakaubandusest ja perevägivallast kui kadumise võimalikest põhjustest. Aga mis ehk intrigeerivamgi, siis selle tähenduslikud viited ulatuvad justkui suurematest hädadest motiveerimata müstilise kadumiseni. Pealegi, nagu mitu näitusetööd osutab, oli siin muu hulgas vaatluse all ka inimeste kohta käiva teabe haldamine (Ivar Veermäe), füüsilisel kujul pildilt kadumine (Hito Steyerl), praktilised juhised uue identiteedi omistamiseks (Suzanne Bürner) ja iseenda matmise virtuaalse kogemise võimalus (Mikk Madisson).

Esimene töö vajutas pitseri kogu edasisele näitusekogemusele. Istu, ava raamat ja lase end kaasa viia! Susanne Bürneri „Haihtumispunkt: kuidas Eestis jäljetult ära kaduda“ on rabav oma neutraalsuse poolest, et hoolimata sellest, milliseid põhjusi kellelgi võiks olla oma senise eluga hüvasti jätmiseks (depressioon, koduvägivald, kriminogeensed põhjused, osalemine välisriikide luuretegevuses), toob see detailideni välja ekstreemsusteni ulatuvad strateegiad edukaks radarilt kadumiseks. Raamatu avaleheküljele kirjutatud lauset – palun mitte võtta siinset teksti ärgitusena – on raske tõsiselt võtta, sedavõrd sugestiivselt on kadumise variandid läbi mängitud. Näiteks läbi mitme lehekülje ulatuv õpetus võimalike jälitajate autode täielikust hävitamisest päädib musta huumori piirimaile jääva soovitusega võimaluse korral oma jälitajate autot mitte põlema panna, kuna see tõmbab liialt tähelepanu, sest lihtsam ja vaiksem viis auto hävitamiseks on riis radiaatoris ja muld karteris. Esmakordselt 2006. aastal ilmunud manuaalist selle kohta, kuidas kaduda jäljetult USAs on kohaliku töörühma toel saanud Eesti elu intrigeerivas kõverpeeglis esitav materjal.

Teine teos, mis Bürneri raamatuga justkui raamistas näitusekogemust, oli Berliinis elava rahvusvahelise superstaari Hito Steyerli video „Kuidas olla nähtamatu: kuradima didaktiline hariduslik .mov-fail“, kus sugestiivses, musta huumoriga pikitud kompotis jagatakse iroonilisi juhiseid, kuidas pildiühiskonnas pildilt kaduda. Näiteks, et muutuda nähtamatuks satelliidipildil, tuleb võtta maastikul ühe piksli suurus, mis on aga üha raskem, kuna satelliidipildi piksel on 1996. aasta kaheteistkümnelt meetrilt vähenenud nüüdseks pea kolmekümne sentimeetrini. Steyerli video võimukas hääletoon saadab meid läbi kogu näituseanfilaadi, luues ootamatuid flashback’e dialoogis teiste näitusetöödega, mis olid seadistatud eri registrites kogemuste edastamiseks. Hoolimata näituse piiratud ruumiprogrammist oli seal skulptuuri, installatsiooni, videot, fotot, virtuaalreaalsuse simulatsioon ja juba mainitud vana hea raamatuformaat. Enamik teostest oli kalkuleeritud tulemuse saavutamiseks kokku laotud valmisklotsidest, kuid oli ka uudistöid (Bürner, Madisson), millega kuraator oli kontrollitud riski peale välja läinud. Seda, kuivõrd täpselt oli kuraator soovinud kontrollida oma näituse teksti, näitab tõsiasi, et Danila Tkatšenko fotoseeriat „Põgenemine“ (mida nägin tervikuna 2016. aasta poliitilise foto festivalil Helsingi fotokunsti muuseumis) eksponeeris Ojavee vaid valikuliselt, keskendudes ühiskonnast põgenejate fantastilistele metsamajakestele ehk siis kohtadele ja jättes välja romantilisevõitu põgenejate portreed.

Tulles tagasi käesolevat artiklit motiveerinud Indrek Grigori seisukohtade juurde, tuleb küsida, mida annab pealesunnitud koolkondlikkuse mõiste. Pealegi ekslik, kuna näiteks Sten Ojavee ainuke senine kuratoorne kokkupuude Tartuga on Maria Arusoo kureeritud näituse „Arheoloogiafestival“ assisteerimine Tartu kunstimuuseumis, nii et koolkondlikult kuuluvuselt kuuluks ta pigem KKEKi mõjude alla. Mulle tundub, et Eesti oludes on seni selgetest kureerimiskoolkondadest rääkida pisut vara. Ja pealegi mõttetu, ilma et oleks ära kuulatud kuraatori enda hinnang selle kohta, kust ja kuidas ta õppinud on ja millest eeskuju võtab.