Ajad muutuvad …

Nobeli kirjandusauhinna andmine Bob Dylanile võib tunduda muutunud aja märgina, kuid Rootsi Akadeemia, kes seda auhinda jagab, ongi rajatud muu hulgas laulikukunsti seisu jälgimiseks.

ENE-REET SOOVIK

1786. aastal asutas Prantsuse Akadeemiast innustust saanud kuningas Gustav III Rootsi Akadeemia. Kuningas koostas suuremas osas ka akadeemia põhikirja, millega seadis vastloodud institutsiooni esmaseks ülesandeks kanda hoolt rootsi keele korrastamise eest, et hoida ülal keele puhtust, väge ja ülevust (renhet, styrka och höghet). Keeleküsimused ja leksikograafiaalane tegevus on jäänud akadeemia vastutusvaldkonnaks tänapäevani ning selle hallataval sõnaraamatul ja sõnaloendil on rootsi keele vallas jätkuvalt kandev autoriteet. Samuti kuulus akadeemia pädevusse algusest peale kohalikus keeles loodud kirjanduse kvaliteedi üle otsustamine ja parimate tunnustamine: juba Gustav III seadis sisse Suure auhinna (Stora priset), mis tema ajal tähendas kaht kuldmedalit ilukõnelisuse ja luulekunsti eest, ja Vähema auhinna (Mindre priset), mis tähendas hõbemedaleid samades valdkondades teiseks arvatutele. Aastate vältel on akadeemia jagatavate kodumaiste preemiate nimekiri tunduvalt pikenenud ning mitmekesistunud.

XX sajandi künnisel pakuti Rootsi Akadeemiale aga uut ja senist vastutusringi ületavat ülesannet, mis alguses ei tundunud sugugi üheselt ahvatlev – võtta enda kanda Alfred Nobeli testamendis sätestatud rahvusvahelise kirjandusauhinna väljaandmine. Mõne liikme jäigale vastuseisule vastandus toonane sekretär Carl David af Wirsén, kes pidas loobumist mugavuslahenduseks, mis ühtaegu kahjustaks kirjanikke, kel niimoodi au, kuulsus ja preemiaraha saamata jääksid, ja jätaks ka akadeemia ilma mõjukast positsioonist maailmakirjanduses. Ülesanne võeti seega lõppeks vastu ning paari, peamiselt maailmasõdadeaegse, vahelejätmisega antakse Nobeli kirjandusauhinda igal aastal välja siiani.

Rootsi Akadeemia on tuntud ka nime all Kaheksateist – De Aderton suure algustähega, liikmete arvu järgi. Liikmed valitakse kinnisel hääletusel ning enne valitute ametlikku teatavakstegemist peab kuningas otsuse oma nõusolekuga kinnitama. Iga liige täidab just talle määratud nummerdatud tooli, liikmesus on eluaegne ja sellest niisama lihtsalt loobuda ei saa. Praegu on 18 toolist üks täitmata ning üks liige, kirjanik Kerstin Ekman ei osale aktiivselt akadeemia tegevuses juba 1989. aastast saadik. Tookord panid eesti lugejalegi tõlgete kaudu tuntud Ekman („Hingekell“ ee 1974, „Koer“ ee 1996, „Tee mind jälle elavaks“ ee 1999) ja mõned teised akadeemia liikmed ette reageerida avaliku toetusavaldusega fatwa alla langenud kirjanikule Salman Rushdiele. Akadeemia vaikimisi sätestatud põhimõtete hulka on aga kuulunud mitte sekkuda poliitikasse ametlike sõnavõttudega, nii et ühisavaldus jäi tegemata, kuigi paljud liikmed surmaohus viibiva kolleegi kaitseks koostatud rahvusvahelisele üleskutsele siiski individuaalselt toetusallkirju andsid. Nii distantseerusidki ettepaneku toetajad akadeemiast. Ent tänavu märtsikuus, kui Iraani meediakanalid olid ühiselt märkimisväärselt suurendanud Rushdie mõrvamise eest lubatavat pearaha, esines akadeemia Rootsi pressis siiski kollektiivse protestiavaldusega nii konkreetselt surmaotsuse vastu kui ka selle vastu, et riiklikult toetataval meedial ülepea lubatakse õhutada kirjanikuvastast vägivalda.

Kerstin Ekman oli 1978. aastal kolmas naine, kes osutus Rootsi Akadeemiasse valituks. Esimene oli Selma Lagerlöf 1914. aastal. Eks algne akadeemia oligi ette nähtud olema „kaheksateistkümne härra ja meesterahva selts rootsi keele toetamiseks ja harimiseks ning ilukõne ja rootsi luulekunsti harjutamiseks“. Kokku on akadeemial olnud vaid üheksa naisliiget, kuid ajad muutuvad ja nende arv on hüppeliselt kasvanud: kui Ekman kaasa arvata, on neist praegu ametis viis ja kuues on peagi liitumas. Akadeemiasse kuuluvad nii trükisõnas kui ka veebimeediumis tegutsev romaanikirjanik Lotta Lotass, keeleteadlased Bo Ralph ja Sture Allén, kirjanik ja kirjandusuurija Anders Olsson, sinoloogist keele- ja kirjandusteadlane Göran Malm­qvist, prosoodiauurijast keeleteadlane Tomas Riad, praegune sekretär, kirjandusuurija Sara Danius, klassikaline filoloog ja luuletaja Jesper Svenbro, kirjanik Torgny Lindgren, ajaloolane Peter Englund, kirjanik ja tõlkija Klas Östergren, kirjanikust Aafrika asjatundja Per Wästberg, luuletaja ja näitekirjanik Kristina Lugn, kirjandusteadlane ja kirjanik Kjell Espmark, kirjandusteadlane ja kriitik Horace Engdahl ja luuletaja Katarina Frostenson. Uusimad liikmed nende seast on Danius 2013. ja Östergren 2014. aastast, nii et üsna hiljuti on seltskond taas saanud süsti värsket verd.

