Lugejate kogukonna ergutajad

Kirjandusfestivalide korraldajad räägivad oma põhimõtetest ning tõdevad, et vaja oleks ajakirjanduslikku kõrvalpilku nagu suurematel muusikafestivalidel.

PILLE-RIIN LARM

Ajendatud artiklile „Vaeslaps festivalil“¹ järgnenud vastuste tulvast², palusin vestlusringi Berk Vaheri, kes on üks Tartu kirjandusfestivali „Prima vista“ eestvedajaid, ning Jan Kausi, kes kuulub Tallinna kirjandusfestivali „HeadRead“ korraldustoimkonda.

Printsiibid

Pille-Riin Larm: Peaksime ilmselt alustama sellest, kuidas festivalikava koostatakse, keda esinema palutakse. Artiklist lugesid mõned välja, et väliskirjanikke pole minu arvates meie festivalidele vaja. On toodud võrdlus: „Miks PÖFF raiskab raha välismaistele filmidele? Miks Jazz­kaar raiskab raha välismaistele muusikutele?“ Pean seda ületõlgendamiseks. Minu jaoks oli küsimus selles, kas Eesti kirjanikke saaks paremini esile tõsta, kas ka nemad võiks olla „külalised“.

Jan Kaus: Festivalil „HeadRead“ ei ole Eesti esinejate teisejärguliseks pidamist. „HeadRead“ jaguneb tavaliselt pooleks: Eesti kavaks ja väliskavaks. Probleem võib olla selles, et väliskava punktid kannavad enamasti autori nime, aga Eesti kava punktid lähtuvad kas mingist vestlusringi teemast või konkreetsest vormist – näiteks Niguliste luulemissa, mis on üks Tallinna pikaajalisemaid kirjandussündmusi. Kui sa kutsud väliskülalise, siis sa ei hakka temaga eksperimenteerima. Eesti autorite puhul aga, kes esinevad Eestis tihedalt ja kellel on ka palju autoriõhtuid ning raamatuesitlusi, on festivalid hea võimalus eksperimenteerida, nende nõusolekul muidugi. Me ei saa öelda Umberto Ecole, kes käib siin kord elus, et tule, teeme mingi kihvti asja.

Berk Vaher: Saab, ja see oli plaanis, lihtsalt Eco graafik „Prima vistal“ oli toona³ niivõrd tihe, ja põhiasi, mille pärast ta tuli, oli ikkagi audoktori tiitli üleandmine Tartu ülikoolis. Meie saime festivaliosaluse veel pealekauba. Aga kindlasti see, mida Jan rääkis, on ka „Prima vista“ puhul väga oluline: Eesti kirjaniku avamine mingisuguse tavatu nurga alt ja see moment, et ta kirjutab festivali jooksul täiesti uue teose.

Kaus: Arvan, et probleem on struktuurne, ja mulle on see laiem filosoofiline probleem, nimetan seda idee ja organisatsiooni vaheliseks pingeks. Ideid ringleb igal pool palju. Teha ideele kandev struktuur, institutsionaliseerida see idee – see ei ole üldse kerge. „Prima vistal“ ja „HeadReadil“ on see õnnestunud. Kui oled idee institutsionaliseerinud, tekib kohe teine probleem: kuidas idee ei hakkaks kuidagi jäigastuma organisatsiooni raamides, et katsetuslikkus ei kaoks. Mulle tundub, et just Eesti kava võimaldab katsetuslikkust. Sinu artikkel valgustas katsetuslikkuse pahupoolt.

