Küsib/Vastab

Aili Künstler: Maarja Vaino, oled avaldanud arvamust, et praegu kehtivat keeleseadust tuleks kohendada.

Mida täpselt tuleks muuta ja miks?

Maarja Vaino, kirjandusteadlane: Seaduse eesmärk on „arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades“ – ilus ja õige, kuid paraku ei toeta seda mõned keeleseaduse punktid.

Muutma ja/või tõhustama peaks ennekõike 3. ja 4. peatükki. 3. peatüki „Suuline ja kirjalik asjaajamine“ §-s 9 on sätestatud, et „Omavalitsusüksuses, kus vähemalt pooled püsielanikud on vähemusrahvusest, on igaühel õigus pöörduda selle omavalitsusüksuse territooriumil tegutseva riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse poole ning saada nendelt ja nende teenistujalt ja töötajalt eesti keeles antavate vastuste kõrval ka vastuseid selle vähemusrahvuse keeles“, ning §-s 11 lisatud: „Omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, võib kohaliku omavalitsuse sisemise asjaajamise keelena selle kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul ja Vabariigi Valitsuse otsusel kasutada lisaks eesti keelele omavalitsusüksuse püsielanike enamiku keelt.“ Need kaks punkti räägivad vastu keeleseaduse esimesele punktile ning on võimaldanud olukorra, et Ida-Virumaal, kus püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, eesti keel kui riigikeel ei kehti. Vaikivalt on see ju nii ka Tallinnas, kus valitseb totaalne kakskeelsus ning eesti keel riigikeelena ei ole esil.

Teine suur ebakoht on 4. peatükk „Eestikeelne teave ja teenindamine“, mille §-s 16 öeldakse küll, et „Avalikku kohta paigaldatud viitadele, siltidele, ettevõtte liiginimetusele ja välireklaamile võib lisada teksti tõlke võõrkeelde, kusjuures eestikeelne tekst peab olema esikohal ega tohi olla halvemini vaadeldav kui võõrkeelne tekst“, kuid elus me seda sageli ei näe. Näiteks kolmnurksetele alustele paigutatud tänavareklaami puhul on ühel küljel eestikeelne ja teisel võõrkeelne tekst. Seega ei ole eesti keel esikohal ega ole ka võõrkeelsega samaaegselt vaadeldav. Sama kehtib flaierite jm kohta, mille üks pool on eestikeelne, teine võõrkeelne. Milliste tunnuste alusel saab eristada riigikeele? Siin on liiga leebe ka keeleinspektsioon või siis pole tal toetuspunkti, mille alusel kakskeelsuse praktikat takistada. Keele­seadus võiks selle anda.

Omaette teema on kodulehed. Kui isegi riigiasutuste (näiteks ministeeriumide) kodulehel on eesti keel keelte loetelus inglise ja vene keele vahel, siis ei ole see ju esikohal, vaid teine keel inglise keele järel. Vasakult paremale lugemisega on suuri raskusi ka pankadel ja teistel avalikel asutustel, seega on eestikeelne info tõlge, mitte esmane keel.

Nende häirivate kitsaskohtade lahendamiseks peaks keeleseadus olema sõnastatud nii, et riigikeele prioriteedis ei oleks mingisugust kahtlust. Meie praegune keeleseadus on tegelikult üsna leebe. Olukorras, kus nii mõned poliitilised jõud kui ka peale tungiv ingliskeelne maailm eesti keele tähtsust ja osakaalu nii või teisiti vähendavad / vähendada püüavad, peaks keeleseadus olema üheselt tõlgendatav ja tõhusalt, mööndusteta rakendatav.

Omaette väga suur probleem on eesti keele taandumine kõrgharidusest ja teaduskeelest. Kui ülikoolid ise ei pea enam eestikeelset kõrgharidust prioriteediks, tuleks mõelda, kuidas reguleerida eesti keele kasutust nii, et eestikeelne kõrgtasemel teadus säiliks ja areneks.