Veel kord puidust ja selle kasutamisest ehituskonstruktsioonides

KARL ÕIGER

Teatavasti kasutati puitu (ka pinnast, kivimaterjali jpm) ehitusmaterjalina juba varasel kiviajal (10 000 eKr), umbes II sajandist pKr osati ehitada aga keerukaid sillakonstruktsioone. XVI sajandist peale on puidust kui hõlpsasti kättesaadavast ja kergesti töödeldavast materjalist ehitatud elu-, loomakasvatus-, ametiruumide ning avarate ruumidega hoonete ja sildade konstruktsioone, seda kuni XIX sajandi lõpuni, mil hakati kasutama terast.

Vahelduva eduga kasutatakse puitu ehituses tänapäevani. Uutele võimalustele ja lahendustele on viimasel poolel sajandil kaasa aidanud liimpuidu tootmiseks vajalike väga efektiivsete ja vastupidavate liimide väljatöötamine. Liimpuidust on projekteeritud ja ehitatud saale, staadione, sildu ja kõrgeid torne, nii nagu terasestki.

Ka Eesti ehitusmeistritel on puidu kasutamisel pikaajalised kogemused. Tuhat aastat eKr muldvallidele rajatud linnustes kasutati nii kivi kui ka palki. Puidust sai ajapikku valitsev ja asendamatu ehitusmaterjal. Ja seda on see tänapäevani. Säilinud puitkonstruktsioone saab näha Tallinna vabaõhumuuseumis ja siin-seal mujalgi üle Eestimaa.

Nõukogude ajal kiitsid ametnikud betoonkonstruktsioone: vastavalt materjalide ökonoomse kasutamise eeskirjale (ТП 101-81 „Технические правила по экономному расходованию основных строительных мате­риа­лов“) tuli iga väiksem bussioote­paviljon, rääkimata muust, ehitada alternatiivitult raudbetoonist. Seejuures tuleb märkida, et kohe pärast Teist maailmasõda, kui purustatud hooneid ja ehitisi taastati, kasutati puitu paari aastakümne jooksul väga palju. 1952. aastal avaldati Nõukogude Liidus venekeelne maailmatasemel G. Karlseni õpik „Puitkonstruktsioonid“, mis pole oma väärtust kaotanud siiamaani. Koos muude konstruktsioonide esiletõusuga jäid aga puiduõpikud NSVLis järjest lahjemaks ja muu maailm nihkus puitkonstruktsioonide alal meist nii palju ette, et nüüd on meil järele­jõudmisega raskusi. Peale liimpuidu võeti kasutusele ristkihtpuit ja paljud puidupõhised materjalid, nagu parallam (vineerribapuit), spoonliimpuit (kertopuu), puitlaastplaadid, OSB-plaat, spoonribapuit jne. Paljusid neist saab valmistada puidutöötlemise või ka metsa ülestöötamise jääkidest. Mõeldi välja ka kõikvõimalikud kinnituselemendid.

Viimastel aastatel on Eestis puidu kasutamise alal üksjagu ära tehtud. Toon siinkohal näiteks Mateki puitkarkass-ühepereelamud, mida hakati tootma juba 1988. aastal (algul Soome ühisettevõttes). Neid toodetakse siiani, kokku on valmis ehitatud üle tuhande elamu.

Katusekonstruktsiooni kandurites hakkas Matek esimeste hulgas kasutama ogaplaatliiteid. Matek, TTÜ ja Norma alustasid ühistöös ka ogaplaatide tootmist. Esimene toodang oli täiesti kvaliteetne, kuid ei osutunud Soome suurte ettevõtetega võrreldes tollal ikkagi konkurentsivõimeliseks. Praegu toodab samalaadseid ühepereelamuid meil terve rida ettevõtteid.

Tartu Kodumaja alustas mitmekorruseliste moodulmajade tootmist aastatel 1994-1995. Neid eksporditakse juba pikemat aega edukalt Norrasse ning Bergenisse on selle toodetud liimpuitkarkassiga ehitatud isegi 14 korrusega puidust elumaja. Tartu Kodumaja toodangut on eksporditud veel Rootsi ja Taani. Eestisse on püstitatud ühe-, kahe- ja kolmekorruselisi eluhooneid. Arvan, et peaksime raudbetoonkonstruktsiooni asemel alustama ka neljakorruseliste puitkarkassiga eluhoonete ehitamisega. Liimpuitelemente on rida ettevõtteid (Stora Enso, Peetri Puit jt) eksportinud peale Põhjamaade ka mujale maailma. Hulganisti on meil kuni 33-meetriseid puittorne. Tähelepanuväärsed on Peetri Puidu projekteeritud ja valmistatud ning monteeritud 36- ja 62-meetrise avaga liimpuidust Tondiraba halli katuse kandekonstruktsioonid.

Puitsildade kasutamises oleme USA, Kanada, Saksamaa, Austria ja eriti Põhjamaadega võrreldes küll üsna kesises seisus. Mõneti on see seotud vähese projekteerimis- ja ehitamiskogemusega. Nimetatud riikides peavad (liim)puitsillad väga hästi vastu, vanadel aegadel ehitatud puitsillad olid kaua kasutuskõlbulikud ka meil.

