Võimalus kuuluda korraga kahte kultuuri

Toomas Tuulse: „Töö kooridega on kui punane joon minu elus.“

Evelin Tamm

Stockholmi Eesti Segakoori dirigent, pianist ja helilooja Toomas Tuulse (sünd 21. III 1946 Stockholmis) on mitmekülne ja särav isiksus. Tema vanemad põgenesid nagu kümned tuhanded nende saatusekaaslased 1944. aasta sügisel Eestist Rootsi. Toomas Tuulsele on see andnud võimaluse kuuluda korraga kahte kultuuri, õppida tundma mõlemat ja luua selle kogemuse põhjal täiesti kordumatu ja uus helikeel.

Kuidas sai sinust muusik?

Toomas Tuulse: Muusika oli mu mõlemale vanemale oluline. Kui olin kaheksa-aastane, täitus üks nende unistustest – neil õnnestus osta täiesti uus klaver. Enesestmõistetavalt hakkasin klaverimängu õppima. Minu arvates oli see maailma kõige loomulikum asi. Juba varem oli mul tugev tõmme igasuguste muusikainstrumentide poole. „Milliseid imelisi muusikapalasid saab kõikidel nendel ilusatel pillidel mängida!” mõtlesin. Minu esimene klaveriõpetaja oli Harri Kiisk. Täiskasvanueas mängisin mitmeid aastaid Käbi Laretei juhendamisel.

Kui olin kaksteist, tahtsin õppida muusika kirjutamist. Klaveriõpetaja õpetas mulle teooriat ja ergutas mind muusika müsteeriumi avastama. Kaua aega katsetasin täiesti omal käel. Tegin suuri pingutusi, aga saja eksimuse kohta sain ühe kordamineku. Eksperimenteerisin paljude stiilidega: olin impressionist, modernist, serialist, avangardist … Aga minus vabanes midagi, kui sain kolmkümmend, see oli kui nähtamatust seinast läbiminek – kõik, mis varem tundus raske, oli nüüd saadud kogemuse najal ületatav. Leidsin oma stiili, mis õiguspoolest tähendas mitut stiili.

Lühikest aega avanes mul võimalus võtta tunde Eduard Tubinalt. Õppisin vormiõpetust, kontrapunkti ja orkestreerimist. Tunnid lõppesid alati meeldivate hetkedega kohvilaua taga, kus võisin esitada mis tahes mind huvitavaid küsimusi. Tubin oli ammendamatu teadmiste ja huvitavate lugude allikas.

Muusikast siiski minu esimest ametit ei saanud – selleks sai arhitektuur. Alles hiljem õppisin kirikumuusikuks. Mõlemad ametid on kui minu jalad, käin meeldi mõlemal. Loominguline protsess on seesama.

Lõpetasin kuningliku tehnikakõrgkooli 1973. aastal ja pidasin sõbraga kahasse mõned aastad arhitektuuribürood. Seejärel kolisin oma kasvava perekonnaga maale ja hakkasin tööle kirikumuusikuna Väddö saarel. Samal ajal hakkasin koos naise Lena Kristinaga rajama oma ettevõtet Wäxthuset: asutasime koolitustalu ja hooldekodu raskustes inimestele. Siin sain kasutada mõlemat oskust: muusikut oli alatasa vaja selleks, et luua lõõgastavat meeleolu ja arhitekti, et renoveerida ja ehitada maju. Hiljem, kui kohalikud neid maju nägid, sain neile nõu anda ja teha jooniseid.

Olen kogu elu kirjutanud massiliselt tekste eri puhkudeks. Keel on kui muusika, sel on omad seadused. Keel kutsub kirjanikku ilu, seoste ja tähenduste maailma looma. Kui hakkasin luuletama, siis süttis minus justkui uus loomiskirg. Täpselt nagu muusikaski on siin teemad, kõlad ja rütm. Aga ka üks üllatav moment – luule otsene ja maagiline mõju meie tunnetele. Luulerüüs saavad sõnadest nooled ja mõtetele kasvavad tiivad.

Töö kooridega on kui punane joon minu elus. Juba gümnaasiumis kirjutasin mõned lood ja sain neid ise dirigeerida. Laulsin aastaid kiriku- ja kammerkoorides, see oli lõbus ja ma õppisin tohutult palju. Ja siis tuli aeg meie eesti koorides. Esiteks Stockholmi Eesti Naiskoor, seejärel Vikerkoor ja nüüd olen üks Stockholmi Eesti Segakoori kolmest dirigendist. Koorijuhtimise jagamine sobib mulle hästi, see annab avarama elamuse koorile ja suurema vabaduse. Koorimuusika kirjutamine on üks kõige toredamatest asjadest maailmas.

Eelmisel suvel oli Pärnu laulupeo nimilooks sinu ja Hando Kase ühistööna sündinud laul „Imede aias“. Stockholmi Eesti Segakoori püsirepertuaari kuulub veel mitmeid su kauneid lugusid. Kõrvuti koorimuusikaga oled viljelnud ka teisi žanre. Kui juubeli puhul tagasi vaatad, siis milliseid oma mitmekülgsetest muusikaprojektidest tahad ise esile tõsta?

1973. aastal olin kaastegev Rootsi Raadio tellitud projektis. Kirjutasin võistluspala Euroopa raadioühingu iga-aastasele Monte Carlo konkursile „Triumph Varietée“. Kahekümneminutise loo ristisime „Joyces for Voices“ – see oli ainult häältega eluõnne väljendav fantaasia. Kirjutasin samba, jazzi, hällilaule ja fuugasid ning arranžeerisin häältele. Minu kaastöölised inspireerisid, organiseerisid ja salvestasid. Võistluspala saadeti Monte Carlosse ja mõne kuu pärast saime teada, et olime võitnud. Olime Euroopa meistrid! Kuldpokaal meie nimedega asub raadiomaja fuajees.

