Looduse leiutaja lugu

Alexander von Humboldt ei avastanud uut mandrit ega füüsikaseadust, tema panus maailmalukku oli maailmavaade.

KÄTLIN KALDMAA

Humboldti lennujaam, Humboldti hoovus, Berliini Humboldti ülikool, Alexander von Humboldti fond, Humboldti auhind, Humboldti mäestik, Humboldti kraater (Kuul), Humboldti meri (Kuul), asteroid 4877 Humboldt, laev nimega Alexander von Humboldt, Humboldti tamm, Humboldti liilia, Humboldti enelas, Humboldti pingviin (guaanopingviin), Humboldti muuseum, Humboldti jõgi, Humboldti geiser, Humboldti juga, Humboldti järv, Humboldti laht, Humboldti liustik, Humboldti, Humboldti, Humboldti, Humboldti … See siin on väga lühike nimekiri paikadest ja nähtustest ja floorast ja faunast, mis on nime saanud üheainsa inimese, Alexander von Humboldti, väsimatu mehe järgi, kes pani alguse ökoloogiale ja looduse uurimisele, nagu me seda tänapäeval tunneme.

Kes oli see pöörane tegelane, kellest nii suur jälg maha on jäänud? Kas loodusteadlane? Jah. Maadeuurija? Jah. Geograaf? Jah. Filosoof? Omajagu.

Ent alustagem algusest.

Ühel emal sündis kaks poega. Vanem poeg Wilhelm oli kiire ja taibukas õppur, noorem poeg Alexander ei kannatanud raamatute taga istuda ja ihkas kõikse aeg välja loodusesse. Ühest sai korralik kodanik, diplomaat ja keeleteadlane, teisest taevasina, kõrbete ja mäetippude mõõtja. Wilhelm von Humboldti loodud haridussüsteemis oleme me kõik õppinud, Alexander von Humboldti mõtestatud keskkonnas elame. Wilhelmi asutatud ja mõlema venna järgi nime saanud ülikool Berliinis tegutseb järjekindlalt senimaani.

Briti ajaloolane ja kirjanik Andrea Wulf on võtnud ette meeletu töö ja pannud kirja oma versiooni sellest alati nähtamatult kohal mehest. Alexander von Humboldt (1769–1859) sündis ajal, kui inimene võttis looduse oma kontrolli alla. Ameerikas „võideti“ maa metsiku looduse käest oma valdusesse ja pandi inimese teenistusse, metsad võeti maha ja maamuld, esialgu nii viljakas ja väge täis, kaotas kiiresti oma jõu, niisamuti jõed ja järved. Pärast ema surma 1796. aastal asus Humboldt paaniliselt otsima võimalust minna ekspeditsioonile, ükskõik kuhu. Talle sobinuks nii Lapimaa, Kreeka kui ka Siber, aga saatus mängis talle ette Hispaania kuninga antud passi Lõuna-Ameerika Hispaania kolooniatesse, kuhu polnud ligipääsu isegi mitte hispaanlastel endil. See oli võimalus, millest ei saanud loobuda, ja nii asus Humboldt teele, plaanis ei rohkem ega vähem kui uurida kõike. Seda ta ka tegi. Tagasi jõudnud, kirjutas ta sellest retkest 34-osalise teose (ilmus aastatel 1807–1826). Humboldt jõudis paljudesse paikadesse esimese teadlasena, tuvastas teadaoleva kuue tuhande taimeliigi kõrvale veel kaks tuhat, avastas magnetilise ekvaatori ja sõitis esimese eurooplasena läbi Amazonase ja Orinoco jõgikonda ühendava Casiquiare jõe. Ning, jah, tõepoolest mõõtis ta muu hulgas ka taevasina.

Andi kondor ehk kaeluskondor (Vultur gryphus). Alexander von Humboldti joonistus.

Wikimedia Commons

Wulf on Humboldti kannul käies teinud läbi peaaegu samasuguse teekonna. Ta käis Venezuela vihmametsades, Yosemite rahvuspargis, ronis Chimborazo vulkaani otsa, luges läbi Humboldti saksakeelsed raamatud, Darwinile kuulunud Humboldti raamatud koos kõigi märkustega, tutvus Humboldti meeletu kirjavahetusega (Humboldt kirjutas elu jooksul 50 000 kirja ja sai ise neid veel rohkem). Nõnda teab Wulf väga hästi, millest kirjutab.

Pärast viis aastat kestnud Lõuna-Ameerika ekspeditsiooni käis Humboldt ka Ameerika Ühendriikides, kus kohtus president Thomas Jeffersoniga, kellele ta enda teadmata edastas hulga olulist, et mitte öelda salajast teavet Hispaania kolooniate kohta. Kõik armastasid Humboldtit. Ühe erandiga. Napoleon vihkas teda. Nad olid sündinud samal aastal ja Humboldt üksipäini oli saavutanud lühikese ajaga enam, kui olid teinud Napoleoni kakssada teadlast.

