Naised protsentide (ja komplitseerituse) vastu

Film Fatalesi egiidi all on naised filmitööstuses koondumas samasugusesse ringkaitsesse nagu mehed.

MARTA BAŁAGA

Mõnest ütlemisest võib saada feministlik lendsõna üsna mitmel viisil. Võib-olla ütles midagi mõni esimestest sufražettidest võitluses naiste valimisõiguse eest. Või äkki on see mõne Beyoncé loo pealkiri või, nagu just kuulsime, mõne presidenditoolile saamise lootust hellitava kandidaadi mikrofoni pomisetud kommentaar debati ajal. Kui Donald Trump nimetas Hillary Clintonit umbes kuu aega tagasi rõvedaks naiseks (nasty woman), läks internet hulluks: tehti T-särke, loodi meeme, säutsuti. Kuigi, olgem ausad, see pole midagi sellist, mida poleks varem kuuldud. Hollywoodis asendatakse see tavaliselt sõnaga „komplitseeritud“.

Sellega küll asi ei piirdu. „Nad ütlevad, et ma olen hull. Ma olevat temperamentne, tuisupäine ja vastuvõetamatu,“ on öelnud teedrajav Ameerika režissöör ja film noir’ žanris tuntud näitleja Ida Lupino. „Noh, las nad räägivad. Ma olen sellest üle.“ Ja oligi: surmatunniks oli Lupinol ette näidata üle 40 filmilavastuse. „Naiste kohta öelduna tähendab sõna „komplitseeritud“ tavaliselt, et nad on teinud midagi vastu ütleja tahtmist,“ ütleb Ameerika lavastaja Elisabeth Subrin, kui kohtume Wrocławis Ameerika filmide festivalil. „Mäletan üht näitlejannat, kes tahtis väga mängida filmis, mida ma toona planeerisin. Teda kirjeldati mulle kui komplitseeritud isiksust. Siis selgitas keegi, et tegelikult on ta lihtsalt terane: kui tal kästakse jalutada läbi toa ja laualt pliiats võtta, siis küsib ta, miks. Täpselt sama lugu nagu praeguste valimistega: mehed esinevad briljantselt ja on isikupärased, aga naised on komplitseeritud.“

Selle loo alapealkirjadena on kasutatud lauseid, mis on pärit võrgulehelt shitpeoplesaytowomendirectors.tumblr.com. Ja täitsa tõsi – sellised need seal ongi.

Naised ei tule toime suure võtte­grupiga. Keegi pole selle lausega kokku puutunud rohkem kui Catherine Hardwicke, üks vähestest naisrežissööridest, kes on tegelikult välja jõudnud lavastajate A-nimekirja. Kuigi, ilmselt ainult selleks, et ta sealt võimalikult kiiresti välja löödaks. Põhjuseks loomulikult, nagu juba jõudsite arvata, komplitseeritus. Sony 2014. aasta meilileke paljastas muu hulgas selle, et meesrežissöörid võivad käituda peaaegu nagu psühhopaadid, kui vaja. David O. Russell oli „Ameerika afääri“¹ võtetel piinanud Amy Adamsit nii kohutaval kombel, et üks teine näitleja oli sunnitud vahele segama. See ei seganud Russelli edaspidi regulaarselt filme tegemast. Hardwickel küll nii hästi ei läinud. „Nad võtsid tal filmisarja käest ära. „Videvikuga“² teeniti mustmiljon dollarit. Miks ei lastud tal lavastada seeria teist, kolmandat või neljandat osa?“ küsib Subrin. Vastus tundub olevat lihtne: sellepärast, et ta on naine.

