Kas see on ikka veel aktivism?

Pahatihti on nägemus tulevikust pigem düstoopiline kui utoopiline, sest meedia toob meieni palju negatiivseid lugusid, tekitades hirmu ja vaenu.

MARE TRALLA

27. VI 2015, Oxford Circus, London. Tänavad on geiparaadi algust ootavaid inimesi tihedalt täis. Umbes kolmekümnene grupp teatraalselt musta riietatud leinavaid queer-aktiviste, kelle hulka ka mina kuulun, kiirustab rahva hulgast tühja tänava poole, et barrikaadidest läbi murda. Varjame oma lippe ja plakateid, kuid trumme ja suurt kirstu, millel ilutseb lilledest sõna Pride (paraad), me varjata ei saa. Pisike rüselus ja segadus turvamehega, aga me vallutame tänava. Hommikune peaproov on aktsiooni õnnestumiseks vajalik, et teada, kui kiirelt kõndida ja kuidas leinajatena käituda. Me leiname Pride’i. Pride ei ole enam meie oma, Pride ei seisa enam ühiskonnas rõhutud gruppide huvide eest, Pride’ist on saanud kommertsüritus, reklaamikampaania pankadele ja äridele nagu Barclays ja Starbucks, pidu peamiselt privilegeeritud keskklassi valgetele geimeestele. Kuna marssimise õiguse eest maksnud firma T-särgita paraadile ei saa, siis pole Londoni Pride avatud ega esinda marginaliseeritud LGBTQIA+ kogukonda. Ükskõik, kuidas korraldajad ka vastupidist väita püüavad.

Poliitiline apaatsus

2014. aasta septembris linastus kinodes aastatel 1984–1985 kaevurite streiki toetanud lesbi- ja geiaktivistide grupi LGSM (Lesbians and Gays Support the Miners ehk lesbid ja geid toetavad kaevureid) lool põhinenud draamakomöödia „Pride“. See film tekitab eriti just nooremas queer-kogukonnas vajaduse hinnata ümber poliitiline apaatsus ja igapäevane rahulolu, mida enamik Suurbritannia peavoolu geikogukonnast pärast samasooliste abielude seadustamist naudib. Üldine meeleolu peavoolu geide hulgas on, et suured võitlused on peetud ja võidud saavutatud ning iga-aastane geiparaad on õigusega üks suur pidu, kuhu ei ole vaja poliitikat tuua. Peavoolu geid ei taha ennast häirida lasta asjaolust, et iga neljas Ühendkuningriigi kodutu noor on LGBTQIA+ kogukonnast, sest tooride abirahakärped on just selle grupi noori eriti valusalt mõjutanud; et enamik HIVi haridus-, ennetus- ja toetusprogrammidest ning vägivalda kogenutele mõeldud turvakeskustest on sunnitud oma tegevuse lõpetama; et LGBT+ pagulasi naeruvääristatakse kohtutes, neid ei usuta ja neid hoitakse tähtajatult kinnipidamiskohtades; et paljud transsoolistest kannatavad igapäevase diskrimineerimise all; et lesbidest üksikemad elavad isoleeritud vaesuses; et paljude erineva etnilise ja religioosse taustaga queer-kogemus on nähtamatu; et ükskõik missuguse nahavärviga immigrantide vastu on käimas massiline vihakampaania jne.

Kuna film „Pride“ tekitas kogukonnas palju laineid ja inspireeris poliitiliste juurte taasavastamist, siis sellest ajendatuna otsustasid Londoni Pride’i korraldajad pühendada 2015. aasta paraadi sümboolselt LGBT+ kangelastele. Kahjuks ei soovinud nad aga muuta paraadi olemust poliitiliseks marsiks, nagu paraad seda algselt oli, ega lubanud LGSMi toetanud ametühingute esindajaid koos LGSMiga paraadi algusesse. Seetõttu otsustasid LGSMi liikmed, et nad on paraadi lõpus koos kõigi teiste poliitilist sõnumit kandvate organisatsioonidega. Lisaks sellele saabub paar kuud enne paraadi uudis, et korraldajad on lubanud paraadile homofoobse natsionalistliku UKIP esinduse. Tänu survele neid ametlikult osaleda ei lasta, aga UKIPi see ei peata.

