“Crossing borders” EMTAs

Ia Remmel

Tänavune suvekursus oli suunatud nüüdismuusikale.  

Anto Pett

 

14. – 25. augustini korraldati Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias juba teist korda rahvusvaheline muusikakõrgkoolide-vaheline suvekursus “Crossing interpretation borders again”. Peateemaks oli seekord improvisatsioon ja nüüdismuusika. Nii nagu eelmiselgi aastal oli tegevusse kaasatud klassika ja jazzi suund, kokkupuutepunkte otsiti improvisatsiooni toel.

Kursusi viisid läbi õppejõud Taanist, Soomest, Saksamaalt, Lätist, Leedust, Poolast, Rootsist, Islandilt ja Iisraelist. Muusika- ja Teatriakadeemiast õpetasid kursusel Anto Pett, Anne-Liis Poll ja Jaak Sooäär. Õppejõudude meistriklasside kontsertidel esitati Schönbergi, Messiaeni, Ligeti, Crumbi, Serocki, Saariaho, Kageli jpt autorite loomingut, nüüdismuusika esitused vaheldusid improvisatsiooni ja jazzkontsertidega.

Lõppkontserdil tuli ettekandele Erkki-Sven Tüüri “Arhitektoonika II”, poola heliloojate Zbigniew Bargielski ja Stanisłav Moryto teoseid ning Kazimierz Serocki ulatuslik “Continuum” kuuele löökpillimängijale. Seda keerukat teost esitati n-ö stereofooniliselt: mängijad asusid ja kommunikeerisid üksteisega EMTA kammersaali eri nurkadest. Ürituse huvitavaks eksperimendiks oli taas improvisatsiooniorkester, mida juhatasid Anne-Liis Poll ja Anto Pett. Kursused lõpetas suur jazzkontsert ja jazz jam.

Kursuste oluline ning siduv distsipliin oli improvisatsioon. Esitasin selle ala õppejõule Anto Petile pärast kursuste lõppu mõned küsimused.

 

Mis on improvisatsiooni olemus, mida see inimesele annab?

Improvisatsiooni olemus põhineb inimese sisetundel, tema soovil midagi väljendada, leida kontakt oma minaga. Muusikalise eneseväljendusena peaks see muusikaõppijale olema sama loomulik kui noodist mängida. Ja improviseerimist tuleb ka harjutada.

 

Ei pea vaid inspiratsiooni ootama?

Kui ainult selle peale loota, siis võib jäädagi ootama. Kui peab kindlal ajal midagi esitama, siis peab selleks ka valmistuma.

 

Kuidas üliõpilased on improvisatsiooni vastu võtnud?

Igal pool, kus on olnud improviseerimise kogemust, on olnud kergem läheneda. Aga mitmetes kõrgkoolides improvisatsiooniga ei tegelda ja siis tuleb nii-öelda nullist peale hakata. Reaktsioon on olnud valdavalt positiivne, kõik hakkasid mingil tasemel mängima. Kuna tahtjaid oli palju, siis sai igaüks kursuse jooksul kaks-kolm tundi, mõni aktiivsem ka neli. Tänavune kursus oli suunatud nüüdismuusikale, harjutati ja esitati keerulisi nüüdismuusikateoseid. Selle taustal oli improvisatsiooniga lihtsam tegelda, mingi eeltöö avarama helimaailma poole oli juba tehtud.

Kõrvalseisjale võib tunduda, et improvisatsioon on miski, mida võiks teha eelkõige omaette või koos mõttekaaslastega. Kas see on huvitav ka kontsertkorras kuulajale?

Mina üritan oma mõtlemist ja mälu nii treenida, et improvisatsioon kõlbaks ka kontserdilavale, oleks samaväärne interpretatsiooniga. Minu mõistes on improvisatsioon nagu reaalajas komponeerimine.

Kuidas on võimalik selline suur, erinevate isiksustega üksus nagu improvisatsiooniorkester toimima saada?

Peamine on see, et ei mängitaks lihtsalt helisid, vaid et seal taga oleks kujutlus, kõlavärv, idee. Improvisatsiooniorkestri dirigent hoolitseb selle eest, et kõik ei mängiks korraga. Aga peamine on siiski see, et kõik orkestri liikmed kuulaksid üksteist, et keegi ei mängiks isekalt, muidu niisugune koostöö ei õnnestu.

 

Nii et orkestri juht loob sellele kohapeal tekkivale muusikale vormi?

Jah. Seda struktuuri võib mitut moodi teha, ka graafilise notatsiooniga, kus dirigendil ei ole suurt rolli, aga tänavu meie Anne-Liis Polliga tegime selle kohapeal.

 

Kui palju osalenud maade muusikakõrgkoolides improvisatsiooniga tegeldakse?

Siin oli väga hea poola löökpilliõppejõud Stanislav Skoczyński, tema on küll improvisatsiooniga tegelenud, kuigi Varssavi muusikaakadeemias improvisatsiooni lausa õppeainena pole. Muidugi teevad seda jazziõppejõud. Taani tšelloõppejõud Niels Ullner oli lausa nii julge ja tuli minu juurde improvisatsioonitundi, peagi juba esinesime koos.

Eelmisel aastal ütles ürituse initsiaator, EMTA välissuhete prorektor Marje Lohuaru, et igal muusikaakadeemial on midagi sellist, mida teistel ei pruugi olla, ning et meil on selleks just improvisatsioon. Kas improvisatsiooni õpetatakse muudes muusikakõrgkoolides suhteliselt vähe?

Individuaalõpetus on peale meie õppeasutuse näiteks Leipzigi muusikakõrgkoolis, mujal tehakse rohkem rühmatunde. Ent Madridis on lausa improvisatsiooni instituut.

Kui vaadata kursuste reklaame, siis ega meie kursus pole ainuke, kus pakutakse improvisatsiooni. Enamasti on see siiski jazzimprovisatsioon, nii et selles mõttes meie kursus on tõepoolest teistsugune.