Oleks vale väita, et naisrežissööre ei ole. Kui mõni erand välja arvata, siis on Hollywood vältinud võimalust lasta naistel lavastada nn tentpole– ehk telgivaiafilme, selliseid, mille tuludest ja kuludest oleneb suur osa stuudio aastakäibest ja majandustulemustest ning mis n-ö telki püsti hoiavad. Ja isegi kui naistele antakse võimalus, kutsutakse nad harva uuesti, hoolimata tulemusest. 1990ndatel tegi Mimi Leder järjest „Rahutegija“ ja „Kokkupõrke“³ ning seejärel … mitte midagi. Või näiteks Sam Taylor-Johnson ja „Viiskümmend halli varjundit“.⁴

Film polnud küll kriitikute lemmik, küll aga üks aasta suuremaid kassahitte. Ja režissöör? Vahetati välja James Foley vastu. „Imenaine“,⁵ kus esitatakse filmis „Batman vs. Superman. Õigluse koidik“⁶ tutvustatud tegelase tekkelugu ja mille lavastajaks on märgitud Patty Jenkins, vaevalt seda seaduspära väärata suudab. Kuigi „Imenaine“ pole veel esilinastunudki, on üks stuudio endistest töötajatest kirjeldanud seda oma kirjas kui „järjekordset Warner Brothersi segaputru“, mis ajas stuudio juba otsima uut lavastajat. „Kui filme tegevate naiste suhtes valitseb mingi spetsiifiline vastumeelsus, siis ignoreerin ma seda kahel põhjusel: ma ei saa muuta oma sugu ja ma keeldun tegemast lõpparvet filmi­tegemisega,“ ütles mõne aasta eest Kathryn Bigelow, ilmselt ainus naislavastaja, kes teeb siiamaani regulaarselt kõrgema kategooria filme ja kellel õnnestus isegi Oscarite arvestuses ära teha oma eksile James Cameronile, kui pälvis esimese naisena parima lavastaja kuldmehikese. Jah, esimesena – 2010. aastal.

Naisi me ei palka. „Vastavalt Tele­visioonis ja filmis töötavate naiste uurimise keskuse⁷ ülevaatele lavastasid naised vaid 7% 250st 2014. aastal müügi­edukaimast filmist. Kõigist filmidest lavastasid mehed 85%,“ toob välja Subrin. „See on kestnud juba aastakümneid, aga tundub, et nüüd on uus hoog sisse tulnud – sõbrad omavahel. Nii mehitatakse, produtseeritakse ja rahastataksegi filme. Tulemuseks on poisteklubi.“ Ainus viis see nõiaring lõhkuda on luua omaenda klubi.

Film Fatales, rahvusvaheline sõltumatute naisfilmitegijate võrgustik, sai 2013. aastal alguse tänu Leah Meyerhoffile. Loomisest peale on aidatud naistel toetada üksteist, jagada omavahel võimalusi ja arendada koos projekte. „Kui tahad oma filmi saada festivalide programmi, võib see osutuda väga väsitavaks, sest peab ennast pidevalt kaitsma ja õigustama,“ ütleb Subrin. Nüüd aga saadab Film Fatales ise festivalidele filmipakke ja on olnud naiste arvukuse tõstmisel festivalide programmides väga edukas.“ Režissöör Leena Pendharkar, kes on olnud Film Fatalesi liige juba viis aastat, arvab sama: „Festivalide osa on olnud imetlusväärne, eriti seetõttu, et juhul kui film on naistekeskne või mõnel naisteteemal või peaosas on naine, lükatakse see kõrvale. See sobib ainult spetsiifilistele naistefilmide festivalile. Miks? Seda võib sama hästi näidata ka „Tribecal“, „Sundance’il“ või „South by Southwest’il“. Film Fatales on olnud väga edukas selgitamisel, et neid ei rahulda nende filmide selline niššilükkamine. Naisi on siin planeedil ligi 50% ja ka meie lood on rääkimist väärt.“

