Urmas, Juhan ja Debora

Debora Vaarandi tegi läbi võimsa metamorfoosi: ligi 40 aasta jooksul kujunes kommunismiehitajast kohati vaat et piibellik luuletaja.

PILLE-RIIN LARM

Tähistasin Debora Vaarandi suurt juubelit 1. oktoobril Jakob ja Juhan Liivi muuseumi vaikuses Rupsil. Koht oli kohane: Vaarandi oli 1965. aastal esimene Liivi luulepreemia laureaat. Ta sai selle auhinna aasta varem kirjutatud luuletuse „Eesti mullad“¹ eest. Samal aastal kirjutas ta ka luuletuse „Igav liiv“², aga Liivi preemiat ei anta motiivilaenu eest. „Eesti muldades“ tõdeb luuletaja: „Ja kõigest on puudu: / küll märjast, küll kuivast. / Hoolest-armastusest rääkimata. // Kuulame, sõnaseadjad, / lontis kõrvu / eesti muldade murejuttu“.

Mõni päev aga enne seda, kui Vaarandi 100-aastaseks sai ja mina Rupsile siirdusin, tutvustati Vikerraadio sarjas „90 raamatut 90 päevaga“ Vaarandi tublisti varasemat, 1948. aastal ilmunud luulekogu „Kohav rand“. See on huvitav ja mõnikord naljakas sari, soovitan kuulata, Urmas Vadi ja Peeter Helme teevad, eetris 8.50. Iga selle sarja saade algab omamoodi ajasõlmega. Näiteks 1948. aasta puhul tõi Vadi esile, et Palestiinas kuulutati välja Iisraeli riik, Londonis toimusid esimesed sõjajärgsed olümpiamängud ning just siis sündisid suurkujud nagu Alice Cooper, Jüri Vlassov ja Siim Kallas.

Debora Vaarandi teise luulekogu „Kohav rand“ kohta ütles Vadi nii: „Märksõnaks, mis seda kogu kõige paremini iseloomustab, on jälkus.“³ Silmas on peetud praeguse lugeja jälkustunnet Vaarandi ideelisuse suhtes. Vadi ei toonud jälkuse kohta üldse konkreetseid tekstinäiteid, aga ma valin siis ühe katkendi ise – sugugi mitte kõige ideoloogilisema, aga see sobib taas Juhan Liiviga. Luuletuses „Lenini raamatukogus“ on kirjas: „Siin tihti käin sel karmil sõjatalvel. / Kui kojuigatsus mu hinge poeb, / siis leian oma osa hiigla-varasalves – / taas „Mahtra sõda“, „Vana kannelt“ loen. // Ja Liivi hapraid värsse kolletanud nõmmest – / kui imeteisiti kõik kõlab nüüd! / Mis ükskord näis vaid maaliline pintslitõmme, / on praegu nagu kirglik võitlushüüd.“⁴ Mis puutub sellesse küsimusse, kas Vaarandi on „Kohava ranna“ tarvis ette võtnud Nõukogude Liidu kaardi või lähiajaloo raamatu ning metoodiliselt üles otsinud kõige olulisemad objektid ja sündmused, siis üsna lihtne on teose geograafiat seletada tõigaga, et autor evakueerus 1941. aastal Venemaale. Polnd­ki vaja otsida, ise näha said.

Vadi: „Ilmselt ei osanud või julgenud keegi toona Vaarandile öelda, et kallis Debora, ära kirjuta neid luuletusi, vaata, sa oled praegu noor naine, aga sa elad vanaks, Eesti saab taas iseseisvaks ja sina oled veel elus ja siis on sul nii häbi.“ Mulle tundub iseseisvusaegsete Vaarandi intervjuude põhjal, et tal ei olnud häbi. Ka aasta enne tema surma, 2006. aastal ilmunud mälestusteraamatus „Aastad ja päevad“ ei leia ikka veel häbiraasugi. Vaarandi leppis noore iseendaga, võib-olla andis noorele iseendale andeks. Ühes intervjuus on ta öelnud: „Tahan olla järjepidevalt see, kes ma olen. Ma ei taha midagi maha salata. [—] Ei ütleks, et mul pole üldse luuletusi, mille puhul ma sooviks, et neid pigem poleks. Aga neid on siiski üsna vähe. Ja isegi need n-ö kehvad luuletused – tänapäeva mõistes kehvad – on siiski omas ajas siiralt kirjutatud. [—] Aja jooksul on paljugi osutunud teiseks. Olen pidanud kogema ja ära seedima mitmeid pettumusi. Ent noorusetunnete palanguaega maha salata ei tohi. Miks peaksin seda tegema? Ma ei tee seda kunagi.“⁵

