Sofia Gubaidulina sakraalsest muusikadraamast

Imetlusväärne, et maestra Gubaidulina võib oma 85. sünnipäeva tähistada monumentaalse suuroopuse esiettekandega.

IGOR GARŠNEK

Kontsert „Sofia Gubaidulina 85“ sarjas „Autoriportreed“ 14. X Estonia kontserdisaalis. ERSO, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Voces Musicales ning solistid Geir Draugsvoll (bajaan), Madis Metsamart (löökpillid), Aile Asszonyi (sopran), Mati Turi (tenor), Atlan Karp (bariton) ja (Uku Joller), dirigent Andres Mustonen. Kavas Gustav Mahleri adagio X sümfooniast ning Gubaidulina „Fachwerk“ ja „Armastusest ja vihast“ (esiettekanne).

Helilooja Sofia Gubaidulina võttis juubelikontserdi proovis löökpillimängija koha üle.

Ants Vahter

Et Tatarimaalt pärit, praegu Saksamaal elava Sofia Gubaidulina 85. sünnipäeva tähistati läinud reedel muusikaõhtuga just Estonia kontserdisaalis, on isegi sümptomaatiline. Said ju Gubaidulina sidemed Eestiga alguse 1978. aastal toimunud ning Andres Mustoneni juhitud vana- ja nüüdismuusika festivalilt, kus Estonia kontserdimajas kõlasid Gia Kantšeli, Arvo Pärdi, Alfred Schnittke jt avangardistide uudisteoste kõrval ka Sofia Gubaidulina oopused.

1970. aastatel kuulusid eelnimetatud heliloojad ja veel Edisson Denissov toonase NSV Liidu kultuuritšinovnikute silmis avangardistide musta nimekirja, kuna nad kasutasid oma teostes läänelikke kompositsioonitehnikaid. See tähendas, et Schnittke-Gubaidulina-Denissovi loomingu esitamisel tegid ametivõimud takistusi seda enam, mida rohkem jõudsid nende partituurid raudse eesriide taha, ettekanneteks välismaale. Need olid Sofia Gubaidulinale kui heliloojale (ja mitte ainult temale) rasked ajad. Praeguseks maailmanimega ja kõrgelt auhinnatud helilooja Gubaidulina on muu hulgas pälvinud Jaapani Praemium Imperiale auhinna ning kaks korda on talle omistatud ka mainekas Koussevitzky rahvusvaheline salvestusauhind.

Kontserdiks „Sofia Gubaidulina 85“ oli dirigent Andres Mustonen Estonia kontserdisaali koondanud meie parimad interpreedid: ERSO, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja kammerkoori Voces Musicales. Gubaidulina oratooriumi „Armastusest ja vihast“ esiettekandeks oli kutsutud ka väga esinduslik vokaalsolistide valik.

Muusikaõhtu algas Gustav Mahleri adagio’ga tema lõpetamata jäänud X sümfooniast. Mõistagi polnud selline valik juhuslik, kuna Gubaidulina üks loomingulisi eeskujusid ongi Mahleri muusika. Mahleri adagio’t lihtsalt kontserdi sissejuhatuseks nimetada oleks vist pisut vähe, kuna selle ettekanne kestis üle poole tunni. Adagio esituslik märksõna võinuks olla romantiline tunglevus, kuna Mustonen modelleeris dirigendina kõiki tempolisi üleminekuid-variatsioone võrdlemisi vabalt ja voolavalt. Meeldejäävaks kujunesid vaskpillide kandvad meloodiajoonised, eredalt joonistusid välja ka puupillide ansamblid adagio keskosas. Ekspressiivse mängulaadiga Triin Ruubeli viiulisoolo lisas kogu ettekandesse artistlikku aktsenti. Ootuspäraselt järgnes sellele Andres Mustoneni efektselt lavastatud, läbi dünaamika-kontrasti justkui plahvatanud lõpukulminatsioon oma subito fortissimo’s. Ainsana jättis paaris lühikeses episoodis, sh päris alguses, ehk pisut soovida viiulite-vioolade intonatsioonitäpsus.