1976. aastal komponeerisin ja orkestreerisin ühe võistluse jaoks menueti puhkpilliorkestrile. Sain kolmanda koha ja muusika salvestati plaadile. Sellised väikesed võidud inspireerivad, ergutavad ja viivad edasi.

Kõik väikesed ja suuremad palad, mis olen meie eesti ettevõtmistele Rootsis kirjutanud, on meeldejäävad. Stockholmis peetud ESTO 80 tarvis õnnestus mul Kalju Lepiku teksti põhjal kirjutada terve kantaat orkestrile, koorile ja solistidele. Samaks festivaliks telliti laulupeolaul naiskooride ühendkoorile „Hommikupalve“ Marie Underi tekstile. Stockholmi „Estivalile 2013“ sain tellimuse meestekoori laulule, see pidi olema töötlus millestki humoorikast ja juba varasemast tuntust. Tegin ümber loo „Hakkame mehed minema“ käteplaksudele, jalgade trampimisele ja ootamatutele rütmidele. „Sweedest Song’ilt“ sain mitme põneva sooviga tellimuse. Sellest sündis „Läks aga metsa“ koorifuuga, kus kasutan teksti ja teemasid laulust „Kui Kungla rahvas“. Publik kutsutakse viimast fraasi kaasa laulma.

Mulle on tellimused alati meeldinud – see on konkreetne, ajaliselt paigas ja kindel asi. Aga vahel tuleb loomisimpulss mõnest kohtumisest, tuuleiilist, kaunist mälestusest … Või saan uusi ideid oma kolleegidelt, Hando Kask on üks nende hulgast. Oleme koos kirjutanud mitu laulu koorile, kabareele ja teatrile. Eespool nimetatud „Estivalile“ tegime erilise etenduse „Wiiraltiaana“ Eduart Wiiralti elust ja loomingust. Figuurid astusid sõna otseses mõttes tema maalidelt maha ja hakkasid elama. Ja sel kevadel esitavad naiskoorid Pärnu laulupeol minu kirjutatud laulu „Viibida, vaikida …“ Ellen Niidu tekstile. Ellen Niit on kirjanik, keda ma väga armastan, tema tekst on paljudel minu lauludel.

Kasvasid üles ajal, kui Eestimaa oli kindlalt teisel pool raudset eesriiet, kuid elasid Rootsis ümbritsetuna Eesti vabariigi kultuurielu tipptegijatest. Mida selline topelttegelikkus sulle tähendas?

Põgeniku lapsena tundsin ennast teistsuguse ja tõrjutuna. Kasvasin oma vanemate kurbuse ja lootuste, hirmude ja unistustega. Sellel oli ka minu elus suur tähendus. Nii paljud küsimused puudutasid minu vanemate kodumaad: mis on Eesti, kuidas see välja näeb, kuidas see tunduks, kui kuuleks enda ümber ainult eesti keelt, kas Eesti võiks kunagi vabaks saada? Kuidas õppida Rootsi ühiskonnas oma tõrjutuse tundega toime tulema? Läks ehk viiskümmend aastat, enne kui saavutasin kahe identiteedi harmoonia. Olin nimelt selleks ajaks Eestiga kontakte loonud ja see aitas. Kui Eesti kaheksakümnendate lõpus avanes, sõitsime oma teatri ja kooriga kohale ja hakkasime oma vanemate kodumaad tundma õppima. Heidi Sarapuult sain pakkumise koostööks teater Variusega. Hakkasin mitu korda aastas Tallinnas käima, et kirjutada muusikat ja mängida tema lavastustes. need olid tol perioodil Rootsi kirjanikest: Nils Ferlin, Karin Boye, Gustav Fröding … Minuga oli alati kaasas Mart Jürisoo, kes laulis minu laule. Leidsin endale noori eesti sõpru, nad inspireerisid mind eesti keelt kõnelema. Õppisin tundma Tallinna linna ja selle kultuurielu. Eesti kultuurielust osasaamine oli suur privileeg, mille tulemusena kujunes tunne, et olen ühtaegu eestlane ja rootslane. Milline rikkus on osata end väljendada kahes keeles ja luua kahes kultuuris!

Stockholm on endiselt eesti keele ja kultuuri üks suuremaid keskusi väljaspool Eestit. Mis on aastatega muutunud ja kuhu tuleks nüüd edasi liikuda?

Juba gümnaasiumiaastatel hakkasin eesti koguduse kooris laulma, koori juhatas tol ajal Harri Kiisk. Laulsin mikrofilmil salaja Rootsi toodud Cyrillus Kreegi sakraalset muusikat – Eestis oli see keelatud. Meile tähendas see vaba kultuuri manifestatsiooni. Kogu eesti kultuurielu Stockholmis pulbitses vabadusvõitlusest. Muusika, kunst ja kirjandus olid selle väga oluline väljendus. Mindki tõmmati üsna kiiresti võitlusesse.

Täna on kõik teisiti: tähistame samu pühasid Läänemere eri kallastel, reisime vabalt, meil on sõpru ja toimetusi mõlemal poolel. Informatsioon ja inspiratsioon voolavad vabalt. Uued tublid eesti lauljad koputavad meie koori uksele Stockholmis. Nii ongi meie koor täna vahvalt aktiivne, loominguline ja pühendunud. Eri põlvkonnad toovad kaasa hulgaliselt mitmesuguseid kogemusi. On vaja meeles pidada, et oleme üks osa Euroopa pidevalt arenevast kultuuritraditsioonist ja meil, eestlastel, on oma murre paljude teiste hulgas. Meie panus on oluline nii kitsamas kui laiemas tähenduses.