Läbipaistev ilu

Klaasitööstus on hävitatud, kuid klaasikunst elab aktiivsemalt kui kunagi varem ning Tarbeklaasi toodangust on saamas ilusama elu poole püüdlemise sümbol.

TIINA KÄESEL

Klaasinäitus „Kohalik ilu“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 25. IX. Koostanud Triin Jerlei, Kai Lobjakas ja Kristi Paap, kujundanud Maria Pukk ja Ivar Lubjak arhitektuuribüroost Oaas, graafiliselt kujundanud Mikk Heinsoo büroost StuudioStuudio.

Klaasikunstnike ühenduse aastanäitus „Tsivilisatsioon 2. Aja püksid“ Lennusadama akvaariumis kuni 17. VII, kuraatorid Merle Kannus ja Kai Kiudsoo-Värv, kunstnikud Sofi Aršas, Piret Ellamaa, Malle Hallimäe, Riho Hütt, Merle Kannus, Kati Kerstna, Kai Kiudsoo-Värv, Eve Koha, Ivo Lill, Merle Lobjakas, Rait Lõhmus, Kairi Orgusaar, Rait Prääts, Birgit Pählapuu, Kateriin Rikken, Maret Sarapu, Tiina Sarapu, Kalli Sein, Anna-Maria Vaino ja Kaire-Leen Varik.

Rait Präätsa näitus „Taaskasutatud aeg“ vabaõhumuuseumi Kolga talu rehemajas kuni 28. IX.

„Läbipaistvus“ on moesõna, vähemalt poliitikas ja majanduselus. Kui läbipaistvad olid tehingud, mis tehti aastail 1994–2007 Tarbeklaasi ja selle krundiga, on iseasi. Nüüdseks on plats puhas ja ainult hunnik killustikku seisab ühes servas.

Teen väikese käigu ajalukku. 1934. aastal avas ettevõtja Johannes Lorup Tallinnas Kopli poolsaarel klaasivabriku, kus alustati aasta pärast pudelite tootmise kõrval ka peenlihvimisega ja pandi alus kristallklaasi tootmisele. 1939. aastal ilmunud kataloogis on üle tuhande toote, lihtklaasist kristallist luksusgarnituurideni. Tehases töötas ligi 500 töölist. 1941. aastal tehas natsionaliseeriti, nimeks sai Tarbeklaas. (Lorup vangistati 1941. aastal, ta suri Sverdlovski oblastis 1943. aastal.) Tarbeklaasis jätkus mõnda aega töö Lorupi tehases välja õppinud tööliste ja seal välja töötatud vormidega, 1950ndatel alustasid tööd esimesed klaasikunstnikud. 1994. aastal ostis tehase välismaalaste firma, nimeks sai Skankristall, kaheksasajast töölisest jäi alles sada. 2005. aastal nimetati vabrik Glasstone’iks, tehas lõpetas tegevuse 2007. aastal.

Meie oma ilu. Kas me üldse teadvustame seda, kuidas ja miks kinnistub aeg ja läbielatu asjadesse. Märgilistena kannavad need mõlemat enesega kaasas. Kui minu nooruses kaasnes selliste esemetega nagu Lorupi klaas või Langebrauni tassid nostalgiline austus ja oreool, siis praeguseks on sama staatust omandamas ka Tarbeklaasi toodang. Õnneks on ETDMi kogudes, kollektsionääridel ja loomulikult ka paljudes kodudes alles osa selle tehase läbipaistvamast ja hapramast poolest, paljudele tuttavatest klaasesemetest, meie siinsest ilust meenutamaks püüdlemist ilusama elu poole.

