Vabadus olla vaba

Piero Messina: „Peab olema piisav vahemaa, et näidata filmis ettekujutatud maailma. Liiga lähedal olles hakkad asju kirjeldama liiga realistlikult.“

KAAREL KUURMAA

Arvo Pärdi keskuse kuuendat korda toimuvate filmiõhtute raames käis Tallinnas Itaalia noorema põlvkonna režissöör Piero Messina. Tema esimene täispikk mängufilm „Ootus“,¹ milles peaosa mängib Juliette Binoche, sai mitu auhinda 2015. aasta Veneetsia filmifestivalilt ning on hiljem reisinud veel mitmekümnel festivalil. Tema lühifilm „Maa“² valiti 2012. aastal Cannes’i filmifestivali noorte režissööride programmi „Cinéfondation“ ning tuli seal võitjaks. Enne mängufilmidebüüti oli Messina Paolo Sorrentino assistent, kui vändati filme „Kohutav ilu“ ja „See koht siin“.³

Piero Messina räägib noore režissööri läbimurdest rahvusvahelisse filmitööstusse, töökogemusest Paolo Sorrentino ja Juliette Binoche’iga ning Arvo Pärdi muusika kasutamisest oma filmis.

Kuidas ja miks sai sinust filmitegija? Võinuksid ehk olla hoopis arhitekt, kooliõpetaja või muusik …

Piero Messina: Olen alati tahtnud saada muusikuks, kuigi nii ei juhtunud. Filmide tegemist alustasin hästi noorelt, 14aastaselt. Elasin Sitsiilias väikeses külas ja seal ei olnud suurt midagi teha. Hakkasime sõpradega filmima lihtsalt igavuse peletamiseks, et hiljem lõbusalt aega veetes garaažis üle vaadata. Sellised filme tehes ma kasvasingi. Pärast keskkooli kolisin Rooma, kus hakkasin õppima filmikriitikat ja -teooriat. Seal õppisin filminduse ajalugu ja armusin päris filmikunsti. Tegin ka esimese „päris” tõsise lühifilmi, millel oli stsenaarium ja mis on võitnud mitu lühifilmiauhinda. Tekkiski tunne, et ehk on veel neid, kes tahaksid mu filme näha ja ehk on mul sel alal annet. Selle tundega astusin Itaalia mainekasse riiklikku filmikooli (Centro sperimentale di cinematografia). Sinna võeti vastu üle kahe aasta ja ainult kuus inimest režissööriõppesse. See oli ülitugev programm. Huvitav küll, aga ma ütlen ikka veel pärast iga filmi lõpetamist, et nüüd hakkan muusikuks.

Kas sa oled õppinud mingit instrumenti?

Jah, ma mängin paljusid instrumente, aga väga halvasti. Ma rõhun pigem kvantiteedile kui kvaliteedile. Kodus oli meil palju muusikat ja ma õppisin seda õhust. 16aastaselt hakkasin õppima trompetit. See toob mulle praeguseni meelerahu ja õnnetunde. Kui olen veidi närvis, mängin trompetit, aga naabritele see muidugi ei meeldi.

Mis oli see esimene võimas filmikogemus, mis sind puudutas?

Fellini „Kuu hääl“,⁴ mis võib-olla polegi mingi meistriteos, aga puudutas mind noorena väga sügavalt. Seal oli mingi imeline atmosfäär ja ma ei ole tahtnud seda filmi rohkem vaadata, sest võib-olla see kustutaks mu mälestused. Sain sealt teada, et filmi õhustik mõjutab tundeid väga tugevalt. Mäletan ülitäpselt selle filmi õhustikku, aga ei mäleta lugu. Ka praegu on minu enda töödes õhustik olulisem kui lugu.

Kes on sinu suurimad eeskujud praeguses filmimaailmas?