Sofia Gubaidulina loomingust oli kõnealusel autoriõhtul kavas kaks suurvormi: kontsert „Fachwerk“ bajaanile, löökpillidele ja keelpilliorkestrile (2009) ning oratooriumi „Armastusest ja vihast“ esiettekanne. Sofia Gubaidulina üheosaline bajaanikontsert „Fachwerk“, mille pealkiri viitab arhitektuuristiilile, on juba selles mõttes omapärane helitöö, et seal puuduvad kontsertlikkuse mõttes virtuoossed karakterid. Küll aga eeldab „Fachwerk“ bajaanisolistilt kõlalist virtuoossust ja pilli tämbrivõimaluste pea täiuslikku valdamist. Sellega sai Norra päritolu Geir Draugsvoll, kes on varasemalt teinud koostööd väljapaistvate dirigentidega, nagu Valeri Gergijev, Juri Bašmet ja Reinbert de Leeuw, meie publiku ees suurepäraselt hakkama.

Bajaanikontserdi orkestratsioon ja kompositsiooniline ülesehitus on huvitavalt lahendatud – teose partituur kui suur kõlapannoo oleks justkui mitmesugustest moodulitest ehk värvipannoodest kokku pandud. Needsamad kõlamoodulid näivad teose kulgedes veel eri kombinatsioonides ka varieeruvat. Sonoristlikel tämbritel, nii solistil kui ka orkestris, on siin võtmeroll – juhtmotiivide asemel võib teoses kuulda värvikaid ja korduvaid baaskujundeid. Mõned neist on akordilise ülesehitusega ja kohati klastrilised, teised aga tuginevad pigem repetitsiooni- ja tremolo-efektile. Tänu Geir Draugsvolli artistlikule mängule ja kogu helitöö positiivsele energeetikale oli Gubaidulina bajaanikontserdi „Fachtwerk“ esitus igas mõttes palju mõtte­värskust pakkuv kuulamine.

Sama ei saa paraku öelda Sofia Gubaidulina teise suurvormi, ligi tund kestnud oratooriumi „Armastusest ja vihast“ esiettekande kohta. Ometi on imetlusväärne, et maestra Gubaidulina on endiselt sedavõrd heas loomevormis, et võib oma 85. sünnipäeva tähistada monumentaalse suuroopuse esiette­kandega. Muidugi on Gubaidulina üheksaosaline oratoorium, mille tekstide läbiv sõnum on Jumala viha ja armastus, suur ja sakraalne muusikadraama. Muusika intensiivsust ja sisemist lõhestatust silmas pidades on see koguni muusikaline tragöödia. Ka esituslikult andsid nii dirigent, ERSO, kaks koori ja neli vokaalsolisti (eriti Aile Asszonyi ja Mati Turi) endast tõenäoliselt parima.

Küsimusi tekitas hoopis oratooriumi muusika tohutu ja samal ajal depressiivne intensiivsus. Oratooriumi tekstis pidevalt korduvad väljendid nagu „Oma raevus hukka nad!“, „Heida nad leegitsevasse ahju!“ ja koori pidevalt korduv „Vihkan!“ Jumala vaenlaste aadressil neljandas osas „Põletav viha“ tõi millegi­pärast meelde Mahatma Gandhi kunagise kuulsa ütluse, et maailm on väsinud vihkamast.

Kui Gubaidulina oratooriumi kontseptsioonist rääkida, siis just pealkirjas lubatud armastusemomenti jäi liiga väheks – mitte ainult tekstis, vaid ka muusikas. Õnneks tõi oratooriumi viimane osa „Tule, Püha Vaim“ endaga kaasa ka vaimse ja kirgastava üldistuse. Ükskõikseks ei jätnud see Sofia Gubaidulina sakraalne muusikadraama ilmselt küll kedagi.