Ääremail seilaja

JORMA TOOTS

Jonathan Powelli klaveriõhtu 7. VI Tartu ülikooli aulas.

Inglise pianist Jonathan Powell mängis Tartu ülikooli aulas Skrjabini, Sibeliuse, Sorabji, Chopini, Szymanowski, Janáčeki ja Ivesi helitööd. Nagu loetelu osutab, on Powelli pianistlik ampluaa kõige enam seotud hilisromantilise ja modernistliku helikeelega, kuid sageli esitab ta ka nüüdisheliloojate loomingut. Mitmed Tartu kontserdil kõlanud teostest kuuluvad nende autori hilisesse loome­perioodi, mis hilisromantikute puhul ei märgi mingisse turvalisse rahu­sadamasse jõudmist, pigem hoopis helikeele ja kunstilise probleemistiku lootusetut sõlmumist. Powell sai enesele võetud nõudlike ülesannetega suurepäraselt hakkama ning laskis tänulikul publikul välja meelitada kolm lisapala, kus ta suutis end põhiprogrammiga võrreldes avada sootuks lüürilisemast küljest.

Powelli klaverimänguoskus on kõrgtasemel ning tema suhe esitatavasse äärmiselt süvenenud ja tõsine. Mulle sümpatiseeris väga tema võime ohjeldada suuri kõlamassiive, mis võivad muutuda ülikooli aula ühelt poolt tänuväärses, kuid siiski kapriisses akustikas kergesti müraks. Rõhuasetused esituse ratsionaalsete ja emotsionaalsete aspektide vahel püsisid enamasti kenasti tasakaalus ja tänu sellele ei mõjunud pikk ja keeruline kava kuulajatelegi ülemäära väsitavalt. Ainsa häiriva joonena Powelli esituses võib välja tuua tema ennast­unustava ümisemise, mis saatis tervet programmi, kuid ilmselt oli see osa tema keskendumisrituaalist ja pikapeale harjus ka sellega.

Kõrgetasemelise külalispianisti ilmumine Tartu kontserdipubliku ette on asjasthuvitatuile juba iseenesest tähelepanuväärne sündmus, mida kontserdihooaja jooksul just liiga sageli kogeda ei õnnestu. Sel kontserdil sai aga kuulda ka muusikat, mida siinkandis varem kindlasti esitatud ei ole. Briti-India juurtega helilooja Kaikhosru Sorabji (1892–1988) I klaverisonaadi ettekandest sai mulle üks kontserdi kõrghetkedest ja see tundus sobivat ka esitaja natuurile paremini, kui sellele järgnenud Chopini „Polonees-fantaasia“ või eelnevalt mängitud Sibeliuse „Eskiisid“ op. 114, mille napisõnaline väljenduslaad mõjus Powelli esituses liiga karmilt ja raskepäraselt, vaatamata soomelikele looduspiltidele, millele viitavad eskiiside pealkirjad.

Sorabji kontserdil kõlanud sonaat on kirjutatud juba ligemale saja aasta eest ja selles on kuulda sarnasusi Skrjabini helikeelega. Skrjabiniga võrreldes võib selles aga täheldada mõningast mõõdutundetust nii ajas kui ka kõlaruumis, mis ei avaldu selles teoses siiski nii teravalt kui Sorabji mõne hilisema nelja- või seitsmetunnise oopuse puhul. Igal juhul on tegemist põneva ilminguga muusikaliselt ääremaalt, millel seilamine on saanud Jonathan Powelli südameasjaks, kui silmas pidada tema pühendumust Sorabji teoste ettekandmisel ja salvestamisel.

Kontserdile pani väärika punkti Ameerika helilooja Charles Ivesi fantaasiavormis teos „The Celestial Railroad“, mis tekitas oma unenäoliselt värviküllase ja rütmierksa kõlamaailmaga tugeva resonantsi kava alguses kõlanud Skrjabini VIII klaverisonaadiga.