Kas kõik või jupp

Peeter Olesk

  Oleks väga veider, kui Saaremaal leiduks oma Tartu maantee. Maailma ainukene Keeleuuenduse maantee võiks olla seal vabalt, sest piki Kuivastu – Kuressaare vana postmaanteed liikusid palju kordi nii Johannes Aavik kui Villem Ridalagi. Tartu maanteed pole ka näiteks Mõisakülas, kust otseteed Tartusse ei tule.

Tänavasildi poolest on Eestis Tartu maanteesid veerandsada. Teid endid nii palju ei ole ja rahvusvahelise teedekaardi magistraale on kõigest paar: Tallinn-Tartu-Luhamaa ja Jõhvi-Tartu-Valga. Nendest teeb Jõhvi maantee sinka-vonka juba keset Jõhvi linna. Et jõuda turu kõrvalt Tartu poole, tuleb esiti sõita läbi Dudkini küüru alt, siis Rakvere maantee pikenduselt sama küüru pealt, seejärel keerata Mikrorajooni servast üle teise raudtee ning alles pärast seda stagnatsiooniaja mitmekordset lollust pääseb Tammiku kaevanduse ja Ridaküla vahelt suurele teele. Iisakus jääb see maantee alevi sisse, uue tee lõik on viidud majadest eemale. Tormas on Tartu maanteeks jupp ajaloolist postmaanteed Narvast Riiga. Ülemiste järve tagant keerab  kõrvale  Vana-Tartu maantee, millel on mitu jätku. Aruvalla kandis saavad nood uue ja laia maantee kohal jälle kokku.

Seda meeles pidades tahaksin ma teada, mida majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar õieti tegi, kui ta pealkirjade järgi avas Tartu maantee. Maantee on kas kõik või jupp. Jupiti võib mis tahes maanteed avada iga truubi järel. Selleks, et avada maantee vahemikul Tallinn-Tartu-Luhamaa täies pikkuses, peaks Edgar Savisaar püsima asjaomase ministri kohustes oma paarkümmend aastat. See ei ole võimatu. Ferdinand Eisen oligi Eesti NSV haridusminister 20 aastat, Arnold Green sama režiimi välisminister koguni 28 aastat. Seda küll, kuid täies pikkuses tuleks ükskord avada ka Jõhvi-Tartu-Valga maantee, mille kordategemiseks Jõhvi linna territooriumil kulub umbes 10 aastat, tõenäoliselt aga rohkem, sest liiklussõlm Jõhvist Tartu poole sõltub suuresti teedealastest ümberkorraldustest Narvas.

Reaalselt ei avanud Edgar Savisaar enamat kui mõned tänavavahed kaubamaja kõrvalt Tartu maantee sauna kanti. Selle lõigu õgvendamine polnud kerge ja ma ei parastagi. Teades aga väga hästi, mis vahe on vorsti latil ja jupil, pean ma algusest peale labaselt eksitavaks ajada segamini terve maantee ja osakene sellest. Liiati kui Tartu maantee jätkub ka pärast ristmikku Ülemistel ja möödub seal kohast, mida võiks tänavanimede järgi kutsuda ka Elektri- või Särtsukülaks. Arvatavasti ainuke küla kogu maailmas väljaspool Saksamaad, kus asub Oomi tänav, nimetatud nii temanimelise seaduse tuletaja Georg Ohmi (1789 – 1854) järgi. Puudu on sellest külast ainult Lühise avenüü.

Kuskilt on pääsenud lahti kujutlus, et vigu teeb meedia ainult koma tasemel, niisiis seal, kus seda annab parandada punase pliiatsiga. Viga võib sugeneda sellestki, kui ei leita õigeid sõnu ja hingatakse ikkagi kergemalt, sest GOKK – grammatiliselt on kõik korras. Grammatiliselt ei ole lauses “…avas Tartu maantee” tõesti midagi viltu. Viga peitub mõtlemises näidata väiksemat suuremana. Grammatiliselt polnuks ju vale kirjutada ka järgmiselt: “Keskerakonna esimees avas Tallinna-Tartu maanteel pealinnas mõned tänavavahed”. Kas pealkirjaks liiga pikk? Teeme siis lühemalt: “Lõik Tartu maanteed avati”. Õige küll, kuid kuhu jääb Edgar Savisaar? Kõigi maanteede avaja? Käärimees?

Nädalavahetuseks koguneb meie perre ligi paarkümmend telekava. Välja arvatud “Nädal”, ei osta ma neist eraldi ühtegi. Kuna jälgin televisioonist ainult uudiseid, siis pole mul neist kavust vaadata mitte kõige vähematki. Ma loen neid – ega ole veel juhtunud märkama seal kas või üht korralikku artiklit uudisetehnoloogia anatoomiast ja kuidas seda kõveraks kisutakse. Ei usu, et keegi, kes laseb oma tiitliks kirjutada “meediaanalüütik”, oleks niisuguste moonutuste suhtes pime ja kurt. Kui ta neis asjus on vait, on ta silmakirjalik käpard.

Sest võimujanu algab valest märksa sagedamini kui tõest.