Nüüd on omaaegne toodang, klaasnõud 1950ndate algusest 1994. aastani, pandud vitriini. Tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitusel kohtame ammuseid anonüümseid tuttavaid oma kodust, kataloogidest ja reklaamidest. Nüüd on need saanud uue identiteedi: neil on autor ja enamikul ka pealkiri, on oma koht ja väärikus, on aja ja kuuluvuse märgid. Ilmneb sõjajärgne tunnetuslik kuuluvus veel endise Eesti Vabariigi kodanlikku kodusse. Kataloogidest võetud graveeritud kahelisklaasist näidised ei olnud mõeldud tööliskodudele, pigem olid vastavuses slaaviliku luksus­ihaga. Nüüd kõike koos nähes mõtled tahtmatult kuuekümnendate fenomeni peale, mis suletusele vaatamata igal alal värske tuulena üle käis, ja sellele, et tööstuses töötavatel kunstnikel õnnestus veenda juhtkonda, kunstinõukogusid ja ka teostajaid muutustega kaasa minema. Ega ei teagi, missugust võitlust tuli pidada noortel tööstusesse suunatud kunstnikel Helga Kõrgel (kellest sai ka tehase juhtiv ehk peakunstnik), Ingi Vaheril ja Mirjam Maasikal, et lihtsa elegantsini välja murda.

Kuuekümnendadad ja seitsmekümnendad on selle väljapaneku põhjal olnud Tarbeklaasi kuldaastad, kui kujundati toodete ikonograafia ja ettevõtte stiil, millega suudeti erineda teiste liiduvabariikide klaasitehaste sortimendist. Võib-olla tundus siis meile enestelegi natuke igav see vähese värvi ja lihtsa vormiga toodang, aga praegu vaatan neid vorme ja suitsuklaasi kadeda ihalusega. Täielik avastus on Mirjam Maasika looming, kus on ootamatult julgelt vastandatud proportsiooni ja mahtu.

Tehasesse tuli juurde ka uusi kunstnikke: 1965. aastal Pilvi Ojamaa, 1968. aastal Eino Mäelt, 1969. aastal Tiia-Leena Vilde, 1970. aastal Peeter Rudaš ja 1978. aastal Elve Tauts. Ka tootmises tehti uuendusi. Kui 1970. aastani põhines toodang klaasi vormipuhumisel ja pressimisel, siis 1969. aastal valmisid esimesed mehaaniliselt puhutud klaasid, 1978. aastal valmis uus tootmishoone, 1982. aastal pandi tööle uus automaatliin.

Tööstuskunstnik on pidanud olema ise kõigi probleemidega toime tulev eriline katseloom. Mida rohkem tuli tootmisse mehhaniseeritust ja automaatikat, seda kitsamaks jäid piirid toote kujundamisel ning suuremaks kasvasid kujundusvälised nõudmised, seda pikemaks läks ka tootearenduse aeg. Ja seda ahvatlevam oli muidugi katsetamine unikaalesemetega. Kaheksakümnendad ongi värviline ja lopsakas, esindatud põhiliselt vabapuhutud eksperimentaalloomingu ja sellest arendatud seeriatega. Kahjuks on kaduma läinud oma stiil ja nägu: liiga tunda on Soomest laenatud faktuurivõtted ja idapoolsete tehaste vormivõtted. Aga see oli üldine trend, ka meie tarbekunstinäitustel mullitas ja lainetas klaasikunst neil aastail ohjeldamatult.

Loo lõpp on teada. Kas meid lohutab see, et ka Soomes lõpetasid töö nende kuulsad klaasivabrikud Riihimäel ja Nuutajärvel? Kas meid rõõmustaks, kui meil oleks küll klaasitööstus, kuid toimiks ainult allhankena?

Võtame seda näitust kui austusavaldust omaaegsetele kunstnikele ja meistritele ja tunneme rõõmu ühest tõeliselt hästi koostatud, suurejooneliselt ja lihtsalt kujundatud ning elegantselt eksponeeritud näitusest.

Teadmiseks neile, kes suvisel ajal mööda Eestimaad reisivad. Järvakandi klaasimuuseumis on avatud näitus „Helga Kõrge klaastooteid Tarbeklaasist“ ja Olustvere mõisa klaasikojas Pilvi Ojamaa juubelinäitus „Gotlandi pilv“ („Cloud Gotland“).

