Riias peeti Ida-Euroopa dokumentaalfilmide foorumit

Kristiina Davidjants

  Üle-eelmisel nädalavahetusel kogunesid Läänemere regiooni dokumentalistid Riiga üritusele Baltic Sea Documentary Forum, mis leidis aset kümnendat korda. Tegemist on seal sisuliselt oma filmiideede mahamüümisega telejaamadele, tänavu osales dokumentaalfilmide võistukaitsmisel kokku 20 filmiprojekti. Osalejaid oli Eestist, Lätist, Leedust, Valgevenest, Poolast, Ukrainast ning Venemaalt, üllatuskülalistena veel Gruusia dokumentaalfilmide tegijad.

Avaldame siinkohal ära ka Eesti projektid, et siis allpool valgustada selle foorumi kümneaastast ajalugu, sest selle kasutegur väärib seda. Riias osalesid eesti filmiideedest: “Baruto” (stuudio Ruut, rež Artur Talvik), “Bold and Beautiful” (Ad Oculos Film, Peeter Brambat), “Läbi pimeduse” (Filmistuudio SEE, 2002, Hannes Lintrop, Renita Lintrop), “Mängija” (Exitfilm, Kaupo Kruusiauk), “Kehastumine muusikas” (F-Seitse, Dorian Supin).

Eesti projektidest rääkides peab mainima, et telejaamade programmihankijaid pani rõõmsalt itsitama Ruudu Barutost rääkiv filmiidee. “Baruto” reklaamklipp, kus meie Kaido Höövelson näib kui majakas keset Tiskre küla ning Artur Talviku paralleel filmiga “Lost in Translation” ajas kogu publiku rõõmsalt kihevile. Egas muud kui jääme ootama, kas rõõmus kihin ka rahas materialiseerub.

Üldiselt olid foorumil esitatud filmiideed väga huvitavad või siis lihtsalt huvitavad ning oleks tore, kui kõik need mõtted ka teoks tehtaks, milleks foorum kokku kutsutud ju oligi. Siit on sobilik teha väikene ekskurss ajalukku, et ka meie väikese filmitööstuse autsaiderid saaksid aru, miks me siin nii väga mainitud ürituse üle rõõmustame.

Baltic Sea Documentary Forum sai alguse 1997. aasta suvel, kui taanlaste asutatud Baltic Media Centre tegi Taanis Bornholmi saarel otsa lahti. Tegu oli osaga koolitusest, mille sihtmärgiks olid endiste sotsmaade filmitegijate abistamine orienteerumaks meile tollal kaunis segases lääne telejaamade ning finantsinstitutsioonide rägastikus. Eeskujuks võtsid korraldajad tollal Amsterdami võistukaitsmiste mudeli. Iga filmiidee tutvustaja sai 15 minutit oma projekti esitlemiseks (k.a küsimused-vastused) ning kuulajateks olid telejaamade ning fondide esindajad. Säärane päevakord on põhimõtteliselt säilinud tänase päevani. Foorum pidas Bornholmil vastu neli aastat, kuid oli sunnitud kolima Horvaatiasse Dubrovnikusse, põhjuseks, nagu ikka, oli rahapuudus. Taani kultuuriministeerium orienteerus nimelt Balti riikide abistamiselt Balkanile ning ka abiraha läks sellesse regiooni. Foorumi korraldajad üritasid mõnda aega fookuses hoida korraga nii Baltimaid kui Balkanit, kuid see läks liialt kulukaks ning foorum hakkas rändama mööda Balti riike. Aastatel 2002 ja 2003 peeti seda Riias, 2004 Tallinnas, 2005 Vilniuses ja tänavu rändas BSDF jälle Riiga, et sinna jäädagi.

Miks on see foorum Eesti tootjale nii vajalik? Eks ikka sellepärast, et erinevalt juba mainitud kulukast Amsterdami foorumist ja muudest analoogsetest sündmustest on eestlaste jaoks tegemist üritusega, mis toob telejaamade esindajad talle n-ö koju kätte ning siis jääb tootja mureks viimaseid veenda oma filmiprojekti unikaalsuses ja läbilöögivõimes. Loomulikult ei vaja iga dokumentaalfilm rahvusvahelist rahastamist ja tihtilugu on tegemist üpriski lokaalsete lugudega, mis pakuvadki huvi üksnes kohalikule publikule. Kui aga lugu on vastupidi ehk siis projekt kulukas ning rahvusvaheliste linastuste potentsiaal suur, on baltlaste foorum väga hea võimalus enda teadvustamiseks.

Ka tänavu linastasid korraldajad foorumil osalenud filmiideede alusel valminut: “Maria teatri fantoomid” (rež Marianna Kaat, Baltic Film Production), “Pärnograafia” (Hardi Volmer, Acuba Film), “Hunt” (Priit Valkna, Allfilm). Ei hakka siin nende filmide koostööpartnereid üles lugema, läheb pikale.

Lõpetuseks võib öelda, et Eesti dokumentaalfilm on vägagi elus, tihtipeale ei saa me pidevate masohhismihoogude vahel isegi aru, et tegelikult on meil esile kerkinud väga tugevaid dokumentaliste, kelle tööd pole huvitavad mitte ainult eesti publikule. Põhjusi on mitmeid, loodame, et see suundumus jätkub.

Tõsi küll, muret teeb fakt, et meie uhiuues Balti Filmi- ja Meediakoolis ei õpetata dokumentaalfilmi, seda eriti kontekstis, kus maailmas seostatakse Balti filmi ennekõike Leedu-Läti poeetilise dokumentalismiga. Šarūnas Bartas, Audrius Stonys, Herz Frank, Laila Pakalniņa on esimesed nimed, mis kohe pähe tulevad. Tundub kummastav, et kool, mis oma nimes rõhub ühtsele Balti identiteedile, eirab midagi, mis on oma olemuselt väga omane meie regiooni filmikunstile.

Aga mis siin ikka arutada, kel tung dokke teha, teeb seda kõigest hoolimata ning kes vaadata tahab, leiab filmid ka üles.