VVV: Juut on ka inime (V)

Vaapo Vaher

  Brežnevistlik kipsajastu lõpetas kui noaga lõigatult juudifilmi õitsengu. Üheks põhjuseks muidugi sündmused Lähis-Idas, Iisraeli kuuepäevasõda. Nõukariik hakkas ühemõtteliselt toetama araablasi, värske hooga hakatus propagandistlik raju sionismi vastu. Toodeti hulk võitlevaid dokfilme, mis temaatikalt jagunesid kahte lehte. Ühed võltsisid sündmusi Iisraelis ja selle ümber (filmikesed pealkirjaga “Sionism ajaloo kohtu ees”, “Kohtualune – sionism”, “Süüria pinnal”, “Süüria. Tõusu ja lootuste aeg” jpt). Teine suund aga patras juutide paradiislikust elust NSVLis (“Meie kodumaa Nõukogude Liit”, “Riik, kus olen õnnelik” jt), siia hulka käisid ka kinopajatused Iisraeli emigreerinud juutidest, kes pettunult naasid Venesse ja kutsusid üles mitte laskma end pimestada “Iisraeli miraažist”.

Mängufilmidesse jätkus endiselt episoodilisi juudirolle, ent neidki võib jagada kahesugusteks. Kui oli tegu negatiivsete tegelastega (esseerid-provokaatorid, nepmanid, äritsejad, spekulandid), siis pandi neid mängima juudi näitlejad, kel rõhutatult selged rassitunnused. Kui aga filmi läbis mõni juudi soost positiivne ajalooline kuju, siis mängis seda venelasest näitleja, kelle näojoontes polnud midagi juudilikku. Nõnda neutraliseeriti vaataja jaoks tegelase rahvus. Näiteks juudi soost nõukogude luurajat Lev Manevitšit etendas blond ja sinisilmne Oleg Striženov, kel polnud oma prototüübiga ühtegi sarnast välist joont.

Peidetud juutlust võis aduda ka Sergei Gerassimovi “Lev Tolstois” (1984), kus tuntud pianisti Aleksandr Goldenweiserit mängis vene näitleja Nikolai Jeremenko seenior. Omal ajal populaarne Kodusõja-film “Bonivuri süda” ülistas Kaug-Idas võidelnud põrandaalust komsomolisekretäri, kes sattus jaapanlastest piinajate pihku. Ajalooliselt oli ta olnud juudinooruk, filmis polnud tegelases aga midagi juudipärast, poissi kujutas venelane Lev Prõgunov.

Vääramatuks reegliks sai, et filmis võis serveerida küll üksikuid juute, kuid mitte kunagi juudi keskkonda. Sulaaja suurteoses “Komissar” ja mõnes teises oli püütud linale tuua kodusõjaaegne juudi linn või asula kui omaette tsivilisatsioon ja see sai filmidele saatuslikuks. Isaak Babeli romaan “Ratsaarmee” kätkes endas rikkalikult juudi tegelasi ja keskkonda; ajaloostki on teada, et Esimeses Ratsaarmees võitles ohtralt vabatahtlikest juute. Ent “Ratsaarmee” filmivariandis polnud ühtki juudi soost tegelaskuju.

Väsimatult jätkas oma ekraaniteed Jakov Sverdlov, temast tehti Brežnevi päevil kümmekond filmi, sealhulgas ka eesti kinolugu mõjutanud režissöör Herbert Rappapordi linalugu “Mustad kuivikud” (1971). Alailma leidis tee ekraanile parteitegelane Rozalia Zemljatška, keda filmilinale sattumise tiheduse pärast on kinoloolased kutsunud “Sverdloviks seelikus”. Linale murdis ka Maksim Litvinov, sealhulgas ka taustategelasena meie Kromanovi vändatud “Briljantides proletariaadi diktatuurile” (1975). Litvinovit ei käsitletud kunagi kui juuti. Nii nagu teist riigitegelast, venelast Tšitšerinit ei näidatud homoseksuaalina (Aleksandr Zarhi “Tšitšerin”). Mõlemad staatused olid ühtviisi tabu.  

Üheks temaatikaks, mis juudid tahes-tahtmata ekraanile tõi, oli male. Toona kuulus kuulsasse nõukogude maleplejaadi üksainus venelane – Aleksandr Kotov. Ülejäänud olid kõik juudi tõugu. Kotov jäi ka otsapidi filmilukku, Sergei Mikaeljan tegi tast ekraanitöö “Suurmeister” (1972), seal mängisid iseennast Juri Averbach, Mihhail Tal, Mark Taimanov. Režissöör Juri Võšinski väntas mängufilmi “Vene valge lumi”, film oli filmiversioon selle sama suurmeister Kotovi romaanist “Valged ja mustad” ning kõneles Aleksandr Alehhini saatusest, tegelasteks ka juudid Lasker ja Flohr.

Seisakuaja väljapaistvaimaks filmiks, mis kätkes juudi teemat, on kinoloolased pidanud Aleksandr Germani teost “Minu sõber Ivan Lapšin”.

Miron Tšernenko: “Kes on see ajakirjanik Hanin, keda lõikavalt kujutab Andrei Mironov? Filmi tekstis pole teadagi selle kuju päritolu kohta sõnagi, kuid kogu Mironovi genotüüp, kogu ta käitumis-, kõne- ja vaikimismaneer, ka ta liignimi lubavad temas näha kahekümnendate-kolmekümnendate aastate juudi soost kommunistlike ajakirjanike suguvenda, kes kõhklematult andusid uuele võimule (paljuski seda ise luues) – ja sellest said selle võimu esimesed ohvrid”.  

Seitsmekümnendate alul sigis juudi dissidentlus, 1972 aastal hakkas ilmuma põrandaalune ajakiri Juudid NSVLis. Samal ajal andis televisioonis kamp “tuntud nõukogude juute” pressikonverentsi, kus üksmeelselt tauniti sionismi.

Võim oskas kiilu taguda.