Muusika ja aju – mida me teame ja mida ei tea?

PILLE TABA

Muusika kuulub iga kultuuri juurde. Seda on sajandeid arendatud ja järgmistele põlvkondadele edasi antud. Kultuurimälusse on see talletunud väga mitme­suguste vormidena: algul suulise ja hiljem kirjaliku pärandina, nüüdseks ka elektrooniliste helidena. Võib väidelda, kas kõige püsivam muusika vorm on põlvest põlve kantud suuline helikaja või ajas kiiresti muutuvatel elektroonilistel andmekandjatel talletatu. Muusikal on olnud oma osa elutähtsates rituaalides, traditsioonilistes toimingutes, pöördelistes elusündmustes, religioonis, aga ka argielu taustas, olles nii inimeste igapäevaste sündmuste saatja ja vahel ka võimas mõjutaja.

Inimaju on suuteline reageerima helidele, meloodiale ja rütmile, järgima neid, samuti eristama muusikalisi helisid mittemuusikalistest (mürast). Muusika kuulamisel, selle loomisel ja esitamisel osalevad närviprotsessid, mis on seotud muusikaliste stiimulite analüüsi, õppimise ja esitamisega. Kuigi interpreet seda oma loomingulises tegevuses ei teadvusta ega tunneta, koosneb muusika esitamine mitmest elemendist: ühelt poolt on vaja muusikalist kuulmist (see on tundlikkuse eriliik), teiselt poolt aga motoorset tegevust. Need toimivad vastastikuses koostöös ja mõjutavad teineteist, kuid neid kontrollivad omakorda kõrgemad tunnetus- ja mälufunktsioonid. Muusikalise motoorika arendamisel on oluline harjutamisprotsess, mille käigus motoorsete impulsside liikumine muutub, kaasatakse rohkem n-ö automaatseid süsteeme.

Meil on terve hulk teadmisi selle kohta, mis muusikaga ajus toimub, kuidas toimivad närvide juhteteed. Teame sedagi, kus on ajukoores n-ö muusikakeskus: parasjagu parema kõrva kõrgusel oimusagaras. Me ei tea aga, kas muusika ja muusikaline tunnetus on inimese aju loomulik funktsioon, kas sellel on koht kõigi inimeste ajus, ka neil, kes pole musikaalsed. Ka pole teada, miks pole kõik inimesed musikaalsed, ja seegi, kas põhjus on põhiliselt geenides või on siin oluline keskkonna roll, s.t kas varane kokkupuude muusikaga ja sellega aktiivne tegelemine soodustab musikaalsuse kujunemist. Rohkem küll kaldutakse tähtsustama geneetilist määratust, kusjuures musikaalsuse spekter on väga lai, ulatudes absoluutsest kuulmisest musikaalsuse täieliku puudumise ehk amuusiani, kui ei tunnetata muusikalisi signaale. Arvatakse, et peale kuulmiskeskuse on amuusiaga seotud ka aju otsmikusagar, mis on seotud käitumuslike ja isiksuslike eripäradega. On tõsi, et amuusia diagnoosiga inimesi saab õpetada muusikat tegema teatud tehnika abil – harjutada nad pilli mängima või koos teistega lihtsamaid viise laulma –, kuid musikaalsuse puudumist ehk amuusiat ravida ei ole võimalik. Selles mõttes on amuusia võrreldav agraafia ehk kirjutamisvõimetusega, mida püütakse samuti leevendada erilist tehnikat kasutades, kuid inimene jääb siiski agraafikuks.

Siinkohal jõuan oma aruteluga selleni, et küsida: kas musikaalsuse puudumine on puue või normivariant? Sellest omakorda võrsuvad järgmised küsimused: kas kõik on kohustatud olema musikaalsed ja oskama laulda või on musikaalsuse puudumine mõistetav ja andestatav? Ehk ei peaks lapsi tingimata täie rangusega hindama, kui laulmine välja ei tule?

Muusika kuulmise ja tunnetamise keskus asub ajukoores oimusagaras, kusjuures muusika kuulamisel ei ole haaratud terve sagar, ja alafunktsioone (toonid, sagedused, meloodiad, kuulmis­tähelepanu jne) analüüsitakse kitsamates piirkondades. Oimusagaral on tähtis roll ka õppimisprotsessis ja mälu funktsioneerimises, samuti asub selles sagaras haisteaju, mis on seotud lõhnatundlikkusega, aga ka nn mittespetsiifiliste funktsioonidega nagu emotsioonid ja käitumine, mis omakorda mõjutavad teisi ajupiirkondi. Niinimetatud muusikakeskusel on aga asukohaerisus, mis kinnitab, et inimene ei ole sümmeetriline: kui liikumise, tundmise, nägemise, haistmise ja mitme teise funktsiooniga on seotud nii parem kui ka vasak poolkera, siis muusikaga seotud keskus on ainult mittedominantses ajupoolkeras. See paikneb (paremakäelistel) inimestel paremas ajupooles, mis on seotud ka vasaku kehapoole liikumise ja tundlikkusega. Seevastu kõne kuulmise ja sõnade mõistmise keskus asuvad juhtivas ehk dominantses poolkeras (paremakäelistel inimestel vasakul pool), mis juhib ka töökätt. Teame hästi, et juhtiva poolkera kahjustumisel (näiteks insuldi tõttu) tekib sageli kõnehäire, aga pole selget teadmist, kas tekib ja milline võiks olla parema poolkera kahjustumisel tekkiv muusikahäire. Hästi on kirjeldatud aga sama poolkera kahjustuskollete korral esinevat ruumitajuhäiret, enese kehaasendi tunnetamise häiret ja ignoreerimissündroomi, mis on tunnetushäire osa.

