Paljassaare tagasitoomine Tallinna kaardile

Järgmisel Tallinna arhitektuuribiennaalil uuritakse Tallinna ainevahetust ja tahetakse luua uut tüüpi biotehnoloogilise linna mudel.

MERLE KARRO-KALBERG

Veneetsias hakkab tänavune arhitektuuribiennaal otsi kokku tõmbama ja on aeg kavandada uusi üritusi. Neljandal Tallinna arhitektuuribiennaalil (TAB), mis toimub 2017. aasta sügisel, keskendutakse linna ja loodusprotsesside suhtele ning biotehnoloogia kasutamisele linnaplaneerimises ja arhitektuuris. Järgmise biennaali kuraatorite võistluse võitis kunstnik ja arhitekt Claudia Pasquero ning see tuleb pealkirja all „bio.T.A.llinn“. Tema meeskonda kuuluvad urbanist Alice Buoli, arhitekt Mariliis Lilover, biokunstiga tegelev Piibe Piirma ja arhitektuurikriitik Lucy Bullivant.

2017. aasta TABil uuritakse Tallinna energiavahetust, jäätmekäitlust, õhu­saastet ja toidu tootmist. Küsitakse, milliseks muutub linna ainevahetus, kui biotehnoloogia ühildada arhitektuuri ja linnaehitusega, ehitada jäätmetest või saastest biotehnoloogiliste vahenditega üles uus linn. Vaadatakse, kuidas võtta eeskujuks loodusprotsessid ja kollektiivne teadvus, et töötada välja kestliku ja kohanemisvõimelise linna mudel. Katsealaks on valitud Paljassaare poolsaar, millest saab disainipõhise teadustöö labor. Plaanitakse luua bioarhitektuuri mudelid, et lahendada mõningad Tallinna keskkonnaprobleemid.

Biennaali peakuraator Claudia Pasquero on uurinud biotehnoloogia ja arhitektuuri suhet stuudios ecoLogicStudio ja Londoni Barletti arhitektuurikooli linnamorfogeneesi laboris (Urban Morphogenesis Lab). Ta on koos kolleegidega loonud keskkonnamuutustele reageerivat arhitektuuri, pannud virtuaalse ja füüsilise keskkonna toimima nii, et tekivad uued linnamaastiku tüübid. Oma viimase aja projektidest tõstab ta esile 2015. aasta Milano EXPO ekspositsiooni „Vetika kolonnaad“, kus demonstreeris, millise arhitektuurilise vormi saab anda põllumajandusele linnas. Ta näeb vetikates suurt potentsiaali näiteks hapniku ja biokütuse tootmise ning vee puhastamise vallas. Milanos katsetas ta võimalusi, kuidas saaksid linna elanikud ja külalised olla digitehnoloogia abil osalised vetikate kasvatamises.

Praegu on tema büroos käsil vetikafarmi idee arendamine. Milano EXPO tuules kutsuti nad Portugali ja Taani. Vetikafarmi uus prototüüp peaks Århusi püstitatama 2017. aastal, mil see linn on Euroopa kultuuripealinn. Uuele farmile luuakse ka virtuaalne platvorm, et hoida tootlikkusel silma peal ja anda inimestele võimalus panustada selle arengusse. See on kui omalaadne vesiviljelusmäng.

Veneetsia arhitektuuribiennaalil osaleb ecoLogicStudio Montenegro paviljoni projektis, kus uuritakse, kuidas kujundada hüljatud soolakaevandusest, täielikult inimese kujundatud maastikust ja biotoobist, linnuvaatluspark, kus kogeda lindude ning inimeste koos­eksistentsi ja ühtlasi seda mõjutada.

Alljärgnevalt räägib Claudia Pasquero, milliseks kujuneb järgmise aasta TAB.

Mis küsimused te 2017. aasta TABiga tõstatate?

Kui vaatame ajas tagasi, siis näeme, et metsik loodus ja biosfäär on alati inimese üle domineerinud. Ehitama hakati sellepärast, et inimesel oli tarvis heitlikus ja vaenulikus keskkonnas stabiilset ulualust. Praeguseks on need suhted muutunud ja tasakaal paigast nihkunud. Inimpopulatsioon on asustanud terve maakera ja loodus kui selline on peaaegu kadunud, biosfäär on asendunud urbanistliku sfääriga. Inimkond on tegelikult kaotanud kontrolli loodu üle. Muutunud on ka arhitektuur. Selle ülesanne pole enam üksnes meid vaenuliku looduse eest kaitsta, vaid sellest on saanud inimese ja looduse kokkupuutepunkt, ühisosa.

