Salme Reegi nimeline teatriauhind – Finn Poulsen

Rait Avestik

Finn Poulsen JUTA KUHLBERG Salme Reegi nimelise teatriauhinna žürii on vähemalt viimastel aastatel teadlikult või vähem teadlikult lasknud end mõjutada laureaadi väljaselgitamisel kandidaadi varasematest ja ka tulevastest töödest. Tulevastest selles mõttes, et ilmselt ei jää (žürii arvates) laureaadil auhinnatud töö selles vallas viimaseks ning auhind võiks nii talle kui ka teistele (järgmiste aastate laureaatidele) mõjuda „õli tulle valamisena”. Ma ei tea, kui palju Finn Poulsen nüüd seda õli ja tuld tunnetab, aga kõnealune preemia meenutagu nii meile kui talle endale ka tema teisi Eestis tehtud lavastusi, mis on koos teiste välislavastajate tehtuga märgatavalt oluliselt rikastanud meie lasteteatrimaastikku. Ehk nagu žürii end on väljendanud (rõhk sõnal „taas„): ausa, tugevat lavastajasõnumit levitava ning näitlejaid ergastava ja publikut mitte alahindava tõsise töö eest, mis taas leidis tõestust Emajõe Suveteatris lavastuses „Romeo ja Signe”.

Kuigi nominent on peaaegu sama hea olla kui laureaat ja kommenteerida võiks neid kõiki (ehk žürii otsust) pikemalt, tuleks siiski selgitada üht nii mõnelgi küsimusi tekitanud valikut. Nominent Ita Ever esines Eesti Draamateatri lavastuses „Võluõunad” pisirollis ja sedagi hoopis video vahendusel. Siiski erines tema töö ülejäänud näiteseltskonna omast, tõustes tõesti eeskuju andvaks pisirolliks lavastuses ja eriti – lavastusele endale. Žürii tahtis juhtida tähelepanu sellele, et ka lastele mängides-lavastades-kirjutades tuleks järgida samu põhimõtteid, mis täiskasvanute teatri puhul. Siin oli Everi ja suurema osa näiteseltskonna vahel ilmselge kontrast.