Vaher: Ega need traditsioonilised vestlusõhtud või lugemised kuhugi kao. Kui nüüd vaadata „Prima vista“ ajalugu, siis mida aeg edasi, seda enam otsime seda, kuidas stereotüüpsest formaadist välja tulla, kuidas saada kätte laiemat publikut, kellel on eelarvamus, et ah, kirjandusüritustel nad ainult jutustavad, keegi loeb monotoonselt ja kõik on hästi igav. Isegi kultuuriajakirjanike seas on sellist suhtumist päris palju. Ka autorite reklaamimine ja raamatute müümine on „Prima vistal“ loomulikult olemas, aga fookus on kindlasti palju rohkem sellel, et tuua kokku lugejate kogukond. Et ei mindaks laiali nagu pärast tavalisi kirjandusõhtuid, vaid inimestel oleks mitu päeva, mille jooksul käia, kogeda ja sellest rääkida. Teine mõjur on linnaruum: korraldada sündmusi erinevates kohtades, et tutvustada Tartu linnaruumi. Edasi, festival on bränd. Mida sa selle brändiga teha saad? Siis tulevadki sotsiaalsed projektid, raamatute kogumine vanglatele, lastekodudele. Pluss veel see, et lood autoritele väljakutsemomendi, kus nad peavad tegema midagi nende jaoks uut ja looma uusi teoseid.

Kaus: Sa mainisid artiklis, et Eesti autorid on ennekõike haaratud festivali mitte autorite, esinejatena, vaid näiteks giididena. See väide on õige ainult puhttehniliselt. Teeme kirjanduslikke jalutuskäike, kus proovime siduda kirjandust ja Tallinna linnaruumi, neid jalutuskäike juhivad kirjanikud või kirjanduse asjatundjad. Loomulikult nad ei esita seal oma loomingut ega tutvusta oma raamatuid, aga nad ikkagi on esinejad. Kas sa näed seal mingisugust kaaluvahet?

Larm: Ei, aga ma tahaks siiski, et neid oleks ka autoritena. Autoriõhtud, mis aasta jooksul toimuvad, ei meelita kohale nii palju publikut kui festival. Selles mõttes võiks ära kasutada reklaamivõimalust ka Eesti autorite kasuks, festivalide puhul on tähelepanu ja publiku hulk suur.

Vaher: Tegelikult ei pruugi nii olla. Mõnel juhul on vastupidi. Mõned autorid lausa ütlevad, et ärge pange mu esitlust festivali ajale, sest nii palju asju tuleb samal ajal, et inimesed tegelikult ei jõua sinna.

Kaus: See on samamoodi nagu moodsa linnaliiklusega. Kui kuskil tekib ummik, siis see lahendatakse ära ja ummik võib mujale nihkuda. Kui hakata tegema Eesti autorite raamatuesitlusi, siis on kohe see küsimus, keda võtta, keda jätta. Tekib jällegi probleem. Me oleme eelistanud esitlusetaolistest asjadest hoiduda.

Larm: Seega otsus, mitte tähelepanematus.

Kaus: Kogu see poleemika pani peas ikkagi midagi tööle. Mul tekkis idee kutsuda Eesti autoreid järgmisel aastal sedasi esinema, et nad esitaksid mõne oma täiesti värske teksti, see oleks nende maailma-esmaettekanne festivalil. See on üks võimalus Eesti autoritele sügavamat tähelepanu pöörata.

Vaher: Kui vaadata „Prima vista“ programmi läbi aastate, on ta ikkagi selgelt interdistsiplinaarne festival. Sõna on keskmes, aga ka sõna muusikas, kirjanduse ja filmi suhted, kirjandus ja teater … Ja teiselt poolt mitte eksklusiivselt raamatukesksus, vaid ka teatud sorti sõnakunst või jutuvestmine kultuuriteoorias, muusikakriitikas – kas või popkultuuri kurioosumitest lugusid rääkivad inimesed. Soovime näidata seda, et poeetika ei ole ilmtingimata ainult raamatutes, vaid sõnakunsti võib leida ka muudest kanalitest, millega paljud inimesed igapäevaselt rohkem kokku puutuvad. See tõmbab ka raamatute lugemise juurde uusi inimesi.