Enne paraadi toimub hulgaliselt vasakpoolsete aktivistide kohtumisi ning tegutsemiskavad arutatakse läbi. Enamik aktivistidest ühineb C-blokiga, et koos LGSMi ja ametühingutega moodustada võimalikult tugev poliitiline mass. Meie väike R.I.P. Pride’i (ehk puhka rahus, paraad) grupp otsustas aga, et suurema mõju saavutamiseks on vajalik eraldiseisev, irooniat ja karnevalimeetodeid kasutav aktsioon. Niisiis vallutab meie matuseprotsessioon vahetult enne paraadi algust tänava ja kõigist pingutustest hoolimata ei suuda vabatahtlikest turvamehed meid peatada. Sambabänd mängib rütmilist leinamuusikat ja meie sammume vaikselt kirstuga edasi, kandes leinalippe ja plakateid, mis nõuavad Pride’i taaspolitiseerimist ning kommertslikkuse lõpetamist. Kuna ühiskonnas on kõige põletavam just immigrantide küsimus, siis otsustame Donna Riddingtoniga oma kostüümile lisada särbi kirjaga „Immigrant“, sest seda me mõlemad siin Londonis ju oleme*. Jagame pealtvaatajatele Pride’i helklevat tuhka ning lendlehti, mis meie aktsiooni põhjendavad. Korraldajad on sunnitud paraadi alguse edasi lükkama, meil lastakse marssida läbi kogu Pride’i teekond, ehkki korraks üritab politsei meid eemaldada, teatades, et meie lippudel on solvav sõna queer. Pärast selgitust, et määratleme endid queer’ina, meid rohkem ei takistata. Pealtvaatajad on esialgu segaduses, sest oodatud Barclays panka reklaamiva taevasinise seltskonna asemel on ootamatult paraadi avalöögiks aktivistidest matuselised. Suurema osa teest saadab meid publiku heakskiit, sest juba aastaid ei ole queer-kogukond paraadi mahamüümisega Londonis rahul. On aga ka neid, kes pahandavad ega saa aru, milleks seda aktsiooni teeme ning pidu rikume.

Rohujuureaktivism

R.I.P. Pride’ist saab alguse minu kui rohujuuretasandil aktivisti loominguline tegevus Londonis. Feministina olen alati soolise võrdsuse ja teistel inimõiguste teemadel sõna võtnud, aga tänavaaktsioonidel-demonstratsioonidel olin varem osalenud eelkõige ühena massist. Nüüd olen mitmete gruppide (ACT UP London, No Pride in War, Lesbians and Gays Support Migrants ja Neverever­again) aktiivne liige. Kohati nende gruppide tegevus ja mõjuväljad kattuvad, aga vahel on tegemist täiesti erinevate inimõiguste valdkondadega. Isiklikult mulle on nad kõik olulised ja omavahel seotud. Mitte ükski ühiskonnaprobleem, ebaõiglus või ebavõrdsus ei teki isolatsioonis.

Elan järjest natsionalistlikumas ja konservatiivsemas Suurbritannia ühiskonnas, kus majanduslik heaolu aina väheneb ning rassism ja immigrantide vastu suunatud viha on igapäevased nähtused; kus iga neljas naine kogeb kodust vägivalda; kus igal nädalal tapetakse kaks naist nende (eks)partnerite poolt; kus vaid 5% vägistajatest saab kohtulikult karistatud; kus erinevuste sallimatus on viinud islamofoobiani; kus terrorismiohutont on põhjenduseks järjest suuremale isikuvabaduste kontrollile ja militarismile; kus massiline relvade müük despootlikele režiimidele on põhjendatud majandustuluga; kus poliitiline demagoogia ja valetamine on pigem reegel kui erand; kus ei maksustata rikkaid, vaid pigem pigistatakse viimane välja neilt, kellelt nagunii enam midagi võtta pole; kus paljud maksavad 80% oma sissetulekust üüriks; kus invaliidsus- ja toimetulekutoetused on muutunud pea olematuks.