Me püüame mõtestada ja avada antropotseeni olemust, tegeleme biosfääri, looduslike süsteemide ja linna vastuoluliste suhetega. Linn aina kasvab ning on hõivanud suurema osa maakerast, mõneti me isegi ei hooma enam tekkinud kihistuse ulatust. Selle alla kuulub muu hulgas ka taristu, mis on loodud toidu, kaupade ja energia transportimiseks. Biennaalil küsime osalejatelt, kuidas ühendada disaini abil looduslikud ja linna süsteemid.

Tallinn on siiski hoonestuselt hõredam kui Euroopa suurlinnad. Siin ehk ei domineeri inimese ehitatu linna loomuliku ilme üle samavõrra kui mujal, ülerahvastusest ja liigsest tihedusest tingitud kitsaskohad ei pigista niipalju, kui näiteks Londonis või Barcelonas. Millised on just Tallinna eelised sellise teemapüstituse puhul?

Eesti ja Tallinna eelis on kindlasti tugev tehnoloogiakultuur. Ühiskonna tasandil ollakse siin valmis arutama selle üle, mida tähendab rohelus, kestlikkus ja looduslikkus.

Biennaali raames huvitab meid eriti Paljassaare poolsaar, sest seal põimuvad need aspektid, millest me enne kõnelesime. Paljassaare on suurepärane avastamiskoht ja biennaali teema mõttes saavad siin kokku paljud aspektid, poolsaar isegi on ju inimtekkeline. Ühest küljest on see koht väga tehnitsistlik ja tööstuse pärusmaa: seal paikneb veepuhastusjaam, poolsaarest viivad mööda suurte kaubalaevade teed. Teiselt poolt on see reservaat, üleeuroopalise tähtsusega linnukaitseala. See on üks suletumaid kohti Tallinnas. Juurdepääsu takistavad piiratud ja kinnised tööstusalad, aga ka läbipääsmatud roostikud. Poolsaare koha peal haigutab enamiku tallinlaste mentaalsel kaardil must auk: enamasti pole linlastel sinna asja, ei teata, mis seal on. Oma osa on sellise olukorra tekkimises kindlasti ka Tallinna militaarajalool.

Me tahame selle piirkonna linna kaardile tagasi tuua. Küsime, kuidas põimida ja rakendada ressursina poolsaare tööstuslik ja looduslik keskkond nii, et ei tekiks konflikti. Mind huvitab ka see, mis saab tööstusest siis, kui see pole enam muust linnast eraldatud. Otsime lahendusi, kuidas põimida see muu linnaga, kuidas teha sellest linna kese.

TABi formaat näeb ette ka ideevõistluse korraldamise. Kas võistlusalaks ongi seekord valitud Paljassaare?

Mitte sel viisil, nagu see siiani on olnud. Võistluse käigus valime tõesti välja kolm-neli gruppi, aga nende panus ei piirdu ainult ideelahendusega. Me palume neil Paljassaarde midagi päriselt teha. Ka kuraatorinäituse tahame korraldada Paljassaares.

Biennaali osa on alati olnud ka ekskursioon, kuid meie plaanime selle asemel korraldada performance’i-sarja, mis seostub biotehnoloogia ning ehk ka toidu tootmise temaatikaga. Kõik need ettevõtmised peaksid toimuma Paljassaares ja avama „bio.T.A.llinna“ kontseptsiooni. Kahepäevane sümpoosion on ürituste seerias justkui tagasivaatehetk, mil paigutame toimunu teoreetilisse raamistikku.

Milliseid lahendusi ootate osavõtjatelt?

Me ei ootagi otsekohe valmis lahendusi, vaid oleme huvitatud ettepanekutest, kuidas kasutada loodus- ja tööstusprotsesside jäätmeid, mil moel võiks näiteks veepuhastusjaama jääktoodangust või juba kohapealsest reostusest välja kasvada uus arhitektuurivorm. Loodame saada pigem pikaajalisi lahendusi või lahenduse algeid.

Milliseid alusuuringuid on selleks tarvis?

Teeme koostööd teadlaste ja Euroopa kosmoseagentuuriga, kogume erisuguseid andmeid satelliitpiltidest bakteriproovideni. Püüame luua mikro- ja makroandmete vahel ühenduse. Sellele kohale annavad iseloomu nii väikse mõõtkavaga leiud (mikroobid, mikro­floora jms) kui ka satelliitide ortofotod. Vaatame poolsaare suhet ülejäänud linna ning Soome lahega.