Noorena oli mul palju eeskujusid, keda armastasin ja jäljendasin. Nüüd olen vanemaks saanud ja vahemaa teiste filmiautoritega on läinud suuremaks. Mind vaimustavad paljud nähtused, aga kõige tähtsam ja inspireerivam on hoopis kunst, eriti skulptuur. Samal ajal ka arhitektuur. Mõni pärastlõuna heas kunstimuuseumis aitab mind vahel mõne filmialase probleemi lahendamisel palju edasi.

Filmirežissööridest on mu suurim eeskuju Aleksandr Sokurov ja ootan tema kõiki filme suure hingevärinaga. Miski tema filmides puudutab mind väga-väga sügavalt. Isegi ei tea miks, aga tema filme vaadates nutan väga tihti.

Enne täispika filmi lavastamist oli sul võimalus töötada ka Paolo Sorrentinoga.

Jah, ta oli üksvahe filmikoolis mu õpetaja, kuigi tundsime juba varem. Ta oli näinud üht mu koolieelset lühifilmi, mis talle meeldis. Tegelikult tahtis ta mind vahepeal isegi koolist minema saata, et kaitsta mind „liigse akadeemilisuse“ eest, aga ma ei olnud sellega üldse nõus. Kui ta hakkas koos Sean Penniga tegema Ameerikas filmi „See koht siin“, helistas ta mulle ja kutsus sinna oma töövarjuks. Pärast seda ka „Kohutavale ilule“. Ma õppisin temalt palju, aga mitte kunstilises mõttes, sest kunstilist tunnetust ei ole võimalik õppida.

Enne Sorrentinoga lähemalt tutvumist oli mul kogu aeg kuklas mõte, et mida arvaksid mu filmist kriitikud või meistrid, näiteks Godard, ja see painas mind kõikide tööde kallale asudes. Sorrentino kõrval töötades nägin aga, et tal on täiesti ükskõik, mis teised arvavad. See andis mulle tohutu vabaduse teha õigeid ja valesid otsuseid, mis pärinevad ainult minu enda tunnetusest. Nägin, et tal ei ole seda survet ja sellega vabastas ta ka minu. Meel sai kinnismõtetest tühjemaks ja mu debüütfilm on kindlasti ausam kui mu lühifilmid.

Palun räägi lähemalt Sorrentino auhinnatuima filmi „Kohutav ilu“ tagamaadest.

Erinevalt filmist „See koht siin“ olin sellega seotud juba enne filmimist. Sorrentino helistas mulle ja küsis: „Kas sa tead, kui palju kordi jalutas Fellini mööda via Venetot, kui ta kirjutas „Magusat elu“?⁵ Mitte kunagi.“ Fellini kirjutas stsenaariumi distantsilt, et mitte olla liiga lähedal tegelikkusele. Peab olema piisav vahemaa, et näidata filmis ettekujutatud maailma. Liiga lähedal olles hakkad asju kirjeldama liiga realistlikult, mis ei ole filmile hea.

Sorrentino palus mind appi Rooma õhustiku tunnetamisel ja vahendamisel. Käisin viis-kuus kuud enne filmimist tihedalt pidudel ja stripiklubides, et õppida tundma pidutseva Rooma allhoovusi. Mu naine ei olnud rõõmus, kui ma pärast südaööd kodust lahkusin, aga selline oli mu amet. Rääkisime Sorrentinoga igal nädalal ja ma kirjeldasin talle nähtut. Alles pärast seda taaslõi ta need stseenid omaenda peas ning võttis hiljem filmikaameraga üles. See oli väga huvitav protsess.

Olin ka võtteplatsil kogu aeg tema lähedal. Selline koostöö on igale prügivale lavastajale suur võimalus, mida ma soojalt soovitan. Aga lõppude lõpuks on see kunsti mõttes tema film, mis on tekkinud tema ideedest, ja ma rõhutan veel kord, et kunsti ei saa sellisel moel teiselt režissöörilt õppida.