Kirjeldan situatsiooni, mis sunnib tegudele, sest aktivism sünnib eelkõige emotsionaalselt pinnalt. Ja seetõttu on viimase aasta jooksul Suurbritannias tekkinud mitmeid uusi ja tegusaid aktivistide gruppe nagu Sisters Uncut ja ACT UP ning toimunud massiliselt poliitilisi aktsioone, väikestest demonstratsioonidest kuni suurte marssideni, mille vahele mahub kõikvõimalikke muid protesti- ja aktivismivorme. Tooride valitsuse kokkuhoiurežiim ja ultraparempoolse natsionalismi vohamine on tekitanud survekatla olukorra, mille vastu tuleb reageerida. Ma ei suuda täpselt määratleda seda momenti, millal see katel minu silmis auru välja ajama hakkas, üksikut sündmust ilmselt ei olnudki, lihtsalt probleemide ja ebaõigluse hulk kasvas liiga suureks, et rahulikult oma ateljeenurgas galeriinäitusteks kunsti edasi toota.

Loominguline aktivism

Enamik R.I.P. Pride’i aktiviste on seotud ACT UP London grupiga (ACT UP – Aids Coalition to Unleash Power), mille fookuseks on kasutada kõikvõimalikku loomingulist aktivismi, et võidelda ühiskonnas AIDSi ning HI- ja hepatiidiviiruse stigmaga ning aidata kaasa nende epideemiate lõpetamisele. ACT UP sai alguse 1987. aastal New Yorgis reaktsioonina Ameerika valitsuse aidsikriisi ignoreerimisele, katoliku kiriku homovastasele kampaaniale ja ravimifirmade kasuahnusele. ACT UPist sai kiiresti rahvusvaheline liikumine. Nende 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse loomingulised aktsioonid ja plakatikampaaniad nagu „Suudlemine ei tapa“, „Vaikus = surm“, „Loe mu huultelt“ (autoriks Gran Fury grupp) kasutasid provokatiivselt reklaamitööstuse visuaalset keelt ja olid üliefektiivsed. Nüüdseks on neist plakatitest saanud aktivistliku kunsti klassika. Kõige olulisem oli aga, et ACT UP aktiveeris AIDSist mõjutatud üksikisikud kogukonnaks, mis ühendatud jõuna avaldas survet valitsustele ja ravimitööstusele. ACT UP kasutas oma aktsioonides teadlikult kunsti keelt, taktikaid ja metodoloogiat eesmärgiga saavutada sotsiaalseid muutusi. Kui ACT UP New York on pidevalt tegutsenud, siis paljudes Euroopa keskustes nende gruppide tegevus 1990ndate teisel poolel katkes. Tänu viirusevastaste teraapiate efektiivsusele ei tähendanud nakatumine HIVi arenenud maailmas enam surmaotsust. HIV ja AIDS muutusid nendes ühiskondades nähtamatuks ja avalikkuses levis ekslik arusaam, et aidsikriis on lahendatud ning mõjutab enamasti vaid homoseksuaalseid mehi. Samas kasvab HIVi nakatunute arv rekordiliselt, ülemaailmselt on 51% HIV-positiivsetest täiskasvanutest naised ning vaikus ja stigma ei ole kuhugi kadunud. Aidsiaktivistide seas räägitakse „teisest vaikuseperioodist“.

ACT UP London alustas taas tegevust 2014. aastal, kui konservatiivide valitsus tegi järjest suuremaid kärpeid tervishoiu osas ning lõpetas HIV-ennetuse toetamise. Aktivistid eesotsas Dan Glassiga otsustasid, et taas on aeg otsesteks aktsioonideks, et lõpetada HIV-pandeemia ja teavitada avalikkust nn HIVi teise vaikuseperioodi tõelistest probleemidest läbi kultuurilise aktivismi ning tuletada meelde, et HI ei ole pelgalt meditsiiniline viirus, vaid eelkõige poliitiline kriis, mille juured on ebavõrdsuses. „United in Anger“ („Vihas ühendatud“, 2012), dokumentaalfilm 1980ndate ja 1990ndate alguse ACT UPist annab paljudele inspiratsiooni ACT UPiga ühinemiseks.

