Sel reedel Sirbis rahvusülene ajalugu, Sirbi vahel Diplomaatia nr 8

LINDA KALJUNDI: Mis on rahvusülene ajalugu? Intervjuu Karsten Brüggemanni ja Ulrike Plathiga
Ulrike Plath ja Karsten Brüggemann on Saksa päritolu ajaloolased, kes töötavad juba pikemat aega Eestis. Praegu on mõlemad ametis professorina Tallinna ülikoolis. Sellest, miks nad hakkasid tegelema Eesti ja Balti ajalooga, on kumbki varasemalt juba juttu teinud. Mõlemat eristab ka püüdlus käsitleda siinset ajalugu rahvusülesest perspektiivist. Ehkki Eestis ei ole sellel teemal kuigi palju arutletud, on rahvusülene ajalugu ilma teinud juba 1990. aastatest alates. Toona kerkis see esile seoses maailmapoliitikas toimunud suurte muutustega, nagu NSV Liidu lagunemine, külma sõja lõppemine ja globaliseerumise kiirenemine. Ometi näib rahvusülene perspektiiv sama vajalik ka tänapäeval, kui probleemid on üha globaalsemad, aga samal ajal koguvad populaarsust üleskutsed kapselduda uuesti rahvusluse ja rahvusriigi seinte vahele.

KARSTEN BRÜGGEMANN: Ärgates sündimise lugu

Mart Laar, Rahvuse sünd. Toimetajad Tuuli Kaalep, Karin Kastehein, Toivo Sikka. Kaane kujundanud Jane Liiv. ERM, 2016. 408 lk.

Mart Laari „Rahvuse sünd“ on autori üle kümne aasta tagasi ilmunud doktoritöö „Äratajad“ rahvaväljaanne. Selleks et ühe rahvuse lugu oleks „tavalugejale loetavam“, on seekord ära jäetud kõik teoreetilised arutluskäigud ja allmärkused. Neid, kes akadeemilisest pagasist puudust tunnevad, kutsutakse osa saama Laari dissertatsioonist. Sellegipoolest on tegemist teosega, mille on välja andnud Eesti Rahva Muuseum ning kirjutanud Eesti üks viljakamaid ja silmapaistvamaid ajalooraamatute autoreid. Seega on selle kvaliteedi hindamisele suunatud tõsiseltvõetavas kriitikas kohane arvestada ajalooteaduse praeguse uurimisseisuga. Heitkem esmalt raamatule pilk tulnuka vaatenurgast, kui too juhtub esimest korda lugema midagi planeet Maa mineviku kohta (jah, näib, et ka mõned maavälised olendid oskavad eesti keelt!).

MIKKO LAGERSPETZ:  „Parasiidid“ ja „identsus iseendaga“ ehk Pluralismist kui Euroopa alusväärtusest
Maarja Vaino kirjeldab oma artiklis (PM 31. VII 2016) praegust Euroopat kui parasiitidest vaevatud organismi: „kõrvaline sissetungija“ on „enesealalhoiuinstinkti peremeesorganismis välja lülitanud“, selle „lagundava alge“ tulemusel on ohustatud „Euroopa identsus iseendaga“ – võimalus traditsioone „just samasugustena säilitada“. Ohustajaks ja kõrvaliseks sissetungijaks on Vaino väitel moslemikultuur. Näitena Euroopa traditsioonidest toob ta piibli kümme käsku (need on küll olemas ka nii juutidel kui moslemitel). Näiteid moslemikultuuriga muganemisest Vaino ei too; tihti on sellistena esitatud näiteks sealihata toitude ilmumine koolimenüüdesse ja kristlike sümbolite kadumine avalikest asutustest. Tavaline vaidlusteema on ka nägu varjava riietuse lubamine või mittelubamine.

