Lendas üle kaevanduse

Eestis ega tegelikult üheski maailma riigis pole välja kujunenud selget ja mõtestatud looduspoliitikat, mis korrastaks inimese ja muu elusa suhteid.

KAAREL TARAND

Hiljaaegu anti Raplamaa küttidele välja erakorraline karujahi luba, sest üks karu olla seal inimeste vastu käpa tõstnud ja sellega ära teeninud lindprii ehk, nagu juriidilises keeles öeldakse, „nuhtlus­isendi“ staatuse. Sellistel karudel ei saa me õitsvas turumajanduslikus ökosüsteemis lihtsalt kohta olla.

Samasugune saatus on määratud Viljandi ümbruse varestele ja hakkidele, kelle vastu Viljandi linnavalitsus möödunud sügisel järjekordse ofensiivi välja kuulutas. Saak on meediaraportite järgi seni kaunis kesine, aga põhimõttena on oluline märkida, et ka kohalik omavalitsus, mitte ainult riigivõim seaduse tasandil arvab end pädevaks ja õigustatuks teiste maal elavate liikide eluõiguse üle otsustama.

Kui mõni loom on veelgi inimvaenulikum, siis võib talle ka massihävituse korraldada, nagu juhtus õnnetute metssigadega, keda tabas katkuepideemia. Maha kõik ja armu ei leidnud ka nende tuhanded kodustatud suguvennad. Riigikaitses öeldaks lihtsalt, et see oli kollateraalne kahju, kui lahingutegevuse käigus tekkisid peale vastase sõdurite ka tsiviilohvrid.

Nende näidete kõrval tundub kuidagi eriti sobimatu, kui kevaditi korraldavad mingid inimrühmad konnade üle tee aitamise talguid või keskkonnaminister algatab lendorava elupaikade päästmise, mis ähvardab Eesti põlevkivigigantide teatel nii töökohti, rahvusliku energeetika tulevikku kui ka riigi maksutulu. Lendorava juhtumi (sellel ei ole veel juriidilist lahendust) teeb eriti kurioosseks asjaolu, et kui muude näidete puhul toob konkreetne loom inimesele kuidagi vahetult kasu või kahju, siis lendorava olemasolu ei tee kumbagi. Suurem osa Eesti elanikest pole sellisest liigist midagi kuulnud, rääkimata siis isiklikust kohtumisest või majandus­suhetest.

Mida „alam“ on liik, seda vähem väärib tema kohtlemine ka mingit õiguslikku alust. Taimede tasandil on inimene aastatuhandete eest põllumajandust harrastama hakates tõmmanud selge joone heade ja halbade taimede vahele, viimaseid (mis moodustavad enamuse) võib tänapäeval tappa massihävitusrelvaga glufosaat, mida tulistatakse vaenulike taimede pihta kuni miljon tonni aastas. Kõik ikka selleks, et vähesed väljavalitud saaksid elada väljaspool jõledat darvinistlikku olelusvõitlust, nautides looduse kuninga kingitud privileege. Nagu Yuval Noah Harari on irooniliselt osutanud,¹ pole võimalik tõsikindlalt öelda, kas sessamas darvinistlikus kontekstis kodustas inimene nisu või oli hoopis vastupidi. Paljunemise ja liigi edu seisukohalt on nisu ju võidumees. Ta ei pea ise midagi tegema selleks, et temast sõltuv inimene tema konkurendid hävitaks, tema paljunemise garanteeriks ja talle peaaegu kõigil kontinentidel aina uusi levialasid raadaks.

Toodud näidetest peaks piisama, et oleks selge: Eestis ega tegelikult üheski maailma riigis pole välja kujunenud selget ja mõtestatud looduspoliitikat ehk reegleid, mis korrastaks kestlikult inimese ja kõige muu elusa suhteid, võttes arvesse inimese kui liigi määravat jõudu (ta võib kõik, sh iseenda koos kogu elukeskkonnaga hävitada) ning teaduslikke fakte ökosüsteemide (planeedi Maa) toimimise kohta. Kuid sellise uue poliitika kujundamine globaalselt on vältimatu, kui inimkond on astunud lausa geoloogilises mõttes uude epohhi: antropotseeni, mille ametliku väljakuulutamisega Londoni Kuningliku Seltsi geoloogiasektsioon parasjagu tegeleb. Asja tuum on selles, et inimese tegevusel on keskkonnale tänapäeval sama suurusjärgu mõju kui sündmustel, mille alusel määravad geoloogid ajastute piire sadade miljonite aastate taguses minevikus. Need jäljed jäävad ookeanide põhja ja kivimitesse, kui inimene liigina ka hommepäev kaduma peaks.

