Hermese hõlma alt: Kasvu piirid

Heldur Meerits

  Ülemaailmse SKT mõõtmine on tasahilju saanud harjumuspäraseks asjaks. Tegemist on suhteliselt uue mõistega, mille alles üleilmastumine ajakohaseks muutis. XIX sajandil olnuks tegemist vaid abstraktse mõistega, sest mitte üksnes riikide, vaid ka provintside majandussidemed muu maailmaga olid minimaalsed. IMFi statistika näitab 1980. aastast pidevat kasvu. Andmed peaksid olema usaldusväärsed, sest suurema majanduse korral on statistikakorraldus kas hea või rahuldav. Ning kehva statistikaga maade osakaal on maailmamajanduses väike.

Maailmamajanduse paisumine paistab peatumatu. See ärgitab küsimusi. Kas mõnikord võib maailmamajandus ka mitte kasvada? Kas kasv on inimeste vaba otsustuse tulemus või mingi seaduspärasus sunnib seda/meid selleks? Kas kasvul on piirid? Ühest vastust neile küsimustele pole olemas.

Esmalt tasub seletust otsida tehnoloogia arengust, näiteks vesiveski – aurumasin – sisepõlemismootor – tuumaenergia. Iga uus leiutis hõlbustas elu, aitas tõsta tööviljakust. See omakorda tõi kaasa, vähemalt suures plaanis, rohkem toitu ja paremad elutingimused. Keskmine eluiga ja rahvastiku arv tõusis koos tööviljakusega. Nii rahvastiku kasv kui tööviljakus suurendavad sajandist sajandisse sisemajanduse kogutoodangut.

Hoopis iseasi on aga inimeste rahulolu oma eluga. Sajandite või isegi aastatega tulnud jõukuse kasv ei tee inimesi tingimata õnnelikuks, rahvaste õnnetunde ja jõukuse vahel pole mingit sirgjoonelist seost. Ka üksikisiku tasandil võime näha midagi sarnast. Rikas pessimist suudab ikka leida kellegi, kes on temast millegi poolest üle. Rahuliku meelelaadiga inimene saab ka vähese vara ja tulu korral oma elust rõõmu tunda. Võime näiteks piiluda muistsete kuningate varakambrisse. Legendide järgi on nad piiritult rikkad. Korrutagem aga nende kuld ja kalliskivid läbi tänaste hindadega – ja tulemus ei aja naerma mitte ainult Bill Gatesi ja Warren Buffetit, vaid ka majaomaniku Tallinna kesklinnas.

Arusaamise hõlbustamiseks jaotatakse majandus sektoriteks. Esimeses hangitakse toorainet: kaevandatakse maake, kasvatatakse põllusaadusi. Teine sektor töötleb tehastes ja töökodades tooraine valmistoodeteks. Kolmas teenindab nii eraisikuid kui ärisid. Inimühiskonna algetapil andis kogu SKT esimene sektor, praegu aga ainult 5%, kolmas sektor aga ületab 80% nii SKTst kui tööhõivest.

Majanduse energia- ja materjalivajaduse suhtelisest vähenemisest hoolimata jätkub probleeme. NO99 etendus kuulutab häälekalt: milleks ehitada neljarealist maanteed Tartusse, kui pärast nafta otsasaamist sõidaksid seal vaid jalgrattad. Majandusteadlased väidavad, et kiviaeg ei saanud otsa mitte kivide puudumise pärast. Kui nafta hind tõuseb, siis muutub rentaabliks uute maardlate kasutamine, investoritele hakkavad huvi pakkuma ka põlevkivi(õli) ja naftaliivad. Alternatiivsetele tehnoloogiatele avanevad uued võimalused, olgu kütuseelement, vesinik või midagi kolmandat. 1970ndate nafta hinnašokk demonstreeris majanduse märkimisväärset kohanemisvõimet – uue hinnatasemega saadi lõppkokkuvõttes ilma suurte vapustusteta hakkama. Selliseid hinnasuhete muutusi on sajandite jooksul korduvalt ette tulnud. Keegi kaotas varandusi, keegi võitis, kuid üldrahvalikke katastroofe ei järgnenud.

Pigem on huvitav mõelda juba kaks aastatuhandet levivate maailmalõpu-teooriate psühholoogilisele tagapõhjale. Majandusteaduse ajaloos sai oma koha Malthus, kes ennustas ülerahvastumisest tingitud kriisi. Siiski, arvestused läksid tal täiesti viltu. Malthuse mantlipärijaks võib pidada Rooma Klubi. Kummastav on tänase tarkusega lugeda Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud raamatut “Kasvu piirid”. Ressursside lõppemist ennustavad autorid otsivad ühiskonnamudelit, mis tagaks inimeste “põhiliste” vajaduste rahuldamise. Kui rahvastiku kasv peatunuks 1975. ja tootmise kasv 1985. aastal, elanuks kogu maailm tasemel, mis vastaks tolleaegse USA poolele tulutasemele. Tänasest heaolust 1970ndatesse tagasi vaadates ei teki aga suurt õnnetunnet. Vaid mõne aastakümne jooksul on inimkond leiutanud toredaid asju ning nendest loobuda oleks vähemalt allakirjutanul kahju.

Tulles tagasi kasvu põhjuste juurde – midagi inimloomuses sunnib ka majandust edasi kasvama, olgu see siis uudishimu või laiskus. Ilmselt eelistatakse ka konkreetset kasu suurtele ja üldistele ideedele. Eesti Energia projekt “Roheline Energia” on ülimalt tänuväärne, kuid ilma kommertseduta. Tänaseks on liitunud vaid 120 eraisikut ja 140 ettevõtet. Kui eraisikud tõepoolest lähtuvad missioonitundest, siis ettevõtted maksavad kõrgemat hinda turunduskaalutlustel. Keskkonnakaitsest ja jätkusuutlikust arengust on saanud kaubamärgid. Loodetavasti suudame aja jooksul välja selgitada, millised keskkonnaohud on reaalsed ning millised sünnitas abstraktne maailmalõpuhirm inimhinge tumedamas osas.