Üllatuslikult selgus, et päris palju andmeid on juba ka olemas. Kuna Eesti on ökoloogiliselt rikas, siis koostavad kõikvõimalikud keskkonnaorganisatsioonid keskkonnaseisundi kaarte, mis on kättesaadavad ka veebis. Neid on siiski raske üles leida ning andmed on esitatud liiga tehniliselt, nii et see on mõistetav vaid spetsialistidele ja esitatud numbrite jadast loevad teabe joogivee kvaliteedi või mullastiku reostatuse taseme kohta välja väga vähesed. Puudub lüli, et need andmed laiemale avalikkusele arusaadaval kujul kättesaadavaks teha.

Mõneti püüame kogutud andmed ka atraktiivsemalt ja arusaadavamalt esitada. Andmete disain on väga oluline. Teaduses ollakse andmete kogumisel väga oskuslikud, kuid tihti ei osata edasi mõelda, kuidas nende andmetega midagi uut käivitada. Andmed peaksid olema esitatud oskuslikult ja arusaadavalt, siis hakkavad ka inimesed oma elukeskkonna parameetrite vastu rohkem huvi tundma.

Ulatate niisiis biennaalist osavõtjatele kokkupandud andmebaasi, palute neil seda tõlgendada vastavalt oma ettekujutusele ning oskustele ning vormida teave ruumiks?

Me tahame kokku panna kuus meeskonda, kuid me ei kavanda kuut täiesti eriilmelist projekti. Grupid peaksid tegema omavahel koostööd. See eeldab, et kõik valitud ja kutsutud osalejad kohtuvad kevadel Tallinnas ja me saame arutada, kes ja kuidas tervikusse panustab. Lõpuks peaks sellest välja kujunema kohaspetsiifiline Paljassaare strateegia.

Oled ise uurinud, kuidas vetikad saaksid linnatingimustes suures koguses hapnikku toota, oled pannud vetikakasvatuse arhitektuurikeelde. Millised probleemid tuleks Paljassaarel lahendada?

Me oleme peale vetikate uurinud ka seente ja mikroorganismide kasutamise võimalusi reovee puhastamisel või biojäätmete käitlemisel. Tahame ka TABi raames näidata, kuidas saab jäätmetest ressurss, kavandada arhitektuurisüsteeme, et ümber mõtestada linna ainevahetus. Argimõistes jäätmeid saab tegelikult kasutada millegi uue ülesehitamiseks, kas või arhitektuuri 3D-printimiseks.

Biotehnoloogia ja bioarhitektuur on ulmelised tulevikuteemad, millega on praegu seotud veel väike hulk erialaspetsialiste. Kuidas plaanite TABiga jõuda laiema publikuni, kõnetada ka kõrvalerialade spetsialiste?

Kõigepealt teeme virtuaalse platvormi, kus avaldame uudiseid ja kajastame biennaali korraldamist. Paneme sinna üles uued kaardid ja proovide tulemused. Me ei kavatse langeda nende uuringute üksikasjadesse, pigem esitleme neid kui uudiseid. Selliste infokildude liitmisel tekib ettekujutus Paljassaarest. Nii saab tõsta selle paiga taas linlaste arusaamistes n-ö kaardile. Ka kõrb on tegelikult morfoloogia ja mineraalide poolest väga rikas. Seda kohaspetsiifilist rikkalikkust ja omapära tahamegi näidata ja esile tuua.

---

Kommentaar

Mille poolest eristus 2017 aasta TABi kuraatoriks kandideerijate ideevõistlusel teistest ettepanekutest „bio.T.A.llinn“?

Veronika Valk, kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik: Esiteks, TAB peab ju tulevikku vaatama ja biotehnoloogia pakub värskeid (mõtte)vahendeid näha senisest teistsuguseid arhitektuuri ja linna arenguvõimalusi. Linn on enamikule meist igapäevane loomulik (s.t looduslik) keskkond.