Pisut tegi Vaarandi seda ehk siiski – näiteks ei kohta me „Kohava ranna“ probleemset poeemi „Talgud Lööne soos“, mille lõpuosa sai tuntuks kui „Saaremaa valss“, autori valikkogus „See kauge hääl“ (2000). Me ei kohta seal paljusid teisigi luuletusi, mis nüüdses lugejas jälkustunnet võiksid tekitada. „See kauge hääl“ avab Vaarandit ennekõike küljest, mille võtab kokku Viivi Luige saatesõna: Vaarandi kehastada on eesti luules „karmid mereavarused, lipud ja leegid, raskete tuliste äärtega piibli­pilved“. Enamgi veel: „Elu on selle luuletaja pühakiri.“⁶

Raske on mitte nõustuda. Vaarandi tegi läbi võimsa metamorfoosi: ligi 40 aasta jooksul kujunes kommunismiehitajast kohati vaat et piibellik luuletaja, lihtsate asjade pagu seal vahepeal. Seda tuleks tänapäeva lugejal silmas pidada. Õigus on aga ka „Selle kauge hääle“ arvustajal Toomas Haugil, kui ta märgib, et valikkogust väljajäänu on sama kõnekas kui sissevõetu, ning et selle puudumine toob valimiku piires kaasa tähendusnihkeid.⁷ Muide, nimi Debora tuleb vanast testamendist, Vaarandi on oma nime laetud tähendusest kirjutanud mälestusteraamatus.

Mis puutub Vaarandi töösse Sirbi ja Vasara vastutava toimetaja asetäitja ning vastutava toimetajana aastatel 1940–1941 ning 1944–1946, siis sellest on mälestusteraamatus kahetsusväärselt vähe juttu. Saame teada, et talle lehetöö meeldis, iga numbri ilmumine oli sündmus, kuid peatoimetajana pidas ta end „viletsaks roolihoidjaks“.⁸ 1944. aasta kohta kirjutab Vaarandi, et „käis Tartus ära, et leida Sirbile kirjasaatja ja kaastöölisi. [—] Sirbi tegemine läks raskustega, kaastööst oli nappus. Tagalast saabunud kirjavägi oli kõik kuskil ametis ja muuga hõivatud.“⁹ Praegu, kõigi kaugtöö võimaluste ajastul osa toimetusest Tartus resideeribki, aga häid kaastöid üleliia ikka ei ole, sest kõik on samamoodi kusagil ametis või muuga hõivatud. See selleks.

Kõige rohkem on toimetusetööst juttu hoopis Vaarandi luuletuses „Vanas majas“, mis ilmus … muidugimõista kogumikus „Kohav rand“! Olgu toodud üks katkend: „Ja kogu olemusega siis äkki kuulatasin – / nii unnegi rütm erutav see meelde jäi – / all keldris tööle hakkas hiigla-rotomasin, / ta undas, mürises, põu värskeid lehti täis. // Just nagu praegu! Kogu vana maja / sest võbiseb kui laevasisemus. Ma tean, / sel vanal majal mind, ja mul on teda vaja, / me võlglased, ma siia jääma pean.“¹⁰

