Kergitab kulmu: Punaminevik ja Stockholmi sündroom

Evi Aruj?

  “Rüütli kandideerimine osatab valusasti neid, kellele said nõukogude süsteemi ajal osaks repressioonid ja kannatused. Samuti tekitab see rahutust ja süümepiinu paljudes, kes peavad end mingil põhjusel kaasosalisteks tegudes, mille eest vastutab üksnes Eesti NSV omaaegne tippjuhtkond,” ütleb presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves (PM 5. IX).

Pole kahtlust, et mitte ainult otseselt või kaudselt represseeritud, vaid ka inimesed, kes esitavad presidendiinstitutsioonile õigustatult kõrgeid nõudeid, tunnevad ennast solvatuna. Väite teine pool kuulub huumori valda. Tõesti raske on kujutleda, kuidas näiteks Ilvese toetajaerakonnast pärit peaminister Andrus Ansip või mõni sama kaliibriga ekskommunist Rüütli kandideerimise pärast öösiti patja närib ja koiduni süümepiinades higist märgade linade vahel viskleb.

Isalik andestamine on ainuõige suhtumine, kui tahetakse olla “kogu rahva president”. Samas, tippkommuniste on valitsuses istunud 15 aastat. Pole teada, et üksainuski oleks esinenud siira enesepaljastuse ja patukahetsusega. Kuuldavasti on kõik väsimatult nõukogude korda seestpoolt õõnestanud ja/või ilmsüütult seadusi täitnud. Seepärast, vaatamata näilisele tolerantsile, tundub potentsiaalse valijaskonna ilmeksimatu jagamine väikeseks grupiks süüdlasteks (või üheks süüdlaseks) ja ülejäänuteks, kes armu saavad, varjamatu manipuleerimisena. Inimhingede inseneritehnikas on selline kahte lehte jagamine üks võimsamaid kontrollivahendeid.

Pole saladus, millest tänane olukord on välja kasvanud. Viisteist aastat tagasi toimus nõukogude seadusandluse ja majandusvõimu sujuv ülekanne Eesti Vabariiki. “Järjepidevuse” alusel või pärast pisukesi konjunktuurijõnkse taastusid suures osas endise punaeliidi positsioonid. Pole kahtlust, et peale (ju vist kõikidele formatsioonivahetustele iseloomuliku) eliidi olemusliku “jätkusuutlikkuse” mängis selles olulist osa ka suure hulga “lihtinimeste” hoiak – ühiskondlik Stockholmi sündroom ehk oma identiteedi seostamine võõrvõimu teeninud eliidiga.

Pole parata, elu ENSVs oli ja on mitmele põlvkonnale elatud elu. Ja elu ei koosne üksnes ideoloogiast, see on alati ka lapsepõlv, noorusunistused, eneseteostus ja üks isiklik eksistentsiaalne kogemus. Sellest vaatenurgast tunduvad hoiatused minevikunostalgia eest üpris piiratuna. Paraku ei ole uus Eesti Vabariik suutnud Stockholmi sündroomi “ravida”. See on pika kuluga, ulatudes koos muulaste kogukonna ja vananeva kodanikkonnaga tänasesse päeva. Ju vist peaks Stockholmi sündroomi suhtuma mõistvalt. Olgu pantvangidraama või sotsiaalne paratamatus – tegemist on situatsiooniga, kus puudub vaba valik.

Ometi ei ole asi nii lihtne kui paistab. Mille alusel tunnistada suur hulk inimesi vastutusest vabadeks, manipuleeritavateks “objektideks” ja väiksem hulk vaba valikuga ja vastutust kandvateks “subjektideks”? Sellele küsimusele ei ole tänaseni selget vastust. Esimese “süütõendina” tuleb meelde sotsiaalne aktiivsus: okupatsioonivõimu aktiivne toetamine ükskõik mis alal karjääri tehes ja selle eest pisikeste või suuremate hüvedega premeeritud saamine. Aga me teame, kuidas mõnedki tänaseni auväärsed kultuuritegelased oode kirjutasid, lääne imperialismi kirusid ja nõukogude defitsiiti (korterid, autod ja välismaasõidud) nautisid. Olid nad “ohvrid” või “teadlikud”? Et “süütud” on need, kes endistel aegadel üritasid endal hinge sees hoida ja hoidusid karjäärist, mis enamasti nii või teisiti nõudis koostööd okupatsioonivõimudega? Paradoks on, et tänaste punamineviku idealiseerijate hulgas moodustavad suure osa omal ajal “lihtsa inimese” vähenõudliku staatusega leppinud. Meenub, et küüditajakski oli enamasti “lihtne inimene” naabertalust. Samas on enamik võõrvõimu teeninuid paindlikult omandanud uue aja retoorika ja naudib heaolu või kuulub uue eliidi hulka.  Näib siis, et madal sotsiaalne staatus ja nõrk eneseteadvus (manipuleeritavus) ei ole sikkudeks ja lammasteks jagamisel eriti veenev alusväärtus. Ja ühiskondlik Stockholmi sündroom, kohanemisvõimelise eliidi ja manipuleeritava massi sõltuvussuhe, on märksa keerulisem, kui seda suudab mõtestada üks pragmaatiliselt “laiapõhjaline” valimisloosung. Igal juhul nõuab püüd ületada identiteedi hägustamisel põhinevaid sotsiaalseid sündroome seni vastuseta küsimustele eriti selgeid vastuseid.