Tänapäeva eksperimentaalsema suuna arhitektid, kes lähtuvad biotehnoloogia võimalustest, jagunevad laias laastus kolmeks. Olen kirjeldanud seda kolme aasta taguses Sirbi artiklis nii: esiteks need, kes otsivad materjaliteaduste abil loodusnähtuste mimikri võimalusi, teiseks need, keda huvitab vormiloome ja kes kombineerivad teadlikult tehislikku (nt digitehnoloogiad) looduslikuga (keskkonnatingimused, ilmastikunähtused), kolmandaks need, keda huvitab arhitektuuriloome kui selline, kes proovivad loodusprotsesse linnaehitusse üle kanda.¹ Teise gruppi kuulub Eesti büroodest näiteks PART, mille eesotsas on kunstiakadeemia värsked doktorandid-nooremteadurid Sille Pihlak ja Siim Tuksam, kuid seni puuduvad meil esimese ja kolmanda suunaga tõsisemalt tegelevad arhitektuuristuudiod. Ettepanekuga „bio.T.A.llinn“ välja tulnud Claudia Pasquero ja ecoLogicStudio, mida ta juhib koos Marco Polettoga, esindavad just seda kolmandat mõttesuunda. Nii avaneb meil võimalus TABi abiga see n-ö maale tuua, sellesuunalist mõtet siinsel arhitektuurimaastikul kultiveerida. Eestis on biotehnoloogia valdkonnas tegevaid arhitekte liialt vähe, et üleöö tekiks tugev erialane dialoog, kuid TAB pakub võimaluse siinse erialaringi teadmisi selle uue suunaga täiendada. Haakumine siinse kontekstiga nõuab tööd: Claudia Pasquero kuraatorite meeskond viib sel sügissemestril kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas läbi töötoa, kus keskendutakse Tallinnale ja visioonivõistluse alale – Paljassaarele.

Teiseks, nii rahvusvahelist kuraatorite meeskonda ei ole TABil varem olnud. See on üks suure arenguhüppe eeldusi: korraldajad toovad ju kaasa oma rahvusvahelise võrgustiku. Tähelepanu on samal ajal aga just Eestil ja siinsel elukeskkonnal.

2013. aastal Sirbis avaldatud inter­vjuus Claudia Pasqueroga pärisin temalt, kes on õigupoolest tänapäeval arhitektuuri- ja urbanistikamaailmas visionäär ja mida tähendab sõna „futuristlik“. Pasquero vastas, et tulevik on mineviku taasavastamine: „Nii palju teadmisi on progressi käigus kaduma läinud, uus tehnoloogia ja innovatsioon teenivad aga sageli vaid suurkorporatsioonide investeerimis- ja ärihuve. Meid ei huvita uued vidinad, kuid usume, et suudame taaselustada teatud tavad ja eelindustriaalse teadmiste pagasi uute digitaalsete töövahendite sünteesimisel ökoloogiliste tootmisüksuste ja nn käitumusliku (keskkonnamuutustele reageeriva) arhitektuuriga. Arhitektuur võib olla (kasutaja)liides, uute materjalisüsteemide kasvulava ja ruumiline meedium, mis toob spetsialisti ja kohaliku elanikkonna teineteisele lähemale.“²

Kolmandaks, visioonivõistluse alana on kuraatorid välja pakkunud põneva Paljassaare poolsaare, mis võiks huvitada ka laiemat avalikkust. Kuraatorid loodavad visioonivõistlusega kokku tuua tööd, kus Tallinna linnamaastik toimib iseorganiseeruva, paljude dünaamiliste süsteemide koosmõjus areneva territooriumina. Kuraatoreid huvitab, kuidas saaks loodusest tuttavat kollektiivse teadvuse mõistet kasutada kestliku ja kohanemisvõimelise linnaehituse mudeli väljatöötamisel. Nad kutsuvad biennaali raames kunstnikke ja teadlasi üles tõlgendama kollektiivset teadvust nii, et see ärgitab külastajaid looduse ja linna teemadel uutmoodi, linliku sümbioosi võtmes edasi mõtlema. TABil 2017 uuritakse, milline on Tallinna ainevahetus ning millised muutused toob kaasa tulevik, kui biotehnoloogia jõuab arhitektuuri ja linnaehitusse hübriidsete bioarhitektuuri prototüüpide kaudu.

TAB 2017 on arhitektidele ja disaineritele sobiv lava, kus katsetada looduse kaasabil linnaehituse uuenduslikke meetodeid. Biomehaaniliste prototüüpide, objektide ja toodete kaudu lahatakse ehitatavuse, energia ja ökoloogilise jalajälje küsimusi, jutuks tulevad muu hulgas n-ö kasvatatud arhitektuursed struktuurid, mis võivad omakorda toota toitu või energiat.

1 Veronika Valk, Arhitekti trilemma: loodus, loome ja tema (varjatud) loomus. – Sirp 12. IX 2013.

2 Veronika Valk, Tuleviku arhitekt – kirglik, kriitiline, süsteemne. – Sirp 6. VI 2013.