„Kohava ranna“ illustratsioonid, kaunid autolitod, on teinud Alo Hoidre. Kas ehk Hoidre ei olegi põhjus, miks Vaarandi Sirbist ja Vasarast kuigi palju ei räägi? Vaarandi oli kolm korda abielus, sh Sirbi ja Vasara peatoimetajaga, kuni ise peatoimetajaks sai, aga mitte Hoidrega, keda on peetud tema üheks ja ainsaks suureks armastuseks.¹¹ Hoidre juhtis ajalehe kunstiosakonda. Luuletuse „Vanas majas“ esmatrükis Loomingus¹² on neli stroofi, mis puuduvad paar aastat hiljem sama luuletuse ilmudes kogumikus „Kohav rand“. Nendes stroofides on juttu armust ja hurmast. Nii on see, mis välja jäänud „Kohavast rannast“, omakorda kõnekas, samamoodi kui tõik, et suurem osa Vaarandi esimeste kogude tekstidest on välja jäänud viimasest, valikkogust. Ja see teadmine ei lase „Kohavat randa“ enam kuidagi jälgiks nimetada, teos muutub hoopis traagiliseks. Tagantjärele on „Kohav rand“ raamat igas mõttes luhtunud lootustest ja mul on Vaarandist kahju.

Kui nüüd proovida see lugu kuidagi lõpetada, näiteks ajasõlmega, nagu „90 raamatu …“ sari algab, siis olgu teada antud, et Vaarandi 100. sünniaastapäeva eel puhkes merel maru. Praamiliiklus mandri ja Saaremaa vahel peatus, Virtsu sadama pikas autorivis ootas tormi vaibumist nii mõnigi Vaarandi juubelikonverentsile sõitja. 1. oktoobri algustundidel võttis mandri ja Lääne-Eesti suuremate saarte vahelise laevaliikluse korraldamise Saaremaa Laevakompaniilt üle Tallinna Sadama tütarfirma TS Laevad. Tartus avati külastajatele Eesti Rahva Muuseumi uus hoone, Liivi muuseum pidas aga suurema kärata 28. aastapäeva. Siin on mitu suve mängitud Vadi autorilavastust „Kus sa oled, Juhan Liiv?“ ja kes teab, võib-olla mängitakse veel – Jaan Pehki seelikud olid 1. oktoobrilgi varnas valmis, nagu tahaks näitleja neisse iga hetk uuesti sisse hüpata, umbes nagu tuletõrjujatel on päästerõivad valmis ja kohe minek. Liivi muuseumi avamiseks annetas Mikk Mikiver 1988. aastal 100 rubla, mille eest rajati õunapuuaed. Mikiveri õunapuud kannavad sel sügisel eriti rikkalikku saaki. Eesti mullas.

1 Looming 1964, nr 1, lk 3–4.

2 Looming 1964, nr 4, lk 594.

3 Urmas Vadi tsitaadid siin ja edaspidi aadressilt http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/cf981c38-ecf7-44fb-a874-7c637480cf86/90-raamatut-90-paevaga-debora-vaarandi-kohav-rand (vaadatud 5. X. 2016).

4 Debora Vaarandi, Kohav rand. Toimetanud P. Rummo ja L. Raudsepp. Ilukirjandus ja Kunst, 1948, lk 15.

5 Ilona Martson, Debora Vaarandi kauge hääl. – Eesti Päevaleht 28. IX 2001.

6 Vt Debora Vaarandi, See kauge hääl. Ilmamaa, 2001 (2. trükk), lk 185.

7 Toomas Haug, Luule lunastavast jõust. Rmt: Toomas Haug, Troojamäe tõotus. 33 kirjatööd. Toimetanud Maiga Varik. Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 328.

8 Debora Vaarandi, Aastad ja päevad. Nooruselugu. Toimetanud Mall Jõgi. Tänapäev, 2006, lk 148, 270.

9 Samas, lk 271, 273.

10 Debora Vaarandi, Kohav rand, lk 42.

11 Maie Kalda, Debora ja vennad. Toimetanud Virve Sarapik. Eesti Kirjandusmuuseum, lk 102.

12 Looming 1946, nr 1, lk 100–102.