Taasalustanud ACT UP Londoni esimeste aktsioonide hulka kuuluvad PrEP (PrEP – HIVi nakatumise ohtu vähendav ravim, nt Truvada) demonstratsioon ja aktsioonid UKIPi homofoobse ning HIV-positiivseid isikuid diskrimineeriva tegevuse vastu. Näiteks ülemaailmsel AIDSi vastu võitlemise päeval kallutavad ACT UP aktivistid sümboolselt hunniku sõnnikut UKIPi kontori esisele tänavale.

Loomingulise aktivismi vorme on väga erinevaid. Viimase aasta jooksul oleme koos ACT UPiga korraldanud erinevaid üritusi ja aktsioone nii avalikus ruumis kui pisut suletumates keskkondades, nagu geiklubid, haiglad, kultuurikeskused, firmade kontorid, konverentsid jne. Osa aktsioone ja kampaaniaid on pikaajalised ja nende eesmärgid suunatud kaugemasse tulevikku, näiteks võitlemine homoseksuaalsust kriminaliseeriva Briti imperialismi pärandiga Briti endistes kolooniates, kus homoseksuaalsust kriminaliseerivad seadused aitavad kaasa HIVi levikule. Selle kampaania raames teeme koostööd mitmete teiste aktivistlike gruppidega, mis enamasti koosnevad nendest riikidest pagenud LGBT+ aktivistidest.

Siin kattuvad ACT UPi kampaaniad LGSMi kampaaniatega ja sageli korraldame ühisdemonstratsioone pagulaste ebainimlike kinnipidamiskohtade juures (nt Yarls Wood keskus), kus enamus tähtajatult kinnipeetavatest on naised, kellest paljud on ka HIV-positiivsed.

Pagulaste ja immigrantide teema on kuum kõikjal Euroopas, see tekitab emotsioone nii marurahvuslastes kui inimõiguste eest võitlejates. Jõulude ajal rääkisin ühe Eestis elava sugulasega, kes ennast tolerantseks inimeseks peab, aga üliemotsionaalselt mind ründas, kuna ma osalen aktivistlikus tegevuses migrantide kaitseks. Üritasin talle seletada, et pärast II maailmasõda oli tuhandeid Eesti põgenikke, kelle käekäik sõltus sellest, kas neid võeti vastu või saadeti Nõukogude Liitu tagasi; et ka neil ei olnud mingit vara, millest elada, ega normaalseid õigusi. Selle peale sai mu sugulane veel eriti pahaseks, sest ma ei saavat aru, et Eestis on jube probleem, neid on nii palju sisse lastud ja nad varastavad nööridelt kõigi eestlaste puhast pesu, sest ei taha ega suuda ise oma pesu pesta. Küsisin siis, kas ta ise on mõnda pagulast kohanud. Vastus oli ei.

Selles ongi probleem: puudub inimlik kontakt. Viimase aasta jooksul olen tänu aktivismile kohanud ja sõbraks saanud paljude pagulastega. Mõned neist on ka meie juures kodus lühemat või pikemat aega elanud. Nad on kõik olnud puhtad ja viisakad, haritud ja avatud inimesed, kes lihtsalt põgenevad sõja ja piinamise eest. Iga üksiku inimese elu eest tuleb võidelda, neile tuleb anda lootust paremale tulevikule. Aga nii Eesti kui Suur­britannia on oma uksed suhteliselt hästi sulgenud. Kui ei oleks gruppe, kes pagulaste õiguste eest seisavad, siis ei oleks mingit lootust, et helgem homne on võimalik. Meil kõigil on mingi ettekujutus tulevikust, pahatihti on see nägemus pigem düstoopiline kui utoopiline, sest meedia toob meieni palju negatiivseid lugusid, tekitades hirmu ja vaenu. Hiljutises loomingulise aktivismi töötoas Manchesteris pidin minagi oma negatiivset tulevikupilti korrigeerima, sest ilma positiivse tuleviku lootuseta, ilma unistamiseta ei ole võimalik saavutada positiivseid sotsiaalseid muutusi.