Oleme sel hooajal juba naisi palganud. Kuigi Film Fatales pole ainus ettevõtmine, mille eesmärk on edendada sugudevahelist võrdsust kaamera taga – kui vaid mõnd mainida, meenuvad Woman in Film ja Female Filmmakers Initiative –, on see ometi üsna eriline. Miks? Film Fatales on loomisest peale jõudsalt kasvanud ja nüüdseks on sel 15 osakonda üle maailma. Algus oli üsna tagasihoidlik. Pendharkar meenutab: „Igas kuus võõrustas üks naisfilmitegija teisi enda pool kodus. Rahvas tuli kohale, toodi kaasa toitu ja räägiti, mida keegi parasjagu teeb. Siis vesteldi 45 minutit valitud teemal, näiteks, kui hästi on vaja lavastajal tunda optikat. Ja vaidlused läksid väga tuliseks. Olen olnud aastate jooksul mitmete naisgruppide liige, aga Film Fatalesi põhifookus on tegutsemisel. Projekti kallal töötatakse seni, kuni sellest saab film. Ükskõik, mis moel.“ Subrin: „Parim asi sellise grupi juures on see, et keskendutakse ülesandele, mitte virisemisele. Lõpuks räägib igaüks sellest, mis tal väga hästi välja on tulnud.“

Liv Colliander, kes esitles Ameerika filmifestivalil just oma lühifilmi „Kuiv maa“,⁸ rõhutab seda, et oluline pole mitte ainult tugisüsteem, vaid ka võimalus üksteiselt õppida. „Ma olen tegelikult pärit Taanist ja kolisin Los Angelesse, nii et olen üles kasvanud filmitööstuses, mida juhivad mehed. Isegi filmikoolis olid põhiliselt meessoost õppejõud,“ meenutab ta. „Mul oli tunne, et vajan teiste naiste seltskonda, et neilt õppida. Neile on tuttavad samad väljakutsed, mida tuleb mulgi vastu võtta, ja neile saan rääkida oma lugusid. Tahtsin saada tagasisidet ja mind võetigi liikmeks.“

Ta ei oska ikka märulifilmi teha. Kuigi võime nimetada mitmeid edukaid naislavastajaid, nagu Nancy Meyers, Nora Ephron või Penny Marshall, lähiajast näiteks Phyllida Lloydi ja Elisabeth Banksi, keda juhtumisi saatis küll fenomenaalne edu nii „Mamma mia!“ kui „Lauluässad 2“ puhul,⁹ on naiste pärusmaaks enamasti siiski nõndanimetatud plikade filmid. Stuudiobosside arvates on see ka ainus asi, milleks naised üldse võimelised on. Sellised filmid nagu Penelope Spheerise’i „Wayne’i maailm“ (komöödia), Jennifer Kenti „Babadook“ (õudukas) või Mary Harroni „Ameerika psühho“¹⁰ (ei oskagi siiamaani öelda, mis see täpselt on), on endiselt üsna haruldane nähtus. „Tegin oma esimese mängufilmi „Vaarikamaagia“¹¹ 2010. aastal,“ ütleb Leena Pendharkar. „See oli suurekssaamise lugu tüdrukust, kellele tundub, et ta perekond on laiali lagunemas. Mu sõbrad meessoost filmitegijad, kes olid samuti debüüdiga valmis saanud, valiti filmiga festivalide programmi, nad said kohe agendi­lepingu ja tööpakkumisi. Minu puhul oli reaktsioon pigem selline: oi, kui tore, sa tegid filmi tüdrukust, ilmselt tasuks sul kohtuda Lifetime’iga“.¹² Stsenarist-produtsent Jane Kosek jagab Pendharkari arvamust: „Varem ei olnud naisrežissöörid mulle eriti üldse silma hakanud. Siis kutsus üks sõber mu Film Fatalesi ja see muutis mu elu täiesti. Enne seda oli mul tunne, et olen saar.“ Ta lisab: „Tunnen end küll endiselt saarena. Kümneaastase produtsendikogemuse juures on Leena tegelikult ainus naislavastaja, kellega olen koostööd teinud. Filmi tegema hakates ei kinnita ma endale just eraldi ja tingimata, et nüüd tuleb sellest naistefilm. Ma tahan küll teha naisfookusega filme, aga naine olemine ei tähenda ainult sellega piirdumist. Film peaks kõigepealt olema lugu ja kui see mind kõnetab, siis teen selle filmi ära. Kindlasti on oluline jõuda suurema hulga naislavastajateni ja nendega koos töötada.“

