Sel reedel Sirbis keskkonnaarmee ja ökoriik

OTT KARULIN: Eliidi õnn luua
Alustan järeldusega, milleni jõudsin siinsamas kuue nädala eest: „Väga lihtne oleks siinkohal nõuda nn musta hobust, kedagi, kes ilmub pildile alles valimiskogus ja kes osutub sobivaks kompromisskandidaadiks enamikule erakondadele. Tunnistan, et plaanisingi oma artikli just selle lootusega lõpetada, aga et arutelus – kui see ka on vaid sisediskussioon – sünnib teadmine, ei pea ma nn musta hobust ausaks lahendiks just põhjusel, et erinevalt eelnimetatuist pole ta läbi teinud avalikku kampaaniat ja mõjuks seetõttu – ehk paradoksaalseltki – parteide tagatoas tehtuna. See aga muudaks kogu seekordse avalikkuse silme all peetud presidendiks pürgimise protsessi sisuliselt farsiks“ („Õnn luua eliiti“, Sirp 26. VIII).

REBEKA PÕLDSAM: Enesekindel naine on eeskujuks kõigile Eesti inimestele
2015. aastal peeti arvamusfestivali sooalal arutelu „Eestile naispresident?“. Üldjoontes leiti, et oleks aeg nii naispresidendiks kui ka naispeaministriks, sest onu Heinode meele järele on juba oldud piisavalt kaua. Marju Lauristin tõi välja, et kui riigikogulased on riigiisad ja -emad, siis president on nagu riigivanaisa. Aga kes tahab olla riigivanaema? Lauristin ei näinud presidendi ametis piisavat väljakutset, kuna pärast ametiaega enamjaolt aktiivsesse poliitikasse tagasi ei minda.

Ühisosa või hukk.  Kalle Kurg intervjueerib Eero Paloheimot. EERO PALOHEIMO: „Kogu planeet on ohus. Pikemas perspektiivis ei jää ükski maa ränkade muutuste ja mõjutuste alt välja.“
Soome professor Eero Paloheimo püüab leida inimkonna päästmise võimalusi. On alanud kliima muutumine globaalses ulatuses ja kangastub üleilmne katastroof. Valik on: kas leitakse ühisosa või inimkonda ootab hukk. Kas pääseme hukust? Keskkond vajab esmaabi!

Oluline on, et inimene näeks oma tegude tagajärgi ligidalt. REA RAUS, KALEVI KULL JA KAUPO VIPP: Eesti kui ökoriik on väärt unistus, mille poole rahvana püüelda. Vestlusringi juhib Mihkel Kunnus. Kaupo Vipp ja Rea Raus, avaldasite eelmise nädala Maalehes looduse põhiseadusliku kaitse alla võtmise ja loodusele õiguste andmise üleskutse. Millest selline idee? Ja miks just praegu?

KAIE KULDKEPP: Meie parkides napib loomulikkust ja loomingulisust
Tondiloo park Lasnamäel, maastikuarhitektid Ülle Grišakov ja Olga Borisik (aia- ja maastikukujunduse firma Kivisilla). Park avati 2016. aastal.
Tallinnas avati sel aastal park. Uued pargid tekitavad alati elevust, sest Eesti linnades ja asulates on maastikuarhitektuuri valminud siiani pigem vähe. Tondiloo pargi viimane vastvalminud osa lõpetab parkide võrgustiku Kuristiku ja Mustakivi asumi vahel. Lasnamäe 1970. aasta plaaniga nähti ette ühtne rohekoridor, mis lookleb Pae pargist Pirita jõeni ja ühendab paneellinnaosa. Järjekordse rohetüki heakorrastamine on samm terviklikuma lineaarpargi poole.

TAMBET KAUGEMA: Kas kunstilised kompromissid on vältimatud?
Riigi rahaline toetus erateatritele on palju väiksem, kui võiks eeldada erateatrite uuslavastuste ja etenduste arvu ning teatrikülastuste hulga järgi Eesti teatripildis.
Eesti Teatriliidu välja antavas kogumikus „Teatrielu 2015“ ilmus artikkel „Otsides teatrivälja tasakaalupunkti“. Selle autor, teatrikeskuse Vaba Lava juhatuse liige Kristiina Reidolv juhib seal tähelepanu sellele, et riigi rahaline toetus erateatritele on palju väiksem, kui võiks eeldada erateatrite uuslavastuste ja etenduste arvu ning teatrikülastuste hulga järgi Eesti teatripildis. Reidolvi kõrval kogunesid Sirbi vestlusringi sellel teemal arutlema Tallinna Linnateatri direktor Raivo Põldmaa, kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Hillar Sein ja teatrinõunik Katre Väli.