Sinu Arvo Pärdi filmipäevade raames näidatud minimalistlik-psühholoogiline debüütfilm „Ootus“ linastus 2015. aasta Veneetsia filmifestivalil. Kuidas see sündis?

Mu sõber, Otar Iosseliani filmide helilooja Nicholas Zurabišvili, rääkis mulle matustest, kus ei räägitud kadunust, ja üleüldse oldi kokku tulnud mitte nagu matusele, vaid lihtsalt niisama. Justkui midagi hirmsat poleks juhtunud. See mõte jäi mind kummitama. Mingil kummalisel kombel hakkas see lugu kokku kõlama lapsepõlves nähtud usuliste protsessioonidega. Meenus, et väikese lapsena nägin isa nutmas neitsi Maarja kuju ees. Ma ei saanud aru, miks üks täiskasvanud mees nutab puust kuju ees. Nutsid ka teised täiskasvanud, kes olid kogunenud linnakese platsile. Sajad inimesed nutavad üheskoos mingi kuju juures? See mälestus hakkas sulanduma looga matustest, kus kadunukesest vaikitakse. Tahtsin aru saada, miks selline seos minus tekkis ja seepärast asusin kirjutama stsenaariumi, mis ühendaks selle loo mu lapsepõlvemälestustega. Sellest sai tasapisi paljude stsenaariumiversioonide käigus film armastusest, mis on suurem kui reaalsus ning mis ei hooli tõest ega valest.

Kirjutamise ajal olite tavaline filmitudeng, kes ilmselt ei plaaninud oma filmi peaossa mõnd filmitähte nagu Juliette Binoche. Kuidas jõudis sellise kaliibriga näitleja ühe debütandi filmi?

Kujutasin seda filmi kirjutades ette oma ema. Tema nägu oli mul kogu aeg silme ees. Ma kirjutasin seda üle viie aasta. Algul peaaegu lihtsalt niisama, endas selguse leidmiseks. Hakkasin filmi sündimisse uskuma alles siis, kui mu stsenaarium ühele kuulsale produtsendile meeldis. Muutsin siis oma peas ema näo Juliette Binoche’i omaks. Ta oli mulle lihtsalt markeeringuks – viiteks produtsentidele, mis tüüpi näitlejat otsida. Saatsime naljapärast stsenaariumi ka Binoche’i agendile. Mõne nädala pärast tuli mu telefoni sõnum tundmatult numbrilt, kus oli kirjas, et „see lugu on väga liigutav ja ma tahaksin seda teha“. Tuli välja, et see oli Juliette Binoche. Sõitsin kiiresti Prantsusmaale, et temaga silmast silma kohtuda. Ta tahtis teada rohkem taustainfot, kuigi oli läbi kuulanud ka mu Myspace’i konto ja vaadanud mu lühifilme. Veetsime tema juures päeva ning lõpuks ütles ta jah-sõna. Pärast seda muutus kõik. Enne teda oli see minimalistlik arthouse-film, aga mõne päevaga kerkis eelarve vähem kui miljonilt 3,5 miljoni peale.

Mäletan millegipärast, et olin pärast meie kohtumist väga löödud ja närvis. Helistasin Binoche’i juurest minnes oma naisele ja olin väga kurb, sest teadsin, et kõik muutub ja kartsin seda, mis sündima hakkab. Pidin muidugi stsenaariumi veidi ümber tegema, aga see kõik tuli lõpuks filmile kasuks.

Kuidas sujus teie koostöö võtteplatsil? Sina olid ju kogenematu režissöör, tema aga ilmakuulus superstaar?

Algus oli väga keeruline. (Paus.) Esimese nädala olime pidevas tülis. Tal on nimelt võime väga sügavalt läbi elada oma karakterite tundeid ja kuna ta mängis poja kaotust leinavat ema, siis oli see väga keeruline kokteil. Ta võis täiesti ootamatul hetkel nutma puhkeda ja temast saigi võtteplatsil tõeliselt leinav ema. Mulle oli see vastuvõetamatu, sest nii ei saa professionaalselt töötada. Emotsioone oli lihtsalt liiga palju. Nädala pärast katkestasime filmimise ja tundus, et see film jääb seisma. (Paus.)