Akadeemia liikmete sünniaastad jäävad vahemikku 1924 kuni 1962, seega on liikmeskond ootuspäraselt vanemapoolne, kuid praegu vabale 13. kohale on valitud alles 1972. aastal sündinud proosa- ja näitekirjanik Sara Stridsberg, kelle ametisseastumine peaks toimuma detsembris. Ühtlasi on Stridsberg esimene naine, kes pärib ametitooli varasemalt naisliikmelt, Marcel Prousti teoste tõlkijalt Gunnel Vallquistilt.

Nagu nimekirjast näha, ei ole sugugi kõik liikmed Eestis tundmatud suurused. Kõige paremini tuntakse tõenäoliselt Torgny Lindgreni, kelle raamatule „Mao tee kalju peal“ (ee 1987) on järgnenud mitmeid teisi tõlkeid kuni alles tänavu ilmunud „Klingsorini“ välja. Eesti keeles võib lugeda ka Peter Englundi „Poltaavat“ (ee 2006) ning tema teisigi ajalooteoseid, ja juba 1962. aastal ilmus sarjas „Maailm ja mõnda“ Per Wästbergi Aafrika-raamat „Mustas nimekirjas“. 1998. aastal oli Horace Engdahl oma eestikeelset esseekogumikku „Üksilduse poliitika“ siinpool Läänemerd ka isiklikult esitlemas ning valgustas oma toona antud intervjuudes muu hulgas Nobeli kirjandusauhinna määramise mehhanisme. Põhjaliku ajaloolise ülevaate sellest, kuidas auhinda läbi aastakümnete on mõtestatud ja millised kaalutlused on väljaandjatel kandidaatidega seostunud, pakub aga Kjell Espmark raamatus „Nobeli kirjandusauhind“ (ee 2005).

Kui protseduur lühidalt kokku võtta, siis teeb akadeemia valiku kandidaatide seast, keda võivad esitada akadeemia enese liikmed ning teised samasuguste ülesannetega institutsioonid, kirjandus- ja keeleainete professorid ülikoolidest, varasemad auhinnasaajad ning rahvuslike kirjandusorganisatsioonide esimehed. Ettepanekutega, mis peavad laekuma enne 1. veebruari, peaks kaasnema ka põhjendus. Laekunud materjalidega töötab edasi Nobeli komisjon, mille akadeemia oma liikmete seast kolmeks aastaks valib, otsustamise hõlbustamiseks tellitakse ekspertidelt arvamusi ja tõlkeid. Ettepanekuid laekub aastas ligi 350 ja neis on umbes 200 nime, komisjon valib kõigepealt välja ligikaudu 20. Kui kogu akadeemia on selle nimekirja kinnitanud, tuleb komisjonil järgmises ringis kärpida seda viie nime peale ning anda oma soovitused, akadeemia võib enne lõppnimekirja kinnitamist sellesse ka muudatusi teha. Lisaks kirjutavad komisjoni liikmed ka kandidaatidele isiklikud hinnangud. Sügisel toimuval hääletamisel peab võitja saama enam kui poole antud häältest. Valimisega seotud materjalid jäävad salastatuks 50 aastaks.

Tänavu otsustas pea 230aastane organisatsioon anda auhinna 75aastasele Bob Dylanile. Seegi võib tunduda muutunud aja märgina, kuid et akadeemia muu hulgas just lauliku- ehk skaldikunsti seisu jälgimiseks rajati, peaksid eelkõige suulises esituses tuntuks saanud sõnalised tekstid selle põhimõtetega sobima, nagu ka Dylani protestilaululine angažeeritus Nobeli poolt testamendis auhinnaväärilisuse tingimuseks seatud idealismiga. Eesti luule andunud austajatele tähendab Dylani pärgamine muidugi möödavaatamist sama aasta mehest Jaan Kaplinskist ja meie Koidulast saati kulgenud naisluuledünastia kahest järjestikusest valitsejannast Viivi Luigest ja Doris Karevast, kes kõik olid tänavu ette pandud. Kuid korduv nomineerimine on Nobeli auhinna puhul tavaline ja

… the wheel’s still in spin

And there’s no tellin’ who that it’s namin’

For the loser now will be later to win

Cause the times they are a-changin’.*

* Otsetõlkes: „Ratas pöörleb veel / ja ei või aimatagi keda see nimetab / sest praegune kaotaja võidab hiljem / sest ajad on muutumas.“ Read pärinevad Bob Dylani 1964. aastal välja tulnud albumi „The Times They Are a-Changin’“ nimiloost.