Kõne näitel võib rääkida veel ühest kuulmise eripärast: kui paremakäelistel on kõne kuulmise funktsioon selgelt ühes (juhtivas) poolkeras, siis vasakukäelistel ei eristu see sugugi nii selgelt, vaid kõnefunktsioon on jaotatud kahe poolkera vahel. Tõenäoliselt on ka muusika kuulmise puhul nii, kuigi seda pole uuringutes kindlalt tõestatud. Ühtlasi oleks huvitav teada, kas muusikute hulgas on vasakukäelisi rohkem kui rahvastikus üldiselt või on suhtarv samasugune. Paraku on kuulmiskeskust keeruline uurida, kuna sõnaline ja muusikaline suhtlemine loomadega ei saa päriselt inimese omaga kattuda.

Kuigi muusikaga seotud ajukeskused on teada, pole muusika õppimise ja taasesitamise, samuti loomise mehhanismid veel detailideni selged. Süsteemi keerukus tuleneb sellest, et muusika tundmine, mõistmine, mäletamine ja sellega seotud emotsioonid ei ole seotud ainult ühe kindla piirkonnaga ajus, vaid mängu tulevad palju mitmekesisemad seosed, mida uuringutes on üha rohkem täheldatud. Kuigi muusika kuulamisel, loomisel ja esitamisel on kõige olulisem otsene tunnetusprotsess (muusikaline kuulmine) ja motoorne kontroll, omavad tähtsust ka mittespetsiifilised ajusüsteemid, mille asukohta või keskust ei saa täpselt piiritleda. Nende hulgas on eriti olulised emotsionaalsed seosed: muusika suudab kaht­lemata tekitada tugevaid emotsioone ja heaolutunnet, seda nii sel juhul, kui ise muusikat tehakse, kui ka kuulamise korral. Positiivsed emotsioonid omakorda parandavad elukvaliteeti. Uuritud on ka muusika ja mälu seoseid: kas muusikaline mälu on samasugune nagu sõnaline mälu või on siin erisusi? Teada on lapseea muusikalise treeningu roll kuulmistähelepanu arendamisel. Kuivõrd uuringud on näidanud, et mäluhäirega inimestel võib olla siiski muusikaline mälu selektiivselt alles, on tekkinud hüpotees, et muusika abil saab mäluprotsesse mõjutada.

Tänapäevane radioloogia on kiiresti arenenud ja praeguseks saame peale ehituslike iseärasuste pildile püüda ka funktsiooni, s.t saame näidata, kuidas närviimpulsid juhteteid pidi kulgevad ja milline osa ajukoorest aktiveerub. Muusikakeskust on võimalik aktiveerida kuulmisimpulsside, aga ka kujutluspiltide abil. Sellisel moel on demonstreeritud ajuprotsesse mõttelise heliloomingu käigus ja näidatud nende erinevust rahuolekuga võrreldes. Professionaalsete muusikute funktsionaalse uuringu käigus demonstreeriti ajukeskuste aktiveerumise erinevust improviseerimisel ja klassikalise noodipõhise klaveripala esitamisel: viimase puhul aktiveerus lisaks paremale ka osa vasakust ajupoolkerast, kus asub domineerivalt sõnalise kuulmise, kirjutamise ja lugemise keskus. Siit selgub huvitav tõsiasi, et erinev muusika aktiveerib ka ajuprotsesse erineval moel ning muusikaline ja sõnaline mälu võivad olenevalt muusikalise tegevuse iseloomust kombineeruda ja varieeruda.

Kokkuvõtteks: tänapäevase teadmise alusel ei ole muusika ja musikaalsus kitsalt ühe ajupiirkonna funktsioon, vaid sellega on seotud terve kontaktide võrgustik ajustruktuuridega, mis kannavad emotsioone, mälu ja loomingulisust. Muusikalise mälu mehhanismid ajus on keerulised, kuid avanevad uurimisvõimaluste paranedes meile üha enam ja võivad anda tuge ajufunktsioonide häirete leevendamisel.

* Pille Taba on Tartu ülikooli närvikliiniku neuroloogia­professor. Siinse artikli on inspireerinud tagasiside Taba ettekandele, mille ta pidas 5. II 2016 Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis konverentsil „Muusika ja inimeseks olemine“.