Auhind – Elis Vesik, helilooja

MARIA MÖLDER

Helilooja Elis Vesik pälvis 2014. aastal Austria väikelinnas Mürzzuschlagis Viini muusika- ja etenduskunstide ülikooli rahvusvahelises heliloojate suveakadeemias (International Summer Academy of the mdw – University of Music and Performing Arts Vienna) preemia, mille osa oli kirjutada teos Belgia ansamblile Frectales. 25. augustil toimuski Viinis Arnold Schönbergi keskuses Elis Vesiku uudisteose „To Become a Tree“ ehk „Saada puuks“ esiettekanne.

Kuidas sujus koostöö Belgia ansambliga Frectales?

Olukord oli päris luksuslik, sest sain ansambliga proove teha terve nädala. Nende kava oli üldse väga nõudlik: ettekandele tulid veel Klaus Langi „die hässliche blume“ („inetud lilled“) vioolale ja ettevalmistatud klaverile ning Yann Robini „Fterà“(„Tähistamine“) bassklarnetile, vioolale ja klaverile. Lõppkontserdil mängisid ka Belgia uue muusika lipulaev Tana kvartett ja ansambli Ictus solistid. Spetsiaalselt selleks kontserdiks oli siiski kirjutatud vaid minu teos.

Iga teos vajas ülimat keskendumist ja väga head vormi. Muidugi ei tehtud minu teosega proovi hommikust õhtuni, kuid ka see aeg, mil otseselt minu teosega ei tegeldud, aitas teineteist tunnetada ja paremini mõista. Vedas ka selles mõttes, et pool proovidest tehti Viinist eemal, väikelinnas Mürzzuschlagis, kus suveakadeemias ning proovides osales ja jagas oma arvamust ka näiteks Klangforum Wieni pianist Florian Müller. Ideid vahetasime ka tunnustatud helilooja Klaus Langiga, kes on väga nõutud õpetaja ka Darmstadtis. Lang jättis mulle oma muusikafilosoofia ja aega peatava muusikaga väga sügava mulje.

Kogu nädal oli niisiis väga rikastav ja toetas suures osas eesmärki jõuda hästi loomuliku, sügava, jõulise ja üleüldse suurepärase esituseni.

Kuidas esiettekanne läks ja kuidas publik teose vastu võttis?

Mul endal oli pärast teose esiettekannet tohutult hea tunne – tundus, et õnnestus. Kuulajaskond oli väga esinduslik: kohal olid Viini muusikaülikooli ja ISA festivali esindajad, mitmed nüüdismuusikaansamblitega seotud inimesed, kes meistrikursusi tegid jne. Tagasiside oli väga positiivne. Eriti toodi esile helikeele põhjamaist sügavust ja erilisust. Ictuse flöödimängija Michael Schmid oli lausa hämmingus kogu teose kõlamaailmast ja mitu esinejatki mainis, et neile väga meeldis teose ülesehitus. Seega, tundub, et teos kõnetas inimesi mitmes mõttes.