Rahvusvahelisus

Larm: Kui oluline on viia väliskirjanikud ja Eesti kirjanikud kokku ideid vahetama? Jan, sa mainisid, et oled Kjell Westölt saanud mõjutusi ja just tänu festivalile. Kas peate midagi sellist ka kava koostades silmas?

Kaus: See on nii iseenesestmõistetav.

Larm: Seda ei pea siis eraldi planeerima? Aga kas Eesti kirjanikud üldse on huvitatud sellest, et saaks mõtteid vahetada välismaa kolleegidega?

Vaher: Jaa! „Prima vistal“ läks eelmisel aastal väga hästi rabaretk, kus olid Eesti autorid ja väliskülalised koos. Üks asi on see, kui sa teed festivaliklubi, kuhu nad siis õhtu lõpuks tulevad ja jõmistavad, aga seal on ka suur sumin ja vestlused võivad jääda pealiskaudseks. Aga suuna nad rahulikku rabakeskkonda ja inimesed hakkavad hoopis teisel tasandil üksteisega suhtlema. Tekivad sellised loomingulised kontaktid, mida linnamelus ei pruugi tekkida. Selliseid retki tahaks edaspidi rohkem korraldada.

Larm: „Prima vista“ ajaloomuuseumi kirjanikerännul väliskirjanikke ei käinud sel aastal.

Vaher: Jah, aga idee on. Mille taha see jääb, on puhtalt asjaolu, et nende siinviibimine tuleb kinni maksta. Loomulikult on olnud plaanis teha eksperimente ka välisautoritega, aga see eeldab, et nad on vähemalt nädal siin, kui mitte kauem. Kindlasti tahaks saada mõnd põnevat välisautorit siia ka mingit kuraatoriprojekti tegema või lavastama.

Larm: Kas „HeadRead“ viib autoreid omavahel kuidagi spetsiaalselt kokku?

Kaus: Loomulikult, need ei ole festivali avalikud osad, aga me viime külalised samamoodi väljasõitudele. Ma mingis mõttes ei saa su küsimusest üldse aru. Kui me kutsume paarkümmend välisesinejat ja nad tulevad siia Eesti publikuga rääkima, siis minu jaoks on iseenesestmõistetav, et seal publiku seas on Eesti kirjanikke, kes kuulavad ja võib-olla pärast vahetavad autoriga oma mõtteid. Kuidas on vastupidi, kas festival peaks viima Eesti autoreid Eestist välja? Kahtlen, kas see peaks olema festivali eesmärk. Mulle on festivali eesmärk populariseerida kirjandust, üleüldse igasugust kirjasõna. Antud juhul, kuna festivalid toimuvad Eestis, siis eestikeelset kirjasõna, olgu siis tõlgitud või algupärand.

Vaher: On küll olnud plaane teha kultuuriesindustega koostööd ja tekitada festivali paralleel- või pilootrakukesi väljapoole. Kas või Riiga. Aga see ei saa olla tavaliste festivalipäevade sees. Juba praegu ei ole ma käinud aastaid partnerlinna programmil. Osa korraldajaid ja külalisi läheb sinna, teised peavad jääma rindejoonele Tartusse. Kui viia festival Eestist välja, tähendab see veel rohkem mingit jaotamist ja autorite aja planeerimist pikema perioodi peale.

Larm: UNESCO kirjanduslinnadega koostööd tehes oleks see võib-olla lihtsam?

Vaher: Jah, ja see ongi üks kirjanduslinna suuri võimalusi: saad ressursse jagada, ühiseid autorite lansseerimisi teha ja tõepoolest viiagi konkreetseid kirjanikke Eestist välja.

Larm: Seega siiski saaks panna festivale ka selle teenistusse, et esitleda Eesti autoreid välismaal?

Kaus: Saab, aga seda tuleb teha väga delikaatselt.