„Kui tahad lambi põlema panna, siis ühenda see enne vooluvõrku, eks?“ Kui Ida Lupino väitis end tihti teadvat vähem, kui ta tegelikult teadis, ei päde selline lähenemine enam tänapäeval. Kui meeslavastajad suhtuvad tihti oma vigadesse kui värvikatesse anekdootidesse, siis naisrežissöörid peavad olema täiuslikud. „Olen töötanud koos paljude meeslavastajatega. Tegelikult, enamasti meestega. Tavaliselt teevad nad filmi valmis ja on siis kadunud. Leenaga on hoopis teine lugu“, rõhutab Kosek. „Ta on mu esimene koostööpartner, kes tahab tegelikult ka läbi lüüa. Filmi puhul on ettevalmistus esmatähtis. Ja naised on selles osavad.“ Pendharkar lisab: „Kui rääkisime optikast, nagu eespool juba jutuks tuli, siis oli meie võõrustajal vaata et piinlik. Sellest sai lõhestav teema, sest osa arvates oli loomulik, et me peame neis asjus orienteeruma. Tore, et Film Fatales on selline koht, kus saab küsimusi esitada. Alguses polnud mul kellegagi lavastamisest rääkida. Ja ühtäkki olid mu ümber kõik need naised, kes üritasid mõnd oma filmiprojekti maast lahti saada. Nüüd on mul alati keegi, kelle poole pöörduda ja küsida, kas keegi tunneb kostüümikunstnikku või teab, kuidas mõnd võttekohta ette valmistada.

Tundub aga, et mõned kombed on visad kaduma. „Ühel kohtumisel paluti meil rääkida mõnest olukorrast, kui me võtteplatsil hakkama ei saanud, tegime vale otsuse või vea. Kõik avanesid ja seda oli ilus vaadata, sest õpingute aegu olid tüdrukud alati väga reserveeritud ja väitsid, et neil on kõik korras ega vaja abi ja et teavad kõike. Ma kahtlustasin juba siis, et selle taga on lihtsalt soovimatus nõrgana paista“, lisab Pendharkar.

Palgata naine? Juba proovisime korra. Naislavastajate puhul ei usu Hollywood teise võimalusse. Pärast „Tanki­tüdruku“¹³ läbikukkumist pole Ra­chel Talalay teinud 20 aastat mitte ühtegi filmi nagu ka paljud-paljud teised. Nagu Amy Heckerlingil, Lisa Cholodenkol või Nicole Holofceneril on ka tema osaks kujunenud töö televisioonis. Ja siis muidugi „Ishtar“,¹⁴ Elaine May kirjutatud ja lavastatud legendaarne läbikukkumine, mida tuuakse tänapäevani ettekäändeks, et vältida naiste töölevõtmist. Polegi vist tarvis lisada, et pärast seda ei lavastanud ta enam kunagi midagi.

„Peale naiste siin- ja sealpool kaamerat on mitmeid veelgi suuremaid teemasid, mida oleks tarvis arutada,“ ütleb Subrin. „Mind huvitab ennekõike see, kuidas naisi näidatakse. Minu film „Naine, roll“¹⁵ räägib telenäitlejannast, kes on läbi põlenud, kuid osaleb endiselt ühes väga edukas, aga eriti halvas telesarjas. Ta üritab välja mõelda, kust jookseb piir tema enda ja mängitud tegelaskuju vahel, kelleks ta saada ei taha. See tundub olevat üks neid teemasid, millega ameeriklased peavad meediakeskses ühiskonnas hakkama saama.“ Nüüd, kui Bechdeli testist on saamas uus filmide mõõtmise alus (testi läbimiseks peavad vähemalt kaks nimepidi nimetatud naistegelast rääkima üksteisega millestki muust peale meeste), Geena Davise instituut uurib aktiivselt naiste kujutamist filmitööstuses nii filmitegijate kui ka näitlejatena ning Ameerika inimõiguste ühing (ACLU) on alustanud Hollywoodi töölevõtmispraktika laialdast uurimist, on teatud muutused toimumas. Aga kas sellest piisab? Ka Subrin pole kindel: „On üks populaarne telesari „Jessica Jones“,¹⁶ mille järgmise hooaja osad lavastavad ainult naised. Suurepärane, sest on tõestatud, et naislavastajate puhul on pilt varieeruvam. See on ka poliitiline teema, sest esitame filmis oma nägemuse, kuidas peaks naisi kujutama. Minu filmis teeb kaasa kaunis näitlejanna Maggie Siff. Ta oli nii „Pöörastes“ kui ka „Anarhia poegades“,¹⁷ aga kuna ta pole enam 25, on see juba automaatselt probleem. Ja mida kõike on mu filmi kohta öeldud: see on naistefilm ja naise lavastatud film jne. Seksismitase aastal 2016 on mind tõsiselt jahmatanud. Eelmisel aastal öeldi Maggie Gyllenhaalile, et ta on liiga vana mängimaks filmis 57aastase mehe armastatut. Ta on kolmekümnendates. Tere tulemast Ameerika filmitegemise maailma.“