Uude ajastusse jõudmise eel on inimene läbinud kolm olulist kultuurilist revolutsiooni, millega tõi jumalikust/loomulikust sfäärist kunstlikku/tehislikku sfääri kõigepealt võimu ja poliitika, seejärel majanduse ja lõpuks ka looduse enda. Esimeses revolutsioonis sündis demokraatia, kui inimesed mõistsid, et võim pole midagi ülalt antut, vaid midagi, millele igaühel peab olema võrdne võimalus ja õigus. Teises revolutsioonis sündisid vabad turud ning arusaam, et varandus ja omand, samuti inimeste seisund vara suhtes pole jumalik ettemääratus.

Antropotseeni jõudmiseks oli vaja veel kolmandat revolutsiooni, mis tõi mõistmise, et ka kogu loodus, meie elukeskkond, on tehislik ning selle tasakaalustatud areng ei toimu mingite sisemiste kindlate ja kõigutamatute reeglite järgi, vaid on puhas inimsekkumise produkt. Inimene ei otsusta mitte ainult liikide, vaid tervete ökosüsteemide olemasolu, muutumise ja hävingu üle. Kuigi on kiusatus oleks, et see kõik toimub ratsionaalsete majandusotsuste ning erapooletu ekspertteadmise alusel, on tegu just poliitilise tasandi teemaga, kusjuures demokraatliku elukorraldusega rahvaste otsused konkureerivad autoritaarsete võimude meelevallaga (võimsaim näide lähiminevikus Hiina urbaniseerumine).

Harvardi juuraprofessor Jedediah Purdy nendib oma mulluses raamatus „Pärast loodust“,² et loodusliku asendamine kunstlikuga on toonud kaasa ka valdkonna permanentse kriisiseisundi. Viimasena on kätte jõudnud kunstliku looduse kord. Loodus, keskkond, ei saa enam sammugi tehtud, ilma et inimene seda ühest või teisest küljest korrigeeriks, põhjustades paraku sellega uut tasakaalutust. Kõigele lisaks peab inimene sekkuma nüüdseks globaalselt, sest keskkonnaprobleemid on teatavasti piiriülesed, eesotsas inimtekkelise kliimamuutuse ja ookeanide hapestumisega, millega võitlemiseks on vähemasti sõnades ja dokumentides globaalne üksmeel juba ka saavutatud Pariisi kliimaleppe näol.

Laialt on levinud usk, et kui majandustegevuse keskkonnamõjusid õigesti maksustada, siis kujuneb inimühiskonna majanduskäitumine piisavalt kiiresti selliseks, et kompenseerib kõik kahjud ja peatab sellega ka kliimamuutuse. Paraku ei ole tegu majandusküsimusega, sest turud kujundavad küll hindu ja mõjutavad suundumusi, aga turud ei hinnasta iial midagi, mida saab justkui tasuta (ja just sellised, alustades puhtast õhust, on nn väliskulud, mis keskkonna seisundit ringiga muudavad). Kui turg kõiki vajalikke hindu ei tekita, on ainus hinnastamisviis poliitiline sekkumine. Aga kust teavad parlamendid või valitsejad õigeid hindu? Pole ju olemas eksperte, kes saaksid neid soovitada. Ainus alus kõigi keskkonnas tegutsevate aktantide (nagu poliitikateoreetik Jane Bennett on neid soovitanud nimetada) – olgu nendeks siis tervist või haigust põhjustavad bakterid, majanduslikke ja poliitilisi kriise vallandavad tormid ja üleujutused või mõne loodusvaate esteetiline hiilgus – rahaliseks hindamiseks on ühiskonna väärtussüsteem. Ja selle saab valida või selle üle otsustada ainult kodanikkond demokraatlikul teel.

Antropotseeniga kaasneval posthumanismi ajajärgul võib otsustamisse kaasata ka mingeid muid vaatepunkte peale inimese oma, sest rõhutatakse ju, et kõige elusa väärtus on võrdne. Kui nii, siis peab varem või hiljem vastama ka küsimusele, kumb on kummale rohkem nuhtlusisend, kas Raplamaa karu mesinikule või vastupidi. Ja kui valik langeb karu kasuks, siis kas lahendust nähakse endistviisi oponendi likvideerimises?

Ka lendorava elupaikade konflikti hääbuva põlevkivitööstuse vajadustega ei saa otsustada madalal haldustasandil. Kummast on inimühiskonnale ja globaalse ökoloogilise tasakaalu säilitamise seisukohalt rohkem kasu, saab hinnata siis, kui on välja selgitatud lendorava roll ökosüsteemis ning selle häirimise majanduslik kulu, ennekõike aga see, millises väärtussüsteemis kavatseme hoida XXI sajandi Eestit ning miks ja millist elutut me elusale selle alusel üldse saame eelistada. Sellisena peaks lendorava küsimus seisma parlamendi ees ja hoopis tähtsamana, kui seda on inimeste või muude elusolendite elu olematul määral mõjutav presidendi valimine.

1 Y. N. Harari, Sapiens, A Brief History of Mankind. London, 2014. Lk 80-81.

2 J. Purdy, After Nature: A Politics for the Anthropocene. Harvard University Press, 2015.