Vaher: Sul võib väga hea tainas olla, aga sa ei viska seda külma panni peale. Sa võid minna väljapoole esinema, võid olla väga tore ja öelda: siin on mu raamat, see on tõlgitud ja ostke seda, aga kui nad sinust midagi ei tea, siis sa oledki see tainas seal panni peal. Peab olema mingi ettevalmistus: kas sind promotud või oled ikkagi teatud inimestega juba suhelnud.

Kaus: Festival saab valmistada pinda ette. Eestis on mõnusad väikesed hubased festivalid ja väliskülalised lahkuvad siit tundega, et Eesti on üks väga lahe koht. „HeadReadist“ on kirjutatud mitmel pool väga sooje artikleid just meie välisautorite sulest. Festival võib seda pinda ette valmistada, aga arvan siiski, et see ei peaks hakkama keskenduma eesti kirjanduse reklaamimisele.

Napp tagasiside

Larm: Saan aru, et üks murekoht on see, et tagasiside on kodumaal järjepidevalt väga napp. Festivalide eel ilmub teateid, et tuleb see ja see autor, ilmuvad ka mõned arvustused ja intervjuud, ERR teeb salvestusi nii „Prima vistalt“ kui „HeadReadilt“, aga festivali enda arvustust ei ole.

Vaher: Meil on nii, et kui festival on läbi, siis saame omavahel kokku ja küsime üksteiselt, kuidas oli. Sest igaüks jõuab oma üritustele, võib-olla siia-sinna veel, aga keegi meist ei saa tervikpilti kokku. Võib-olla omavahel saame. Oleks väga vaja sellist ajakirjanduslikku kõrvalpilku nagu suurematel muusikafestivalidel, et keegi võtab ette ja iga päev käib üritused läbi ja suudab anda mingi tervikpildi, kuidas asi välja paistab.

Kaus: Nõustun täiesti Bergiga ja minu meelest siin oleks täiesti võimalik Sirbil seda teha.

Larm: Olen püüdnud. Kirjutajat, kes üldistaks ja polemiseeriks, ei ole paraku lihtne leida. 2014. aastal õnnestus Mathuraga aegsasti kokku leppida ja ta tegi väga huvitava loo „HeadReadist“ kui lavast.⁴ Hiljem olen tagasi lükanud mõned festivalikajastused, mis jäävad referaadiks või kalduvad mõõdutundetusse ülistamisse. See ei anna midagi lugejale ega teile.

Kaus: Mathura ülevaade oli tõepoolest sümpaatne. Mäletate, eelmisel aastal Ene-Reet Soovik kirjutas Margaret Atwoodi ja Ilmar Taska vestlusest.⁵ See oli kriitiline, aga samas konkreetse vaatenurgaga tagasiside. Meie ei oota ka, et kõik ainult kiidaks. „HeadReadil“ tegeleb meediaga eraldi inimene, Mari Rebane, meil ei ole meediakajastusega mingeid probleeme, aga mis on puudu, on just konstruktiivne tagasiside.

Vaher: Selleks, et Eesti autorid oleks rohkem pildil, saavad toimetajad ise väga palju rohkem teha. Siin ma räägin ka päevalehtede toimetajatest. See, et festivali promokese on nihkunud välisautoritele, on ikkagi väga palju tingitud sellest, et neist lehed kirjutavad. See, mis suurelt lehte läheb, on intervjuu väliskülalisega, ja sinna kõrvale tuleb pisike infokast, kus saad kogu asjale tähelepanu tõmmata. Võib-olla ka väike nupuke mõne sotsiaalprojekti või eksperimendi kohta. Meediakajastust võetakse aga arvesse siis, kui festivali rahataotlust arutatakse, ja nii ta kujuneb.

Larm: Väga pragmaatiline.

Vaher: Jah, aga see on paratamatu. Ja muidugi on festivali rahvusvaheline nähtavus oluline nii rahastajatele kui ka nendele inimestele, kes seda teevad. Ka see mõjutab kuigivõrd seda, keda kutsuda, kelle puhul ollakse valmis välja panema suuremaid summasid.