MARGUS OTT: Mis teha II. Ihapoliitika
Tihti imestatakse, kuidas saab keegi käituda oma huvide vastaselt. Ometi nii individuaalses kui ka kollektiivses plaanis on väga tavaline, et tehakse midagi, mis ei ole kooskõlas sellega, mis peaks justkui olema inimese või kollektiivi objektiivne huvi. Kuidas on see võimalik? „Miks võitlevad inimesed oma orjuse eest, otsekui oleks tegu nende lunastusega?” Selle seletamiseks ei piisa huvide tasandist, vaid tuleb rääkida ihast.

ANNA LIISA SAAVASTE: Isetegevusest Veneetsia arhitektuuribiennaali ainetel

Veneetsia XV arhitektuuribiennaal „Sõnumeid rindejoonelt“, rahvuspaviljonide näitus Giardini aias, Arsenale spordihoones ja valitud paikades üle terve Veneetsia kuni 27. XI 2016.

Klassitäis lasteaialapsi koolitunnis. Nende ees toolil istub õpetaja. Kuigi too näib tundi kompetentselt läbi viivat, loeb raamatust harjutust ning laseb õpilastel seda lahendada, valitseb klassis kaos. Lapsed ei pane õpetajat tähele, vaid on hõivatud nägudetegemise ja hundiratta viskamisega. Kirjeldatu on Virginia ülikooli katse, mille raames filmiti koolitunde, et rohkem teada saada õpilase-õpetaja suhte kohta.

JOHANNA RANNULA: Peatus vaksalis, kuhu reisija enam ei satu
Vanadest vaksalitest on kirjutatud lugusid ja lauldud laule. Tõnu Õnnepalu on Kaido Haageni raudteejaamade fotonäituse raames kirjutanud teeloleku majadest, neist peatus- ja kohtumispaikadest, mis tasahilju kaduvikku suiguvad. Paremini ei saaks vaksalitest kõneldagi. Kunagisse Venemaa provintsi peidetud õdusad XIX sajandi puitahjudega tüüpmajad, kus mõnigi rongist mahajäänu oma öö veetis, on praeguseks ruumi teinud minimalistlikele katusvarjudele uutel perroonidel ning ega hakka vaksali nimegi kandma suured uued jaamahooned. Need jutustavad juba oma lugusid, kuid päris kadunud pole ka nende eelkäijad.

Doris Kareva intervjuu Jacques Tornayga. Šveitsi kirjanik JACQUES TORNAY: „Tõekogemusena on luule ennekõike elamise kunst.“

 Aljona Suržikova intervjuu legendaarne Itaalia operaatori Vittorio Storaroga, kellel on muude saavutuste hulgas ette näidata ka kolm Oscarit: filmide „Tänapäeva apokalüpsis“, „Punased“ ja „Viimane keiser“1  eest.  VITTORIO STORARO: „Filmikunst on valgusega kirjutamine.“

 Marie Pulleritsu intervjuu Soome visuaalse teatri WHS lavastaja Kalle Nioga. KALLE NIO: „Mind huvitab kaudne narratiiv, mitte otsene väljaütlemine või lugude jutustamine. Tahan luua kujundpilte, millele inimesed oma lood juurde tekitavad.“

 ART LEETE: Izva kankaan

Korraldaja tagasivaade tänavusele Kohila keraamikasümpoosionile

Arvustamisel

Hindrik Prantsu „Eesti asi ja maailma lugu“

Basima Abdel Azizi „The Queue“

Leigo järvemuusika festival Valgamaal, Intsikurmu festival Põlvamaal ja

Trio Mediaeval Pühalepa muusikafestivalil

Toomas Karjahärmi „1905. aasta Eestis: sotsialistid ja terroristid“

Nargeni festivali „Aadama  õunad“ ja Kuressaare Linnateatri „Hüpnoos“

Jacques Tornay „Verbide õitseaegu“

„Poeesia ja spliin. Viktoriaanlik naisekuju ja mood Aleksandr Vassiljevi kogu näitel“ Kumus ja Johannes Niemeyeri näitus „Rannad ja linnad – Baltimaades maalitud pildid (1943)“ Kuressaare lossis

Rakvere kinomaja

Vestlusring „Muusikateatrite järelkasv — kelle mure?“ Arvamusfestivalil Paides

Mängufilm „Koorekiht“