Läksime kahekesi restorani õhtusöögile, et leida edasi töötamiseks mingi kompromiss. Pakkusin lahenduse: ta saab teha viis duublit nii nagu soovib ja sealt edasi teeme nii, nagu soovin mina, aga neid esimesi duubleid ma montaažis ei kasuta. See sobis talle ja ta sai esimeste kordadega kõik oma tunded välja mängida. Mida aeg edasi, seda rohkem sissepoole tema tunded pöördusid ja meie koostöö sujus suurepäraselt.

Kas kasutasid lõpuks ka mõnd neist viiest esimesest duublist, kus ta vabalt mängida sai?

Mitte ühtki. Ainult hilisemaid, nagu kokku olime leppinud.

Palun räägi oma filmimuusikast. Sa oled mitmes filmis ka heliloojana ära märgitud.

See on tavaliselt väga valuline hetk, kui pean muusikaga tegelema hakkama, sest ma tean liiga täpselt, millist atmosfääri vajan. Kuna ma pole õppinud heliloojaks, siis vajan kaaslast, kes suudaks mu ettekujutuse, mida ma oma peas kuulen, ka kvaliteetselt teostada. Kutsun mõne hea helilooja või muusiku, kellele ma oma soove selgitan, aga lõpuks teen muusika ikka ise. Muudan noote ja rütmi, asendan pille jms. Muudan lõpuks nii palju, et siis ongi aus nimetada end kaasheliloojaks.

„Ootuses“ kõlavad nii The XX, Leonard Cohen kui ka Arvo Pärt. Kas nad olid sul juba lugu kirjutades või tulid montaažis?

Kirjutasin kõik need lood juba käsikirja ja kui keegi stsenaariumi luges, siis oli tal võimalus neid lugusid kuulata, et saada aimu stseeni olemusest. The XX meeldib mulle bändina, neid kuulan ma kogu aeg.

Miks Arvo Pärt?

Mul on sellele raske vastata. Tema muusika on olnud mulle elus väga oluline ja ma olen teda palju kuulanud. „Ootuse” stsenaariumi kirjutades oli tema muusika mul tihti helitaustaks. Algselt kirjutasin käsikirja tema „Deer’s Cry“ ja kuulasin seda kõrvaklappidest ka võtteplatsil, kui võtsime üles kaadrit Juliette Binoche’i tegelaskujuga, kus leinav ema puudutab oma kadunud poja kätt. Millegipärast vahetasin montaažis aga selle loo ära ning sinna jäi kõlama hoopis Pärdi „Trisagion“. See pala oli imeliselt dialoogis Binoche’i meeleoluga, justkui emmates hellalt leinavat ema. See oli just see tunne, mida vajasin.

Arvo Pärdi muusikas on väga huvitav vaikuse ja heli suhe. Tema muusika kutsub mind vaikusesse ning see vaikus saab sama tähtsaks kui heli. Pärdi muusika justkui embab mind ja kogu maailma.

Ka praegu uut filmi kirjutades kuulan Pärdi muusikat. Ka Aleksandr Knaifelit. Neid vahest kõige rohkem. Pärti olen ma kuulanud paljudel öödel ja tema olemasolu on mulle väga tähtis. Kui mind kutsuti nüüd „Ootusega“ Tallinna Pärdi filmiõhtutele, siis oli mul sama ülev tunne nagu Veneetsia filmifestivalile kutset saades.

1 L’Attesa“, Piero Messina, 2015

2 „Terra“, Piero Messina, 2012

3 „La grande bellezza“, Paolo Sorrentino, 2013; „This Must Be the Place“, Paolo Sorrentino, 2011.

4 „La voce della Luna“, Federico Fellini, 1990.

5 „La dolce vita“, Federico Fellini, 1960.