Alternatiiv teatritööle: viis pedagoogi, kaks müügimeest ja juuksur

Üks küsimus oli kõigile vestlusringis osalejaile ette antud – isikupära esiletoomise eesmärgil.

VEIKO MÄRKA

Millise elukutsega peale teatritöö suudaksid veel toime tulla?

Otsar: Mulle on alati meeldinud tegeleda lastega, minus on mingil määral pedagoogi geeni. Nii et usun end hakkama saavat näiteks huvijuhi tööga. See hõlmab nii ürituste korraldamist kui ka lastega suhtlemist. Kuna väiksena oli teater mulle hea viis enda ja maailmaga tutvumiseks, siis soovin seda ka lastele edasi anda.

Kuntu: Tänu lavakoolis õppimisele on minus tekkinud palju erilaadseid huvisid, aga pädev ma üheski neist pole. Tantsukunstiga tahaksin rohkem tegeleda, kuid ma pole veel sealmaal, et seda ametina pidada. Tegelikult õppisin enne teatrikooli astumist juuksuriks. Nii et juuksuriametiga saan kenasti hakkama.

Rajaveer: Mulle on salamisi alati meeldinud õpetajaamet. Kui näitlemine ära keelataks, oleksin emakeele ja kirjanduse õpetaja või lavakõne õppejõud. Prantsuse lütseum andis keelte ja kirjanduse õppes tugeva teoreetilise baasi ning lavakas ladus peale teksti lahtimõtestamise ja esitamise praktilise baasi. Eks paku õpetaja roll nagu näitleja töögi ka performatiivse akti sooritamise mõnu.

Gansen: Õppisin enne lavakooli Tartus ühe aasta ajakirjandust ja suhtekorraldust. Tundub, et see on jätnud minusse jälje. Mind on alati huvitanud raadio ja televisioon, võiksin olla seal saatejuht. Kusjuures, intervjuude tegemine oli see, mis mul Tartus hästi õnnestus ja mille eest sain kiita. Ei arva, et mul oleks kirjanduslikku annet, aga intervjueerida meeldib küll.

Raidmets: Minu huvialad kattuvad üldiselt Jürgeni omadega. Võib-olla midagi raadiotöö vallast. Näiteks järjejuttude ettelugemine, intiimses ruumis hääle kaudu mõtte edasiandmine. Ka telereporteri töö oleks huvitav, eriti ühiskonnateemadel.

Nigula: Ameteid, mida nelja õpinguaastaga olen õppinud, on mitmeid, kuid see ei tähenda, et neid valdan. Näitlemise kõrval pakuks huvi psühholoogia. Selle puhul on keskne huvi inimese vastu, see paelub mind ka teatris.

Laumets: Kooli kõrvalt ma mingit muud ametit peale näitlemise omandanud pole, nii et valik oleks keeruline. On küll mõned huvialad. Enne teatrikooli õppisin keemiat. Keemikut minust ei saaks, aga keemiaõpetajaks võiksin ehk hakata. Tänu lavakoolile suudan klassi ees kõvasti rääkida ega häbene suure auditooriumi ees esineda. Aga üldiselt teeksin ikka teatrit edasi, kas või sõpruskonnaga omavahel.

Vaidla: Kui kool kõrvale jätta, siis minust saaks hea taksojuht. Suurem osa Tallinna tänavatest on mul peas, ehkki olen pärit Hiiumaalt. Aga kui ma poleks teatrikooli sisse saanud, oleksin õppinud psühholoogiat. Mulle meeldib inimeste jälgimine erisugustes olukordades ja nende tundmaõppimine, selles on olnud lavakoolist palju kasu. Samuti võiksin teha raadiotööd.

Nüganen: Minu alternatiiv ei tulene otseselt teatrikoolist, peaksin hakkama seda ametit alles õppima. Tahaksin olla muusikapedagoog – pean silmas väiksematele lastele noodi ja laulu õpetamist. Olen õppinud ka klaverit, mitte küll niipalju, et seda teistele õpetada, aga lastelaulukesi saata suudaksin. Võib-olla kaaluksin ka lasteaiakasvataja ametit. Kindlasti leidub kultuurivaldkonnas ameteid, kus teatrikooli haridus kasuks tuleb.

Saaremäel: Õppisin enne lavakooli Eesti Kunstiakadeemias stsenograafia erialal ehk teatrikunstnikuks. Ehk tegeleksin siis kujutava kunstiga. Kui täpsustada, siis huvitab mind väga animatsioon.

Habakukk: Tegeleksin ilmselt arhitektuuri, tootedisaini või moedisainiga. Leian, et minu loominguline võimekus on neis suundades hästi arenenud. Mulle meeldib struktureeritus ja korrapära, üldse täpne töö, mis nõuab detailidesse laskumist. Kõige täpsem valik oleks vist ikka tootedisain. Kõikvõimalikud sisekujunduse elemendid, alates mööblist kuni saunakeristeni. Aga teatrikooli hariduse põhjal võiksin hakata edukaks müügimeheks. Ka psühholoogia vastu on mul siin õppides huvi tärganud.

Kalle: Kui ma teatrikooli sisse poleks saanud, oleksin praegu eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Lõpetasin selle eriala Tartu ülikooli bakalaureuseõppes ja töötasin lasteaiakasvatajana. Lavakasse sisseastumiseksameid tehes ei oodanudki, et nii hästi läheb. Nagu ka Lauli ja Saara mainisid, nii huvitab ka mind pedagoogika. Mulle teeb muret, et tänapäeva noored ei oska enam õigupoolest lugeda. Mida ma selle parandamiseks teeksin? Võtaksin eeskuju enda kirjandusõpetajast, kes ei surunud peale oma arvamust, vaid andis õpilastele vabad käed otsida kohustusliku kirjanduse hulgast endale sobivad teosed. Meil olid väga sütitavad arutelud, ilma et oleks pidanud raamatute sisu ümber jutustama. Need arutelud omakorda inspireerisid rohkem lugema.

Gansen: Segan korra vahele: ka minust saaks hea müügimees.

Koppelmaa: Kui teatrit teha ei saaks, oleks väga niru, sest praegu ma juba teengi reaalselt oma teatrit. Kui seda teha ei saaks, hakkaksin võib-olla kultuuriministriks. Või asutaksin oma erakonna. See oli nüüd huumor. Tõsiselt: ka mind huvitab pedagoogika, kuid teisest aspektist. Kui Eestis legaliseeritaks kanep, tunneksin kohustust avada kanepikohvik, et teadvustada inimestele, kuidas tuleb seda tarbida, nõnda et tekiks kanepikultuur, mitte -kultuuritus. Mitte nii, nagu on läinud alkoholiga. Olen saanud kogemuse filmide ja sarjade tõlkijana inglise keelest. Kui tegu on hea filmiga, siis selle kaader-kaadrilt läbitöötamine, süvitsiminek huvitab mind väga. Ma pole ju näitleja, vaid dramaturg, minu tööväli on tekst. Ilma kirjutamiseta ma oma elu ette ei kujuta.