Igatahes – põhja!

?o Krigul

  Eelmisel nädalal esitles BAR (Barth-Aaserud-Rull) kontsertidega Pärnus, Tallinnas ja Riias oma uut CDd “GOING NORTH”.

 

 

See on trummar Toomas Rullil juba teine kord teha plaadil koostööd norra muusikute Per Willy Aaserudi (trompet) ja Frode Barthiga (kitarr): 2002. aastal ilmunud plaadile “Rull’s Royce – Rull’s Choise” osalema kutsutud pillimeestega ilmselt hästi sujunud koosmäng jätkub ka vastsel salvestisel. Nende plaatide olulisim erinevus seisneb selles, et kui eelmise puhul oli tegemist Rulli autoriplaadiga, siis “Going North” koosneb valdavas enamuses Frode Barthi loomingust, sekka paar Aaserudi ning üks Rulli lugu. Vaatamata eri salvestuskohtadele Eestis ja Norras, on plaadi sound küllalt ühtlane, mille eest tuleb vääriskivi visata ilmselt helirežissöör Jan Erik Kongshaugi kapsaaeda. Seesama ühtlustatud sound’ipilt aitab tervikuks siduda plaadi iseenesest üsna kirju muusikalise algmaterjali.

Plaadi kõlamaailma iseloomustab akustilis-naturaalsete ja elektrooniliselt töödeldud helide kooselu, kusjuures peamiseks sobitajaks siinjuures tunduvad olevat Barthi erinevad kitarrid ja neist tihti kostuvad üsna “ebakitarrilikud” helid. Üheks võluvamaks näiteks sellise kooskõla kohta on plaadi ava- ja nimiloo alguse kitarri ja trompeti duett, kus volume-pedaaliga mängitud elektrikitarr ja delikaatselt kajamasinaga vürtsitatud trompet sulavad elektroonilisel helifoonil kokku justkui üheks instrumendiks. Hästi balansseeritult, selge kõla ja piisava akustilise sügavusega on lindile võetud trummikomplekt: üleminekud taustakahinatest agressiivsemale biidile on loomulikud, jäävad olemasoleva akustilise ruumi piiridesse ega vaja pidevat helitehnilist sättimist. Ootamatult naturaalselt (isegi pisut steriilselt) kõlab Jürmo Eespere rhodes-elektriklaver, mis siin on ilmselt – erinevalt selle instrumendi traditsioonilisest käsitlusest – mängitud “otse pulti”, s.t ilma eelneva (tavaliselt moonutava) võimenduseta. Ainukese miinusena sound’i puhul tundub, et bassil jääb vihuti puudu vajalik “nätakas” – seda just groove’iga lugude puhul. Õnneks on plaat vaba sagedusriba kompresseerimist ja kajamasinaid üleekspluateerivast popmuusikapärasest kõlaesteetikast, mis on minu arvates nii mõnegi Põhjamaadel produtseeritud jazziplaadi kehvemaks keeranud.

Kui rääkida bändi kokkukõlamisest, siis lisaks sound’ide valikule on vahest sama olulisedki arranžeeringud. Kuna lood on enamasti kitarrist Barthi kirjutatud, siis on “kitarrism” arusaadaval põhjusel ka seadetes üldiselt tunda. Enamikus palades on kitarripartiisid mängitud mitu ja üsna julgelt vahelduvate sound’idega. Barth valdab oma instrumenti stiililiselt siinmail äsja kuuldud robertfripplikest kõlaväljadest jazzrock’ilike soolodeni võrdselt maitsekalt. Muuseas on plaadil kasutusel ka spetsiaalselt talle ehitatud fretless-kitarr, lisaks poognamängutehnika ja mitmed elektroonilised abivahendid. Kirjapandult kõlab võib-olla eklektiliselt, kuid heliline tulemus on päris hästi tasakaalustatud ja vaheldusrikkalt ühtlane. Samas ei tähenda see jutt sugugi, et plaadil peale kitarrisoolode ja rikkalikke sound’igammade muud kuulda polekski. Päris tihti on temaatiliselt juhtiv või soleeriv roll jäetud trompetile.

Oma soolo saab mängida ka bassimees Mats Eilertsen, teise bassimängijana on plaadil kaastegev Mihkel Mälgand, kelle juba pikem koostöökogemus Rulliga on plaadilt kaugele kuulda. Plaadil ongi selles mõttes õnnelikult kokku saanud kaks sellise kogemusega paari: Barth-Aaserud ja Rull-Mälgand. Nad toimivad omavahel esiteks suurepäraselt “paarisuhtena”, aga mingi omalaadse muusikalise ühisosa toel (miskipärast tundub, et eriti just tänu Rulli ja Barthi sarnasele tunnetusele) ka ansamblina. Tähelepanuväärne on, et Rulli musitseerimine põhimõtteliselt ju helikõrguseta trummidel tundub tänu oma nõtkusele ja kaasakuulamisoskusele samuti justkui meloodiline, kontrapunkteerides võrdväärsena kitarri ja trompeti meloodialiinidele. “Meloodia” ongi kindlasti plaadi üsna kirjut muusikalist materjali vaadates üks olulisi märksõnu.

Maitsekalt tagasihoidlik on Eespere rhodes, peamiselt rütmifaktuuri ja harmoonilist plaani toetavas funktsioonis, saades siiski sõna ka üheks lühikeseks sooloks.

Plaadi pealkiri “Going North” määratleb selgelt oma kuuluvuse ja suuna. Mis siis on see müstiline “põhjamaine”, millest räägitakse nii Erkki-Sven Tüüri, Bygge Wesseltofti kui Aki Kaurismäki puhul? Ei tea. Ilmselt on see alati erinev ja ka sõltuvuses rääkija “põhjalikkusest”. Selle plaadi puhul tekivad minul seosed põhjamaa geograafilise ruumi tunnetuse ja muusikalise ruumi vahel. Kuigi viimast saab lineaarselt n-ö mõõta eelkõige ajas, on just helidel omapärane võime ja võimalus transformeerida see aeg omalaadseks energeetiliseks ruumiks.

Põhjamaine ajatunnetus on ilmselt seotud siinse keskkonnaga: temperatuuride, kaugete vahemaade, valguse varjuks muutumise pikkade üleminekutega. Ja eks ole nii, et kui on palju ruumi, peab ka palju aega olema. Mulle tundubki, et selle plaadi muusikal on kuidagi palju ruumi – kaugust ja sügavust. Kuigi lood tunduvad esialgu AEGlased, on see tajutav pigem avara ruumi PÕHJAliku (vaat kui tore seos tekib eesti keeles nende sõnade vahel!) läbitunnetamisega. Pillide meloodialiinid põimuvad üksteisega, kadudes märkamatult taustale ning sealt jälle esiplaanile hiilides; kiirema rütmiga korduvad struktuurid moodustavad aeglaselt teisenevaid üksusi; igal pillil on piisavalt nii ajalist kui akustilist distantsi teise pilli kõlaga suhtestuda, ühineda ja eemalduda.

“Going North” läheb suunas, kust jazz varemgi on käinud uut ammutamas. Plaat tõestab, et seal on ikka veel tõesti palju ruumi ja puutumatuid paiku, kuhu tasub minna ja kuulajad kaasa võtta.

Ehk on sobilik lõpetada parafraasiga Eesti filmiklassikast: “Mis?! Kas tahate jazzi põhja lasta või?” – “Igatahes, PÕHJA!”