Teod: Karl Martin Sinijärv, “OP!-i” saatejuht,

J. R.

Kirjandus on ju vaid üks osa eesti kultuurist. Mil moel on õigustatud eesti kirjandusele eraldi ruumi loomine ETV (pea) ainsa laiema kultuurikajastuse raames? Õigustamatu oli senine kajastamatus, õigemini hektiline kajastatus. Eesti inimene loeb – seda mõlemas mõttes – ning kultuurisaate õigus, võimalus ja kohus on talle head lugemist soovida ja soovitada.

 

Kuidas hakkab too kirjanduse kajastamine järjepidevalt välja nägema,  milline on selle saateosa iseloom?

Väga lihtne. Vestlen hea raamatu teemal targa inimesega. Umbes viis minutit. Ekraanil on see tugev aeg.

 

Kas eesti kirjandus täna kannab selle välja? Kas meil on olemas see kirjandus, mis kütkestaks piisavalt paljusid vaatajaid/lugejaid?  Iga netikommentaaride jälgija näeb, et üldiselt saadab lihteestlane kirjanduse kurele.

Kurge ma ei tunne, lihteestlast küll. Raamatute ja jamaraamatute külluses on endalgi keeruline orienteeruda; arvan, et inimesed rõõmustavad, kui neile kord nädalas ühest olulisest raamatust telepildis lähemalt kõneldakse. Me ei tegele kütkestamisega kütkestamise pärast, me tegeleme kultuuriga kultuuri ja kirjandusega kirjanduse pärast, need omakorda tegelevad inimestega inimeste pärast.

 

Kas ja kuidas peaks üldse sekkuma eestlaste lugemisharjumusse?

Kuna niinimetet turg pakub ohjeldamatult veidrat jampsi, tuleb tõsihea kraam samuti ärksalt nähtavale tuua. Meedia möga vastu saab edukalt meedia enese vahenditega. Vaga Jenoveeva lugudest läks eestikeelse kvaliteetkirjanduseni napp paarkümmend aastat – tänases ajakavas mõned nädalad. Teeme jõuluks ära. Lugemisoskus on veel alles. Tagasi kultuurseks!

 

Hääd!

Küsis J. R.