Läbipaistev elu. Lennusadama akvaariumis on juuli keskpaigani vaadata klaasikunstnike aastanäitus „Tsivilisatsioon 2. Aja püksid“. Kuraatori Kai Kiudsoo-Värvi sõnul võiks pealkirja lühidalt seletada nii: „Füüsikud ja humoristid kasutavad mõistet „aja püksid“ hetke kohta, kui mitme valikuvõimaluse lävel hargneb aeg kaheks ja mõlemad võimalused jätkuvad paralleeluniversumite kujul. Näitusel „Tsivilisatsioon 2. Aja püksid“ mängitaksegi selle kummitava mis-oleks-kui-mõttega, olemise võimaluste spektriga – piilutakse, mis toimub teises püksisääres. Väljapanekul on võetud päevaprobleemide suhtes filosoofiline distants ja osutatud sellele, et alati on ka teine, kolmas ja neljas võimalus ning et olemasolev variant polegi võib-olla kõige hullem võimalikest. Meenutame siiski, et aeg hargneb püksisäärtesse ka siin ja praegu, iga valikuga, mille teeme.“

Klaasikunstnikud on otsustanud viia klaasi, oma loomingu materjali vette, keskkonda, kus enamik materjale saaks hukka või läheks rikki, ajapikku tekiks teostele mingi ollus või sade. See viitab, et tegemist on tugevalt positsioneeritud väljapanekuga, kus ebatavaliselt tavalist elu elav keskkond lisab juurde tähendusi, võimendab sõnumit.

Akvaarium on küll läbipaistev, kuid kinnine keskkond. Sofi Aršase „Lahendamata lugu“ on väga mõjus kohaspetsiifiline installatsioon Estonia huku teemal, põhjas on kinni ka allveelaev Rait Präätsa kompositsioonis „Soome laht“, Ivo Lille suveräänne „Püha ükskõiksus“ troonib igas olukorras.

Tunnustan kõiki osalejaid kui kunstnikke nende seekordse sõnumi ja panuse eest eesti klaasikunsti, kuid mind mõjutab ennekõike akvaarium kui sümbol. Olgugi et tööde pealkirjade sõnum „Eetikaõpetus tehisintellektile“ (Merle Kannus), „Mõtlen teisiti“ (Kai Koppel), „Ruupor“ (Kateriin Rikken), „Maailma päästmine“ (Piret Ellama), „Õiged sõnad“ (Maret Sarapu) on suunatud kõigile kuulamiseks, mõistmiseks, toimimiseks, on teosed kinni akvaariumis, kus kalad vaid suud maigutavad. Võib-olla tõesti olemegi valinud akvaariumi, mis pole ju kõige hullem variant: vähemalt tuul ei puhu ja on turvaline. See on väga hea hoiatusinstallatsioon.

Läbipaistev aeg. Rait Prääts on jutustaja, talle on klaas mõtete, teemade, lugude kihiline kokkuliitja. Juba mõnda aega on ta liitnud oma lood lugudega, mida kannavad eneses päevi ja aegu näinud esemed: rattad, vaadid, tünnid ja muu väärikas vanavara. Autor ise on selgitanud väljapaneku ideed: „Näituse mõte sai alguse vanast vankrirattast. Ratas on mõeldud liikuma edasi ja tagasi. Pidevas liikumises on ka universum, päike, maa ja kuu. Ka kirikute suured roosaknad sümboliseerivad peale Jumala silma ka liikumist. Liikumine toimub ajas, liikumine ongi aeg.“

Kohtumisel valgust nõudvate klaas­installatsioonidega keskkonnas, kuhu sisenedes tuleb pea alandlikult alla kummardada ja silmadel lasta mõnda aega harjuda kambrite vähese valgusega, läheb tõesti mõte ajas ja ruumis rändama, kestvusele, loodule ja asjade ümbersünnile mõtlema. Carpe diem!