ENE LÄKK: Tootedisainikonkurss Bruno vajab disainimist
Kümme aastat tagasi pani Eesti disainerite liit aluse tootedisainiauhinna Bruno konkursile, mille eesmärk on tunnustada disainereid ja nende tööd, tutvustada avalikkusele uuenduslikke tooteid, mis kutsuksid tarbima kodumaist disaini. Samuti tahetakse ettevõtjates tekitada soovi kaasata tootearendusse professionaalseid disainereid. Konkurssi korraldatakse üle aasta, et oleks suurem hulk töid, mida korraga esitleda. Oma nime on konkurss saanud kunstiinstituudis pool sajandit tagasi disainikateedri rajanud professor Bruno Tombergi järgi. Et möödas on aastakümme Bruno asutamisest, on õige aeg arutada, kuidas see ambitsioonikas ettevõtmine õnnestunud on.

PILLE-RIIN LARM: Urmas, Juhan ja Debora. Mõttesõlm Debora Vaarandi 100. sünniaastapäeva puhul
Tähistasin Debora Vaarandi suurt juubelit 1. oktoobril Jakob ja Juhan Liivi muuseumi vaikuses Rupsil. Koht oli kohane: Vaarandi oli 1965. aastal esimene Liivi luulepreemia laureaat. Ta sai selle auhinna aasta varem kirjutatud luuletuse „Eesti mullad“eest. Samal aastal kirjutas ta ka luuletuse „Igav liiv“, aga Liivi preemiat ei anta motiivilaenu eest. „Eesti muldades“ tõdeb luuletaja: „Ja kõigest on puudu: / küll märjast, küll kuivast. / Hoolest-armastusest rääkimata. // Kuulame, sõnaseadjad, / lontis kõrvu / eesti muldade murejuttu“.

TRISTAN PRIIMÄGI: Lemmikkangelastega ühist keelt otsides
Laste- ja animafilmide tõlge on kommertsfilmide kasvava edu valguses järjest olulisem teema.
Muinasjutud on laste arengus kaaluka tähtsusega. Esiteks ergutavad need loovmõtlemist ja fantaasiat, oskust näha maailma veidi võimalusterohkema paigana kui näiline argipäev, ja samas on muinasjuttudel suur allegooriline väärtus – antiikkreeka müütidest Perrault’ ja Grimmideni või Krõlovi valmideni on sedasorti lood olnud anumaks, millega viia lugejani mõni moralistlik õpetussõna või mõttetera.

MARI SARV, LIISI LAINESTE: E-Eesti humanitaarteadustes. Digitaalhumanitaaria käekäik ja väljavaated
MAARIN MÜRK: Artishoki biennaal kui kunsti ja kriitika maraton
Margus Oti Hiina pärimus III. Yangzi ja privaatsus
Muusikapreemiatega väärtustati muusikainfot
Arvustamisel
René Descartes’i „Arutlus meetodist“ ja Simon Blackburni „Tõde. Teejuht neile, kes segaduses“
Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla“ ja Olga Slavnikova „Koera mõõtmeteni suurendatud kiil“
ERSO koosseisud muusikapäeval Telliskivi loomelinnakus, Londoni Kuningliku Filharmooniaorkestri kontsert Estonia kontserdisaalis ja Pae Kollektiiv Tallinna teletornis
Näitused „Avangardi aabits“ Jakobi galeriis, „The Age of Sex. Fotokunst Margus Punabi kogust“ Tartu Kunstimajas ja „Maskuliinne eksistentsialism. Kunst Margus Punabi kogust“
Tallinna Linnateatri „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“ ja Eesti Draamateatri „Mäed“
Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri „Eluaeg“
Mängufilmid „Kapten Fantastiline“ ja „Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele“