Maksuraha pimejaotamine

Kaarel Tarand

  Põhiseaduses on kirjas, et seadusandlik võim Eesti Vabariigis kuulub riigikogule (§ 59). Praktikas saab igal sügisel, kui valitsus annab riigikogu menetlusse aasta tähtsaima seaduseelnõu – riigieelarve –, kinnitust tõsiasi, et tegu on puhtformaalse väitega. Järjekindlalt on kõik enamusvalitsused vähendanud parlamendi liikmete, fraktsioonide ja komisjonide võimalusi teha mingeidki kaalukamaid ettepanekuid neile esitatud rahajaotuse muutmiseks. Kuid nagu sellest veel vähe oleks, rahvaesindajatel on kadunud ka võimalus üldse aru saada, kui palju, kellele ja milliseid kulutusi valitsus kavandab. Mis siis veel kõigist kodanikest rääkida, kuigi üks õigusriigi alustala on põhimõte, et kirjaoskaja kodanik peab suutma seadusest kõrvalise abita aru saama. Kui nii, siis miks võib riigieelarve seadus erandina olla täielikult salakeelne?

Väga küüniline on öelda, et kuna riigil läheb hästi, ühiskonnaelu muutub aina mitmekihilisemaks ja kulukohti tuleb juurde, siis oleks kõigi detailide kättesaadavaks tegemine elanikkonnale tohutu ressursiraiskamine. Ka traditsiooniliselt riigikogu liikmetele trükitav “kollane raamat” ehk eelarve eelnõu ei mahuks enam ühtede kaante vahele ära. Seetõttu on valitsus, st rahandusministeerium läinud teist teed ja trükib rahvaesindajatele igal aastal eelmisest õhema vihiku, kust on tore vaadata väga suuri arve, aga võimatu tuletada nende mõju iga konkreetse inimese elujärjele. Ja siis imestatakse võõrandumise üle! Kui kõik paberile ei mahu, siis pandagu vähemasti Internetti üksikasjalik plaan üles.

Ega ka valitsuse liikmetel pole ülevaadet, mida teevad kolleegid oma valitsemisalas. Rahandusministri selgitused riigikogus (millest üks ka näitena siin ära toodud) tõestavad, et isegi inimene, kes vahetult ja täielikult vastutab eelarve koostamise eest, ei tea ise ka, mis seal sees on. Väiksemate kui üheksakohalise väärtusega rahapakkide sisusse ei vaevu rahandusminister tungima. Heas usus võiks oletada, et iga minister on oma valitsemisala piires iga tulu- ja kuluartikliga kursis. Kuid ka see ei vasta tõele. Peensusi taipavad ainult ametnikud, kes valitsemisala eelarve alalõike ette valmistavad ja läbi räägivad. Muidugi, need on usaldusväärsed ja hea tahtega tegutsevad inimesed, kuid asi on põhimõttes. Ametnikud ei algata suuri muutusi, ametnikud teevad korrutustehteid. Headel aastatel on kordaja suurem kui üks. Aga halbadel (viimati oli selline 1999. aastal)? Kes siis vastutab rahastamise kahandamise või lõpetamise otsuste eest? Põhimõte on see, et rahajaotamine on rahvavõimu ehk parlamendi, mitte ametnike mängumaa.

Riigikogu opositsioonilised liikmed, aga mitte ainult nemad, kurdavad aastast aastasse, et eelarve on aina läbipaistmatum. Nädalatepikkuse tööga on võimalik endale kõik detailid tõesti selgeks teha, kuid jääb arusaamatuks, miks valitsus teeb meelega rahvaesindusele sisulise osalemise eelarveprotsessis keeruliseks. Kas ei kuma siit vastu täitevvõimu käsitlus parlamendist kui loomult juba ebakompetentsest ja tülikast, ent vältimatust kogust, keda tema võhiklikkuse tõttu ei tohigi riigivalitsemise peensustesse pühendada?

Tegelikult tahtsin anda ülevaate sellest, kuidas liigub raha järgmisel aastal kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Üldjoontes on pilt ju positiivne: kultuurile tuleb sadu miljoneid raha juurde ja ka protsentuaalne kasv ei jää üle aastate maha riigieelarve keskmisest kasvust. Kultuuriminister Palmaru osutab eelarve kasvu kiites kümnele põhipunktile: kultuuritöötajate palgad, rahvakultuuri tegevustoetused, rahvaraamatukogude teavikud, sport, omamaiste filmide tootmine ja levi, uued kultuuriatašeed välismaal, kirjandus, kirikute ja mõisate restaureerimine, ringhäälingu digitaliseerimine ning riigi kultuuripreemiad.

Kena, ministeerium ja minister on püüdnud teha kõik, mis nende võimuses. Võimalik, et kõigest ongi maksimum välja pigistatud ja vähemasti kultuuri osakaalu langus asendub eelarves järgmisel aastal taas väikese tõusuga. Paraku on teada, et mõni aasta tagasi (2002) tähistati maksimumi 3,8 protsendiga riigieelarve kogumahust, järgmisel aastal jõutakse aga parimal juhul tagasi 3,2 protsendi piirimaile. Kui kehva baasi mitte meenutada, tundub kasv täiesti normaalne. Hea tuju säilitamiseks tuleb aga lisaks unustada ka see, mida kõik erakonnad ühendkoorina on aastaid laulnud. Nimelt, et riik/ühiskond väärtustab haridust (ja kultuuri). Rahvaloenduse andmetel oli kõrgharidus 2000. aastal ligi 12 protsendil elanikkonnast (~156 000 inimest). Tööealise elanikkonna vastavat näitajat praegu on keeruline täpselt kindlaks teha, aga arvestades, et masskõrgharidus on uus nähtus, mis tähendab, et igal aastal lisandub umbes 10 000 uut diplomeeritut ning teisest otsast sureb vanu üpris vähe, võib see ulatuda isegi 30 protsendini. Kultuurisektori töötajad on valdavalt kõrgharidusega. “Kõrghariduse väärtustamise” jutu järgi otsustades peaksid nad tööjõu kõrgharitud vähemuse esindajatena olema sissetuleku poolest kõrgemal nii mediaanist kui keskmisest. Kuid kaugel sellest, hoolimata 15-protsendilisest palgakasvust jääb kultuuritöötajate keskmine brutopalk 2007. aastal 9000 krooni piirimaile, seega allapoole tänavust arvestuslikku keskmist. Siin käib jutt otse eelarvest palka saavatest inimestest, meie kultuuri avaliku infrastruktuuri püstihoidjatest. Pilt võib olla mõnevõrra parem neis kultuuriasutustes, mis on vormilt kas era- või avalik-õiguslikud. Aga ei pruugi olla, tean kultuuriajakirjanduse lähivaatluste põhjal.

Eesti ajaloo suurima külluse aastail ja omariikluse õnnistavates tingimustes oleme kummalisel kombel sattunud olukorda, kus kultuurielu on rahalises mõttes jäänud alalise sabassörkija või järeleveetava rolli. Erakonnad kibelevad riigikogus muutma põhiseadust nii, et eesti keele eriline staatus oleks ära märgitud põhiseaduse sissejuhatuses kui osa omariikluse ülimast mõttest. Tore, kultuur on seal 1992. aastast saadik kirjas (“peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”), aga see pole takistanud ühtki riigikogu kultuuri alafinantseerimise otsuseid tegemast.

Ja tulevik ei paista helgem. Järgmisel aastal kindlustab kasvav kultuurieelarve kultuuri ellujäämise. Aga rahandusministeeriumi piibel ehk riigi eelarvestrateegia (kehtiv katab ajavahemikku 2007 – 2010) ei maini kordagi sõna “kultuur”. Võimalik, et see kultuurile hukatuslik dokument tehakse pärast valimisi ümber. Aga seda ainult juhul, kui valijaskond seda häälekalt nõuab. Ühtaegu nõudes ka seda, et riigieelarve seaduse koostamise korda muudetaks nii, et riigi iga sendi liikumine oleks igale kodanikule arusaadav; et eelarvemenetluse avalik osa ei piirduks ainult riigikogus toimuvaga; et rahvaesindajatel oleks tõepoolest võimalik rahajagamist mõjutada ja seda avalikul ning seaduslikul teel, mitte nagu praegu – millist praktikat on kultuuriraha näitel kolmapäevases Eesti Päevalehes (25. X, “Raha jagamine peab ka näima aus”) põhjalikult analüüsinud riigikontrolör Mihkel Oviir. Pole ju palju palutud – ainult seda, et omariiklus oleks kodanikele arusaadav.

 

 

 

Arukad saavad aru

 

2007. aasta riigieelarve seaduse eelnõu esimene lugemine riigikogus 18. oktoobril, väljavõte stenogrammist.

 

Mart Meri: Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on Sihtasutus Kultuurileht, mis tegeleb kultuuriajakirjade väljaandmisega: Looming, Keel ja Kirjandus, Akadeemia, Vikerkaar, Teater. Muusika. Kino ja mitmed teised. Need ei ole kommertsväljaanded ja nende ilmutamine on võimalik ainult riigi toel. Selle sihtasutuse riigipoolne toetus on olnud külmutatud samale tasemele kolm aastat järjest. Siinses eelnõus, eelarves, tõsi küll, on tõus 10%. Me räägime summast umbes 1,2 miljonit. Kuid see 10% tegelikult ei kata isegi mitte kolme viimase aasta inflatsiooni tõusu. Härra minister! Kas te peate sellist külmutamisideoloogiat rahvuskultuuri vallas moraalseks ja kas te toetate meid siin Riigikogus, kui me teeme ära siin Kultuuriministeeriumi tegemata töö ning kasvatame riigi toetust Kultuurilehele sama palju, nagu kasvab riigieelarve tervikuna?

Aivar Sõerd: Kindlasti, nii nagu te mainisite kultuuriministri, Kultuuriministeeriumi töö kohta, et kahtlemata seal on omad prioriteedid siin eelarvekavas esitatud. Üks olulisematest prioriteetidest on palgakasv kultuuritöötajatele. Ma arvan, et kultuurileht kindlasti ei jää ilmumata. See kasv, mis lisandub, võrreldes tänavuse finantseerimisega, kindlasti ei ole teab mis suur, aga mis puudutab siin menetlemise käigus tehtavaid ettepanekuid, siis ma loodan, et need tehakse ikkagi selliselt, et kuskil on vahendeid ülemäära ja tõstetakse sinna ringi, kus neid on rohkem tarvis. Ikkagi eelarve tervikpildis ma eeldan, et neid muudatusi, neid parandusi ei tehta eelarve ülejäägi arvel.

/—/

Andres Herkel: Härra Meri küsis siin äsja Sihtasutuse Kultuurileht väga napi tõusu kohta ja te ütlesite umbes nii, et ju on Kultuuriministeeriumi prioriteedid teised. Teate, tegemist on nii häbiväärselt väikeste summadega, et siin suurte prioriteetidega välja vabandada ei ole minu arvates õige. /—/

Aivar Sõerd: Kõigepealt, minu vastuse esimene pool seoses Kultuurilehega oli, et leht kindlasti ilmumata ei jää. /—/

/—/

Mart Meri: Ma tahtsin teid informeerida lihtsalt sellest, et kui ma enne kõnelesin Sihtasutusest Kultuurileht, siis see ei ole mitte ajaleht, vaid see on asutus, mis annab välja 12 Eesti kultuuriajakirja. 12 toimetust, üsna palju inimesi ja iga kuu ilmub, ma usun, 1500 lk rahvuskultuurile olulist teksti seal. Ja see minu üldisem küsimus on see, et kas see külmutamise ideoloogia, mis on viimastel aastatel tabanud ka just nimelt Sihtasutust Kultuurileht, kas see teie arvates on normaalne käitumine või milles üldse küsimus on? Sellest hoolimata, et Kultuurilehe juhtkond on taotlenud iga aasta eelarve tõusu, ei ole seda kunagi õnnestunud läbi suruda. Kas see on normaalne või kelle takistuse, kelle süü tõttu õieti selline külmutamise ideoloogia on levima hakanud?

Aivar Sõerd: Loomulikult ma ei pidanud silmas ainult Kultuurilehe trükkimiskulusid, mille hind siin riigihangete läbiviimisel aasta-aastalt võib-olla isegi väheneb, aga loomulikult kogu seda toimetuste võrku jne. Ma ei oska praegu küll hinnata seda, kui suured on selle lehe väljaandmisega seotud finantsilised probleemid. Ma arvan, et Kultuuriministeeriumi eelarve 25%-se kasvu piires on võimalik selliseid üksikküsimusi lahendada küll. Nii et tervikmahust konkreetselt Kultuurileht moodustab ju väga väikese osa.