Krahv Orlovi ja doktor Astrovi suurim armastus

Oleg Rogatšovi (23. XI 1959 – 24. VII 2016) mälestuseks

Ta tsiteeris tihti Bloki „Palagani“ näitlejatest, kelle tõest peaks kõigil olema valus ja helge. Oleg rääkis, et tal ei ole kuulsusjanu ega auahnust, on vaid usk teatrisse, armastus teatri ja vastumeelsus ebajumalate vastu, keda ta endale kunagi ei teinud. 1978. aastal lõpetas ta Vene Teatri stuudio ja on sellest ajast peale astunud lavale veendumusega, et kunst päästab maailma. Stuudioaegadest peale oli tema elu lahutamatult seotud kursuseõde Svetlana Dorošenkoga, ja see, et ta ei suutnud temast kauem elada, on veel üheks tõenduseks nende armastuse kohta. Selle traagiliseks hümniks.

Minu näidendis „Kuidas armastada keisrinnat“, mille tõi lavale Eduard Toman, mängis Oleg duetis Jelena Tarassenkoga peaosa – Grigori Orlovi. Õigemini, ta mängis näitlejat, kes mängib krahvi. Tema Orlov oli brutaalne mees­iludus, lahe härrasmees, täis mehelikku jõudu ja võimukust. Aga peamine temas oli tõelise armastuse otsing ja ootus. Ka kümme aastat hiljem, mängides doktor Astrovit Igor Lõssovi lavastuses „Onu Vanja“, igatses Oleg Rogatšov tõelise armastuse järele, mis tema jaoks võrdus ilu ja pääsemisega. Ta oli see doktor Astrov, kes valitseb maailma erilise mehisusega, mis kaunistab väärikaid kaotajaid.

Oleg ise arvas, et kõige paremini oskas tema sisemaailma avada Juri Jerjomin, ja hindas väga rolle tema lavastustes „Moskvasse! Moskvasse!“ ja „Idioot“. Aga viimasel ajal oli ta loominguliselt väga lähedane Peterburi lavastaja Gleb Volodiniga, kellega koos nad tegid erakordselt sügava lavastuse Dostojevski jutustuse „Ülestähendusi põranda alt“ põhjal. Oleg töötas materjaliga viimse peensuseni, pingeliselt, tungides üha sügavamale klassiku teksti struktuuri. Huvitava kokkusattumusena oli tal lühikese perioodi jooksul kaks Dostojevskiga seotud tööd, „Ülestähendustele põranda alt“ eelnes Ivan Strelkini lavastatud „Valged ööd“; kõik koguti hoolega näitekunsti hoiukarpi.

Oleg oli suuteline mängima nii romantilisi kangelasi kui ka täiesti olmelisi ja koomilisi rolle. Palju aastaid mängis ta kustumatus „Palju õnne argipäevaks!“, viimase kuu jooksul valmistus rolliks Igor Lõssovi lavastuses „(Väga) kallis naine“ Maupassant’i ainetel.

Ta ütles: „Näitlejad on üldjuhul igavesed lapsed, idealistid. Lapsed, kuna nad mängivad kogu elu ja see ei tüüta neid ära, nad tahavad mängida. Ja idealistid seetõttu, et usuvad kogu elu, et ilu päästab maailma.“

Oleg ütles veidi aega tagasi ühel teatrikoosviibimisel, et iga kaua aega teatris mänginud näitleja kannab endas ideed omaenda lavastusest ja isegi kui tal ei ole teatud lavastajaoskusi, siis ühe lavastuse ta ikkagi võib teha, peab tegema. Igor Lõssov reageeris kohe: „Lavasta, Oleg, sul on selleks õigus!“ Missugust lavastust ta silmas pidas, missugusesse vaatemängu tahtis ta investeerida kogu oma näitlejakogemuse, ei saa me enam kunagi teada, aga arvan, et selleks lavastuseks oli kogu tema elu, mis kuulus jagamatult ühele lavale, ühele loomingulisele kollektiivile, ühele naisele.

Tema iseloom oli tugev, mehelik, aus. Teda austati. Teda peljati, temaga oldi ettevaatlik. Teatrikollektiivi viimasel koosolekul läks jutt vajadusele tugevdada teatris ärilist osakaalu. Oleg tõusis püsti: „Otsustagem juba ära, kas me teeme siin kunsti või tegeleme äriga?!“

Mis siin ikka öelda? Loomulikult oli ta idealist. Ja Jumal tänatud!

Mälestus temast, eredast ja omanäolisest näitlejast, tõelisest mehest, kes oskas truult ja ustavalt armastada, mälestus sõbrast ja kolleegist jääb meiega pikkadeks aastateks.

Jelena Skulskaja

Vene Teater

Kultuuriministeerium

Eesti Näitlejate Liit

Eesti Teatriliit