Wulf kirjeldab pikalt ja põhjalikult Humboldti edasist elukäiku, tema lühemaid ja pikemaid retki, maailma suurlinnades elatud aega, meeleheidet, et sõjakeerises ei õnnestu kuidagi ette võtta uusi ekspeditsioone, ja Humboldti ideede arengut – seda, kuidas ühe mehe maailma ökosüsteeme ühendav maniakaalsevõitu mõttemaailm mõjutab teaduse ja ühiskonna kujunemist niihästi Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas. Jah, ka ühiskonna, sest Humboldt võitles orjuse vastu selle mis tahes vormis. Humboldti ideid arendasid edasi tema õpilased, teiste hulgas Charles Darwin, Henry David Thoreau, Ernst Haeckel, John Muir, igaüks omal moel. Ilma Humboldtita ei oleks Darwin läinud oma ekspeditsioonile ega tulnud liikide evolutsiooni ideele. Ilma Humboldtita ei oleks Thoreau läinud (kõigest poolenisti küll) metsa elama ega ühendanud luulega teadust ja loodust. Ilma Humboldtita ei oleks Ernst Haeckel hakanud tõsiselt uurima veealust maailma ega oleks meil art noveau’d sellisel moel, nagu selle arendasid välja Antoni Gaudí, Louis Sullivan ja René Binet. Ja viimaks poleks võib-olla ka loodusparke, mille rajamise eest võitles Ameerika Ühendriikides Humboldti austaja John Muir peaaegu kogu oma elu.

Tõenäoliselt ei istuks me ilma Humboldti vahelesegamiseta enam idee küljes, et Jumal lõi inimese maailma valitsema ja looduse tema vajaduste teenindamiseks, küllap aga oleks looduse tundmaõppimise keerukas teekond olnud mitu korda pikem ja aeganõudvam. Alexander von Humboldt ja tema fenomenaalne aju, mis sarnanes seostamisvõime ja mälumahu poolest arvutiga, tegid üheksakümne aastaga ära mitme inimese elutöö.

1869. aasta 14. septembrit, Humboldti sajandat sünniaastapäeva, tähistati terves maailmas. Suured pidustused korraldati Euroopas, Aafrikas, Austraalias ja ka mõlemal Ameerika mandril. Moskvas peetud kõnedes nimetati Humboldtit loodusteaduste Shakespeare’iks ja New Yorgi Central Parkis avati kuju inimese auks, keda ükski rahvas ei saa omaks nimetada. Ralph Waldo Emerson ristis Humboldti oma kõnes maailmaimeks. Teadlase kodulinnas Berliinis tuli lakkamatust vihmast hoolimata tänavatele 80 000 inimest. Üleilmne pidu kestis päevi.

Sellele kõigele järgnes aga varjusurm, nii et praeguseks enam õieti ei mäletatagi, kes ja mis ja miks ja millal. Esiteks on selles oma osa teaduse spetsialiseerumisel: mida aeg edasi, seda kitsama alaga tegeldakse ja seda vähem ollakse huvitatud suurest mõtlemisest, mis ühendab maailma niivõrd laial skaalal, kui seda tegi Humboldt. Humboldt ei avastanud uut mandrit ega füüsikaseadust, tema panus maailmalukku oli maailmavaade, tema arusaam maailmast kui lahutamatust tervikust on nii sügavalt meie mõtlemise osaks saanud, et arusaama autor ise on selle tagant haihtunud. Teiseks on varjusurmas kindlasti oma osa mänginud Saksamaaga seotud segased tunded pärast kaht järjestikust maailmasõda. Kui Teise maailmasõja järel isegi Bachi ja Beethoveni muusikat esitada ei sobinud, mis siis veel ühest saksa teadlase meelespidamisest rääkida. Ühendriikides Clevelandis põletati kõik saksakeelsed raamatud ja Cincinnati raamatukogust visati saksakeelsed raamatud välja. Humboldti maailmavaade ja väsimatu innukus on aga andnud jõudu kümnetele looduseuurijatele ja teeb seda kindlasti edaspidigi. Eeskuju on nakkav.

Sellest kõigest räägibki Andrea Wulfi rahvusvaheline bestseller „Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti, teaduse kadunud kangelase seiklused“. Loodetavasti jõuab see suurepärane raamat ka eesti keelde. Kuna aga tõlkimine võtab alati aega, tasub seni lugeda saksa kirjaniku Daniel Kehlmanni suurepärast romaani „Maailma mõõtmine“ (ee 2008, tlk Kristel Kaljund), kus suure töö võtavad ette kaks ekstsentrilist sakslast: Alexander von Humboldt ja Carl Friedrich Gauss. Humboldti enda teostest on eesti keeles olemas „Lõuna-Ameerika rohtlates ja jõgedel. Reis Uue Mandri ekvinoktsiaalpiirkondadesse“ (ee 1972 sarjas „Maailm ja mõnda“, tlk Ralf Toming).