Brian Glicki, Film Collaborative’i¹⁸ kinolevi direktori sõnul näitavad uuringud, et naiste lavastatud filmide kasumlikkus on tõenäolisem kui meeste omadel. Sama lugu, kui filmil on naisprodutsent. See teadmine ei kajastu aga kuidagi siis, kui on vaja oma projektile roheline tuli saada. „Ma ei saa näidata ühegi naise peale ja öelda, et ma tahaksin endale samasugust karjääri, nagu on olnud temal,“ on öelnud lavastaja Kelly Rei­chardt hiljutises intervjuus Indiewirele.¹⁹ „Umbes, et me tahame toetada naisi, aga selliseid naisi nagu Kathryn Bigelow. Et siis tahate toetada ainult Kathryn Bigelow’d? Keda te siis veel peale tema võiksite silmas pidada?“

Muidugi pole kõik jäädavalt kadunud. Ava DuVernay on kolmas naine, kes hakkab lavastama üle 100miljonise eelarvega filmi „Ajavolt“²⁰ (esimene oli Bigelow filmiga „K-19. Lesestaja“²¹ ja teine on „Imenaine“). Ajad muutuvad, aga teosammul. „Lavastamine on oma vaateviisi vahendamine. Minu meelest pole sel vahet, kas olla sealjuures mees, naine või tool,“ on öelnud Elaine May. Noh, kui usaldada statistikat, peaks ehk panuse tegema toolile.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „American Hustle“, David O. Russell, 2013.

2 „Twilight“, Catherine Hardwicke, 2008.

3 „The Peacemaker“, Mimi Leder, 1997; „Deep Impact“, Mimi Leder, 1998.

4 „Fifty Shades of Grey“, Sam Taylor-Johnson, 2015.

5 „Wonder Woman“, Patty Jenkins, 2017.

6 „Batman v Superman: Dawn of Justice“, Zack Snyder, 2016.

7 Center for the Study of Women in Television & Film.

8 „Dryland“, Liv Prior Colliander, 2015.

9 „Mamma mia!“, Phyllida Lloyd, 2008; „Pitch Perfect 2“, Elizabeth Banks, 2015.

10 „Wayne’s World“, Penelope Shpeeris, 1992; „The Babadook“, Jennifer Kent, 2014, „American Psyho“, Mary Harron, 2000.

11 „Raspberry Magic“, Leena Pendharkar, 2010.

12 Naistele suunatud Ameerika telekanal.

13 „Tank Girl“, Rachel Talalay, 1995.

14 „Ishtar“, Elaine May, 1987.

15 „A Woman, a Part“, Elizabeth Subrin, 2016.

16 „Jessica Jones“, 2015–

17 „Mad Men“, 2007–2015; „Sons of Anarchy“, 2008–2014.

18 Esimene ainult indie-filmide levitamisele kes­kendunud mittetulundusettevõte.

19 Eric Cohn, Kelly Reichardt is one of the Best Filmmakers in America and We Don’t Appreciate Her Enough. – Indiewire 3. X 2016.

20 „A Wrinkle in Time“, Ava DuVernay, 2018.

21 „K-19: The Widowmaker“, Kathryn Bigelow, 2002.