VVV:Koputus Dunajevski uksele

Vaapo Vaher

Nõukogude filmidiivade saatus on kuratlikult sarnane: läbi pasa tähtede poole! Tähtedeks muidugi Stalini preemia ja üldrahvalik armastus. Kõik nad on kõnelenud oma varajasest kunstijanust. Ainult Lidia Smirnova tunnistab, et teda kihutas näitlejaks hakkama üksnes kadedus, kuulsuseiha, auahnus. Istus noore tüdrukuna kinosaalis, põrnitses vihaselt linale ja põles kiivusest. Orlovad-Serovad sädistavad ekraanil, aga tema, Smirnova, kükitab pimeduses, keegi teda ei tunne ega imetle. Ometi oli ta sündinud seitsmekuusena, seega õnnesärgis, ehkki elu algus oli vaid üks suur muserdus. Isa, Koltšaki armee valge ohvitser, vehkis mõõgaga rindel. Ema, külakooliõpetaja, sünnitas Lidiale venna, kuid imik kukkus põrandale ja suri. Ema tabas hullumeelsus ja ta sõidutati igaveseks vaimuhaiglasse. Sõjatandrilt hetkeks naasnud isa pakkus Lidiat kõigile sugulastele kasvatada, ent need saatsid ta pikalt. Lõpuks võttis tüdruku pahur tädi Marusja. Majas valitses viletsus, hommikuks anti kruusiga teevett ja leivaviil, kes rohkem küünitas võtma, sai vastu sõrmi. Kui tüdruk õhtul kauemaks jäi, järgnesid rõve sõim ja kõrvakiilud. Tädi kinnisidee tüdruku kasvatamisel oli: enne pulmi mitte ainsatki suguühet.

Ometi kiskus Lidiat poiste poole. Tema orvuveri himustas hellust ja kirge. Pärast tehnikumi pages ta näitekooli. Mehed otse kleepusid ta külge, kõigil üksainus kärsitu siht.  

Kord kohtas Lidia suusaretkel pikka sportlikku noorukit, ajakirjanik Sergei Dobrušinit. Esimene, kes Lidiale abielu pakkus. Tüdruku kaootiline tundeelu sai distsiplineerituma suuna. Kolmekümnendate lõpul tormas Tairovi kooli ruumidesse režissöör Korš-Sablin, otsides oma filmi “sinisilmset blondiini”. Lidiast sinisilmsemat polnud. Ekstsentriline komöödia “Minu armastus” lõi paugupealt laineid, Lidia naiivne ja siiras osatäitmine paiskas ta tähtede sekka. Film jooksis kinodes rööbiti “Suure valsiga” ja Smirnovat rutati võrdlema Miliza Korjusega. Dunajevski, kes oli kirjutanud “Minu armastuse” muusika, armus Lidiasse ja hoidis kõrget taset, saates naisele lopsakaid kalleid lillekorve. Lidia külastas salaja Isaaki numbritubasid, toksides uksele kokkulepitud salakoputuse. Naine seisis kibeleva dilemma ees, kas jääda oma leheneegri manu või anda alla Dunajevski palveile saada ülijõuka helimeistri kaasaks. Lidia jäi Sergeiga.

Siis aga, nagu vene lugudes ikka, algas sõda. Dobrušin läks vabatahtlikult püssi alla ja sai aastal 1942 hukka. Lidia evakueerus kineastidega Alma-Atasse ja nakatus seal tüüfusesse. Teda peeti surmalapseks, kuid mingi ime jättis talle elunatukese sisse ja operaator Vladimir Rappoport võttis naise enda hoolde. Ta pesi Lidia pead petrooleumiga ja nokkis sealt surnud täimune, õpetas atrofeerunud lihastega naise uuesti kõndima.

Mõne aasta pärast aga suri Rappoport, selleks ajaks Smirnova teine seaduslik mees, piineldes maovähki. Ent sel rängal ajal murdis Lidia talle juba vastikult truudust, sooritades salajasi armuvisiite režissöör Konstantin Voinovi luksuskorterisse. Smirnova elu kätkes veel tervet hulka romaane, näiteks laevakapten Ušakovi ja režissöör Ermleriga. Ikka näis talle, et see, kellele ta parajasti andub, ei jaksa üksipäini korvata kogu lapsena saamata jäänud õrnust. Aga Voinoviga elas ta kokku 35 aastat ja see mees suutis Smirnova panna tegema tõsist näitlejatööd, näiteks Dostojevski järgi vändatud filmis “Onu unenägu”, kus ta mängis Moskaljovat, “Mordassovi linna kõrgeaulist libu”.

Noorena tehtud abort võttis Lidialt võimaluse saada lapsi. Tõika, et ta küpse naisena astus komparteisse, on ta ise seletanud emakompleksi rahuldamisena. Oli vaja kasvatada, hoolitseda, kamandada, kõiksugu saadikukohustused võimaldasid seda. Parteisse võeti ta koos Mark Bernesiga, mehega, keda ta vihkas ja keda lurjuseks pidas, ning seda kokkulangemist pidas naine sümboolseks paradoksiks, mis iseloomustas nii parteid, teda ennast kui Bernesit.

Smirnova on leidnud tunnustust kõigi kommunistlike füürerite poolt. Stalin andis talle omaenda preemia, Hruštšov riikliku auhinna, Brežnev korraldas vastuvõtu, Gorbatšov ulatas ordeni “Teenete eest isamaa ees”, Jeltsin määras ka miski tähtsa rinnapleki ja Putin kinkis Kremlis möödunud aastal, kui raugast filmitähel möödus sünnist 90 aastat, Sõpruse ordeni.  

Vastusõnavõtus lausus vana näitlejanna Putinile, et talle imponeerivat riigijuhi õõtsuv kõnnak. Ei saadudki aru, kas see oli lubjastunud vana naise koketerii või miski šifreeritud salakoputus. Nagu kunagi Dunajevski numbriuksele.