Põhja-Ameerikas (USA, Kanada) on mitmesuguseid puitkarkasshooneid ehitatud üle saja aasta. Põhja-Ameerika eeskujul hakati ka Põhjamaadel arvatavalt 1996. aastast ehitama lahtise süsteemiga korrusmaju (iga korrus on eraldi konstruktsioon, postid ei jookse korrustest läbi, mistõttu on hoonet lihtsam kokku panna ja ka heliisolatsioon on parem). Nüüdseks on niimoodi rajatud terved linnaosad Ylöjärvil, Oulus, Helsingis, Lahtis, Stockholmis jm. Kogemusi käidi hankimas mõistetavalt USAs. Olen ka ise ringsõidul Ühendriikides näinud, kuidas paar töömeest müügilaost ostetud ja täpselt ette valmistatud kolmekorruselise hoone lihtsalt kokku monteerisid.

1998. aastal plaaniti Tartusse paneelmaja vundamendile projekteerida viiekorruseline ja nelja trepikojaga platvormjätkuga (avatud süsteemiga) puidust karkasshoone (elamu). See oleks tol ajal olnud üks suuremaid omataolisi Euroopas. Hoone kavandamine arvestati juba Tartu linna eelarvessegi. Meile olid abiks Põhjamaade selle ala paremad asjatundjad. Hoone jäi paraku eri põhjustel siiski tegemata.

Kuna Eesti on puitmaterjali poolest rikas (u 50% territooriumist on kaetud metsaga), siis tuleks seda kasutada siinses ehituses palju enam. Praegu aga eksporditakse puit toormaterjalina mujale maailma ja siin ehitatakse massiliselt taastumatutest materjalidest, mida osaliselt sisse ostetakse (nt armatuurteras). Kui puitkonstruktsioonide laiemat kasutamist takistavad meil kehtivad seadused, näiteks kaheldakse puidu tulekindluses, siis tuleks need üle vaadata ja vajalikud muudatused teha. Suurelt osalt on puidu tagasihoidlik kasutus küllap meie endi peas kinni, sest nõukogude ajast on harjutud kõikjal betoonkonstruktsioone kasutama. Ma ei taha öelda, et betoonkonstruktsioonid on igal juhul kuidagi vastunäidustatud. Ei, need on omal kohal suurepärased. On ehitisi, mida ilma (raud)betoonita ette ei kujutagi.

Puidul on teiste ehitusmaterjalide ees palju eeliseid: 1) taastuv looduslik materjal, 2) kerge töödelda, 3) hea mahukaalu ja tugevuse suhe, 4) peab sooja (hoone välispalkseinu saab ehitada erilise soojustuseta, nii on sajandite jooksul Põhjamaadel ja ka Eestis ning mujalgi külmadele ilmadele vaatamata tehtud), 5) tulekindlus (põlemisel tekkiv söekiht on kui isolatsioon, mis takistab kogu puidu kahjustamist, terastalad ja -postid kaotavad tulekahju korral kandevõime aga juba kümmekonna minutiga – on olnud juhtumeid, kus tulekahju ajal kokku varisenud terastalad ripuvad söestunud puittala peal), 6) ei allu kergesti keemilistele mõjutajatele, 7) vastupidav tsüklilise koormuse korral (nt sillad).

Puitkonstruktsiooniga hoone või muu ehitis peab kaua vastu, kui katus on korras ning täidetud ka muud vajalikud eeldused (õigesti valitud materjal, tehnilised lahendused, mis aitavad niiskumist vältida ja annavad võimaluse konstruktsioonil ära kuivada). Tänapäeval kasutatakse hoonete vastupidavuse parandamiseks, eriti niiskumisaldistes kohtades, edukalt ka sügavimmutust.

Põhjamaadel on puidust kirikud kestnud sajandeid, ka meie Ruhnu Püha Magdaleena kirik, Eesti vanim säilinud puitehitis (ehitatud 1643–1644), on siiani hea tervise juures. Üllatavalt hästi on vastu pidanud ka puitsillad (eriti katusega), mille kohta võib näiteid tuua kogu maailmast. Ka minu enda palkseinetega maamaja on oma kohal seisnud juba 120 aastat ja seisab seal edaspidigi, välja on tulnud vahetada ainult mõni alumine palk. Ükski materjal, ka kivi, ei kesta konstruktsioonina kaua, kui seda hoida ei osata. Vaadatagu kas või viimastel aastakümnetel keraamilistest tellistest laotud fassaade, mis lagunevad ja varisevad, või raudbetoonist rõdusid ja varikatuseid.

Samal teemal vt Elmar-Jaan Justi, Karl Õigeri ja Alar Justi raamatut „Puit- ja puidupõhised konstruktsioonid“ (Tallinn 2015) ning Unto Siikaneni raamatut „Puidust ehitamine“ („Ehitame 2012“).

Espoos peetakse 15. kuni 17. juunini rahvusvaheline paljude huvitavate ettekannetega puitehituse foorum (Wood Forum Building Nordic), millest asjast huvitatud ametimeestel oleks silmaringi laiendamiseks mõistlik osa võtta.