Larm: Aga kas see on probleem, mida kultuurimeedia uuringki kirjanduse puhul esile tõi, nimelt et kirjanduses on poleemikat vähe? Kas seda peaks olema rohkem? Praegu, näed, on poleemika festivalide teemal. Mind ausalt öeldes üllatas nii elav vastukaja: peale kolme terava vastulause tuli ka hulk toetavaid kirju, telefonikõnesid jm.

Kaus: Küsimus on selles, milline poleemika.

Vaher: Selgus, et väga palju korralduslikku taustainfot ei ole väljapoole üldse nii enesestmõistetav. Kuidas festivale tehakse, miks just selliste valikutega – see kõik vajaski lahtirääkimist. Minu meelest on ka oluline, et kogu asja käigus tuli välja meedia roll. Et kas see võiks olla teistsugune. Ka päevalehtede kajastus. Ei ole huvitav lugeda, kui toimetaja on pressiteates kaks sõna ära vahetanud, pannud selle lehte ja oma nime alla. Tahaks näha kultuuritoimetaja initsiatiivi, kuidas materjali huvitavamalt esitada. Et ei avastaks ennast ühel hetkel selles, et teed suuresti tema töö ära, vaid te olete loomingulised partnerid. Sina tahad kirjandust esitada võimalikult huvitaval moel, temal on ideed ja oskused, kuidas seda teha, ja lõpuks võidavad kõik. Ennekõike võidab sellega kirjandus, et ta saab hea ja huvitava kajastuse.

Kaus: On, nagu on, aga mu silmis on olnud alati tähtis see enesestmõistetav asi, et mõlemad festivalid on tekkinud kodanikualgatusena, muude tegemiste kõrvalt. Need ei ole riiklikud tellimused. „HeadRead“ on meile umbes nagu oma kätega ehitatud maja, kuhu mahub palju külalisi. Sestap on rõõm vastukajadest, mis põhinevad põhjalikel külaskäikudel.

Üht-teist köögipoolelt

Kaus: Festival on väga intensiivne, väga palju sündmusi on kokku surutud väga lühikesele ajaperioodile. Ühel nädalavahetusel toimub 50 sündmust. Paratamatult jääb mõni sündmus mõne teise sündmuse varju. Kuidas kõigile võrdselt valgust heita, see on tihtipeale sisyphoslik ülesanne. Me ei taha lasta festivalil suuremaks kasvada, tahame masinavärgistumist vältida. Praegu on festival oma esinemiste ja sündmuste arvuga piiri peal. Oleme saavutanud selle, et meil on publik.

Vaher: Ikka on neid, kes ütlevad, et võiks olla rohkem esinejaid, aga nende mõõtkavade juures läheks kava siis üleküllastatuks. Loomulikult saaks edasi minna selles suunas, et rohkem on välispublikut, aga see tähendaks, et on ka rohkem välisautoreid, veel suurem kese nendel. Edasi saaks liikuda selles suunas, et meil on mõned suured rahvusvahelised Eesti staarid, kes tõmbavad siia mujalt inimesi.

Larm: Kas meil on selliseid staare?

Vaher: Praegu ei ole nagu. See on tulevikumuusika. Teine asi on see, kas me üldse saaksime siin teha midagi sellist, mis tõmbaks suuremal hulgal välispublikut. See tähendaks ka teistsuguseid transpordi- ja majutusvõimalusi jm, mida Tartus ei ole väga kerge tekitada. Kas töömaht ja tulemus oleksid proportsioonis? Kas kogemuse kvaliteet ilmtingimata võidab kogejate hulgast? Kirjanduse kogemine, isegi ühiselt, eeldab siiski ka teatava intiimsuse ja isegi salapära säilitamist, kirjandusfestivali pole tarvis poolvägisi pressida suure spordivõistluse või rokk-kontserdi mastaapidesse. Nii oleme pigem leidnud, et praegu on mõistlik mõnda aega jätkata seniste mahtude juures. Niigi töötavad inimesed festivalil oma võimete piiril. „Prima vistat“ on elus hoidnud see, et korraldajad on kõik palgatööl, mis on kirjandusega seotud, ja nad saavad edukalt ühendada oma palgatöö ja festivali korraldamise, aga see ei ole iseenesestmõistetavus. Ka sealt tulevad mahuküsimused.

