Repliik – Võõrkeelest võõrkeelde

IGOR KOTJUH

Mulle on Lea Toominga korraldatud tõlkevõistlus meelt mööda – nagu igasugused missioonitundega algatused. Seoses tõlkevõistluse nõustamise ning hiljem selle žürii töös osalemisega tuli mulle meelde mu oma tudengipõlv erialal „eesti keel võõrkeelena“ Tartu ülikoolis. Nimelt sai minust luuletaja suuresti just tänu tõlkekursusele, mida juhendas Boriss Baljasnõi. Ta rõhutas, et tõlkija esimene oskus peab olema emakeele valdamine ja seejärel tõlkekeele tundmine. Analüüsisime originaali ja tõlkeid, et mõista paremini kirjandusliku teksti ülesehitust. Tänu sellele söandas hiljem nii mõnigi kursuslane proovida oma võimeid autorina.

2015. aastal pakkusin ma anonüümsetele noortõlkijatele tõlkimiseks Janar Ala miniatuurid raamatust „Ekraanirituaalid“. Võistlusel osales kümme vene emakeelega tõlkijat. Tööde üldtase kõikus, kuid üldmulje oli positiivne. Kümnest õpilasest kuuest või seitsmest võiks soovi korral saada tulevikus tõlkija, kui neil on juhendaja, kes oskab neid suunata ja õpetada.

Tänavu pakkusin vene keelde tõlkimiseks Jan Kausi miniatuurid kogust „Läheduste raamat“. Need võttis tõlkida kaheksa noort, kuid eelmise aastaga võrreldes oli üldtase erakordselt tagasihoidlik. Venekeelsed gümnasistid olid kasutanud seekord jõuetut, vaest, ebakorrektset vene keelt, justkui oleksid tõlkinud võõrkeelest võõrkeelde.

Ma ei tea, millest see võib olla tingitud. Ehk on asi õpilaste väheses lugemuses? Elektroonikavidinate ja arvutimängude võidukäigus? Vene keele tundide ebapiisavas mahus? Suuremate järelduste tegemiseks oleks tarvis rohkem empiirilist materjali ja pikemat ajalist distantsi. Vaevalt et 2015. ja 2016. aasta vahel jookseb dramaatiline piir vene keele oskamise ja mitteoskamise osas venekeelsete õpilaste seas. Seda enam, et Eesti venekeelses meedias ilmuvad pidevalt siinsete venekeelsete gümnasistide esseed ja artiklid, mis on kirjutatud soravas, rikkalikus ja nauditavas vene keeles.

Ehk oli viimase tõlkevõistluse puhul tegemist mingisuguste ebasoodsate asjaolude kokkulangemisega, mis edaspidi ei kordu. Tahaks loota, et see nii on, sest vastasel juhul ei ole Eesti venekeelsel kirjandusel ega eesti kirjanduse tõlkel vene keelde järelkasvu oodata.