Enamik ACT UP Londoni praegustest lühiajalistest kampaaniatest on suunatud ravimitööstuse kasuahnuse vastu, eriti just Gileadi vastu. 1. IV korraldas ACT UP ülemaailmse aktsioonide päeva, mil toimusid aktsioonid kõigis kuues maailmajaos. Londoni kesklinnas viisime läbi aktsiooni Gileadi peahoone ees: suurem grupp loosungitega aktiviste peatas tänaval liikluse ja aeglustas politsei liikumist ning väiksem grupp tungis hoonesse, et seista alasti tänavapoolsetel akendel, paljastades selgadele kirjutatud sõna greed (ahnus), mis koos plakatitega moodustasid loosungi „Pharma greed kills“ (ehk ravimitööstuse ahnus tapab). Suurte ravimifirmade kasumimarginaalid on protsentides palju suuremad kui pankadel või ükskõik missugusel teisel tööstusharul. Patenteeritud ravimite hinnad on tuhandetes kordades suurenenud. Gileadi toodetud Hep C ravimite 12-nädalase ravikuuri hinnaks Suurbritannias on Sovaldil 35 000 ja Harvonil 39 000 naela, samas on nende tootmiskulud vaid paarisaja naela suurused. Ebaeetiliselt inimkannatustest kasumit teeniva tööstuse vastu tuleb võidelda kõigi võimalike vahenditega. Visuaalselt oli Londoni aktsioon kõige efektiivsem ja tänu sellele avaldati sellest pilte mitmetes meediakanalites ning need levisid ühismeedias. Paljude aktsioonide puhul ongi aktivistide eesmärgiks visuaalselt meeldejääva materjali tekitamine, sest meedia armastab neid. Sama aktsiooni käigus suutsid aga New Yorgi aktivistid avaldada Washington Postis libaartikli, mille tulemusena langes lühiajaliselt maailma suurima ravimifirma Pfizer aktsiate hind.

Aasta jooksul on ACT UP korraldanud veel mitmeid aktsioone, mis eelkõige on nõudnud PrEPi kättesaadavaks tegemist. Suurbritannias diagnoositakse iga päev 17 inimesel HIV, see arv ei kao kuhugi, kui PrEP ei ole kättesaadav ning HIVi ennetusprogrammidelt on toetused ära võetud. 7. VII korraldas ACT UP koos teiste gruppidega tervishoiuministeeriumi ees protesti, et nõuda selle sekkumist NHSi ja kohalike omavalitsuste vahelisse jagelusse PrEPi rahastamise osas. 17 taburettidel seisvat aktivisti hoidsid sõnumeid, miks nad on üks 17 diagnoositust. Nädal hiljem otsustas kohus, et NHS on legaalselt õiguslik PrEPi rahastaja ning seega puudub neil võimalus seda omavalitsuste kaela lükata. See väike võit aktivistidele kinnitas Deborah Goldi (National Aids Trust) väidet, et kogu edasiminek HIV-maastikul on saavutatud tänu aktivistidele. Esialgu tundub küll, et PrEP muutub ehk kättesaadavaks geimeestele, keda peetakse peamiseks ohugrupiks. Teiste gruppide osas tuleb võitlust jätkata, samuti nagu peame jätkuvalt survet avaldama ravimifirmadele, sest nende hullumeelsed hinnad on just need, mis tekitavad olukorra, kus otsustajad peab tegema valikuid, mida rahastada ja mida mitte.

Suur osa ACT UPi tegevusest on seotud kogukonna harimise, aktiveerimise ja stigma vastu võitlemisega. Kasutades queer performance’i ja happening’i meetodeid, oleme läbi viinud hulga „HIV: Reisile sinuga“ (HIV Blind Date) mänge klubides ja haiglates ning viimati konverentsil AIDS 2016. Need on olnud emotsionaalsed üritused, kus nii HIV- kui Hep C-positiivsed ja -negatiivsed inimesed jagavad läbi naeru ja pisarate oma kogemusi ning teadmisi ja kus lisaks sellele mängitakse teatraalselt läbi osalejate vastuseid ning nende unelmate reis.