Kaus: Ainus koht, kus ma näen, et saaks „HeadReadi“ mahtu suurendada, on kõrvaltegevused, koostööprojektid.

Larm: Kui palju te omavahel kooskõlastate, mida keegi teeb?

Vaher: On seda, et mõni meie festivali autoritest käib Tallinnas ja mõni Tallinna omadest Tartus. Ajaline vahe on siiski nii suur, et spetsiaalset programmide ühildamist ei ole.

Kaus: Mulle tundub, et siin on ka mingid sisulised erinevused. „HeadRead“ on ikkagi rohkem rahvusvahelise orientatsiooniga ja „Prima vista“ vormilt mängulisem. „Prima vista“ kava on kirevam, meie kava tugevus on kompaktsus.

Larm: Mille järgi esinejad valite või kutsute?

Kaus: Meil on nii, et eriti Krista Kaeral on kontakte. Mida aasta edasi, seda rohkem tuleb ettepanekuid ka teistelt toimkonna liikmetelt ja kirjastustelt.

Vaher: „Prima vista“ kava kujunemist mõjutavad väga palju korraldajate isiklikud kontaktid ja lugemiselamused. Leitakse huvitav autor ja siis hakatakse vaatama, kes teda siin avaldada saaks, kuidas saada festivali ajaks tõlge välja. Ja see suund on kogu aeg olnud, et tuua siinsele vene publikule autoreid. Enamasti on nad dissidentliku hoiakuga autorid, kes tulevad siia missioonitundega, et teatud sõna leviks. Kui vaadata Tartus ringi, ega siis kuigi palju neid korraldajaid ei ole, kes seda publikut silmas peaksid. Kava kujunemist mõjutab ka festivali iga-aastane teema või juhtlause. Eesti autori puhul saab sageli otsustavaks see, et ta peab olema valmis ja suuteline avantüüridega kaasa tulema, oma mugavustsoonist välja tulema. Välisesinejaid tasustame vastavalt nende soovidele – ka see seab oma raamid.

Kaus: Välisautoreid on raske saada, see on mitme aasta töö. Me mõtleme suurelt, käime välja nimed nagu Orhan Pamuk ja Michel Houellebecq ja siis hakatakse selles suunas tööd tegema. William Boydi siia saamiseks läks 4–5 aastat. Kuna meil ei ole institutsionaalset painet, võime vabalt mõttel lennata lasta ja ükskõik keda siia tahta. Oleme rääkinud Leonard Cohenist ja Nick Cave’ist, see kõik tundub ulme praegu, aga ühel päeval võivad nad siin olla. Ka David Mitchell tundus ühel hetkel ulme, „Prima vista“ meeskonnale Umberto Eco samamoodi. Kirjandusfestivalidel on ikkagi käinud kirjandusmaailma David Bowie’d ja Prince’id.

1 Pille-Riin Larm, Vaeslaps festivalil. – Sirp 3. VI 2016.

2 10. VI Sirbis ilmus mitu vastulauset: Berk Vaheri „Eesti kirjanik – kas ja kelle vaeslaps?“, Jan Kausi „Paar märget kirjanduse ringlusest“ ja Ilvi Liive „Pille-Riin Larm annab rooska, selle asemel et tegijaid kiita“.

3 2009. aastal.

4 Mathura, Kirjanduse lava ja eluruum. – Sirp 12. VI 2014.

5 Ene-Reet Soovik, Ebaoptimaalne tund Margaret Atwoodi seltsis. – Sirp 12. VI 2015.