Peale PrEP-aktsioonide andis ka loo alguses kirjeldatud R.I.P. Pride osalise tulemuse, sest selle aasta Pride’il ei olnud kommertsfirmad enam nii nähtavad, erinevad kogukonnagrupid olid segamini firmade esindustega, näiteks sammus islamofoobiavastane LGBTQIA+ grupp koos LGSMi ja MfJ (Movement for Justice) aktivistidega suhteliselt paraadi alguses. Samas aga kasutas Briti armee Pride’i kui propagandavälja: RAF taifuun-tüüpi punaste nooltena tuntud lennukite auring paraadi kohal on teada-tuntud meetod paatoslike tunnete tekitamiseks ja noorte teenistusse meelitamiseks. Lisaks marssis ka BAE Systems, mis müüb Saudi Araabiale miljardite naelte eest relvastust. Nende asjaolude tõttu viisime enne Pride’i ja selle toimumise jooksul läbi kampaania „No Pride in War“ (ehk sõjas pole millegi üle uhkustada), mille raames kaaperdasime lisaks demonstratsioonidele ka hulgaliselt bussipeatuste reklaamplakatite aluseid ja asendasime seal olevad reklaamid „Punaste noolte“ lennu vastaste plakatitega.

Kas see on ikka veel aktivism?

Umbes pool aastat tagasi uuris Mari Kartau minult, kas ma ikka kunstiga ka veel tegelen või on minust saanud lihtsalt aktivist. Iseenesest on see ju lihtne ja selge küsimus, millele vastamine ei tohiks tekitada probleeme, kui kogu elus toimuvat saaks dualistlikult ühte või teise kategooriasse asetada. Aga kus on kunsti ja aktivismi piirid? Kas neid piire on vaja ja kui, siis kellele? Mari Kartau küsimus resoneerub 1995. aastal ilmunud ja Nina Felshini toimetatud kunstiaktivismi raamatu pealkirjaga „Aga kas see on kunst?“ („But is it Art?“). Lugesin seda, kui valmistasime ette feministlikku näitust „Est. Fem“. See on üks inspireerivamaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Sealt tuli tookord ka idee, et feministliku sõnumi edastamiseks on vaja enamat kui vaid kunstigaleriid ja meediaruumi hõlmamine on ainus, mille kaudu saab seda sõnumit kunstivälisele publikule edastada. Felshin kirjutab, et poliitiline kunst, mis jääb vaid galerii seinte vahele, erineb aktivistlikust kunstist mitte oma sisu, vaid metodoloogia, vormilise strateegia ja aktivistlike eesmärkide poolest. 1995. aastal ei olnud Eesti ühiskond valmis laiemaks feministlikuks aktivismiks, see oli võimalik vaid üksikisiku tasandil ja kunstiks ma tookord oma meediategevust nimetada ei saanud, aga aktivistlikud eesmärgid olid sellel tegevusel küll. Osa 1980ndate lõpu ja 90ndate alguse aktivistlikust kunstist on nüüdseks kunstiinstitutsioonide kogudes, esindatud biennaalidel ja selle tegevuse pärandiks on sotsiaalse suunitlusega kunstiprogrammid nii muuseumide kui muude institutsioonide juures. Paljud avalikult finantseeritud kunstiprojektid peavad nüüd sisaldama sotsiaalset aspekti ja demonstreerima, kuidas nende projektidega kaasatakse kunstiväliseid inimesi. Igal juhul on selliste projektide olemasolu positiivne, kuid kahjuks puudub kunstnikel sageli ettevalmistus sotsiaaltööks, mida neilt nende projektide raames eeldatakse. Samas on rohujuuretasandil toimivatele efektiivsetele kultuurilistele aktivistidele pidevaks ohustajaks kultuuriasutuste ja rahastajate assimilatsioon. Kui Occupy-liikumise telklaager oli viimase Documenta osa, siis irooniline küsimus „Kas see on kunst?“ muutus selles situatsioonis ebaoluliseks ja tuleks hoopis küsida: „Kas see on ikka veel aktivism?“

Praegu tunnen ma end pigem aktivisti kui kunstnikuna. Pea igal nädalal osalen mingis aktsioonis, vahel tuleb olla valmis turvameestega rüselemiseks või isegi teekonnaks politseijaoskonda, vahel olen aktsiooni kunstilise poole eest vastutav ja tuleb isegi ette, et küpsetan aktsiooni jaoks pommikujulisi torte.

Järgmisel teisipäeval tuleb minna ühe arreteeritud kaasaktivisti kohtuasja arutamise ajal kohtumaja ette protestima, sest ta arreteeriti ainult seetõttu, et oli tumedama nahavärviga.

*Mare Tralla on Tallinnast ja Donna Riddington Austraaliast.