Lummavalt tüütu tulnukateadus

PIRJO LEEK

Mängufilm „Saabumine“ („Arrival“, USA 2016, 116 min), režissöör Denis Villeneuve, stsenarist Eric Heisserer, operaator Bradford Young, helilooja Jóhann Jóhannsson, põhineb Ted Changi lühijutul „Sinu elu lugu“ („The Story of Your Life“) Osades Amy Adams, Jeremy Renner, Forest Whitaker, Michael Stuhlbarg jt.

Nad on siin: üllatuskülalised kosmose avastamata nurkadest, võõrad, kelle eesmärkidest ega plaanidest midagi ei teata. Selle ulmežanri ühe alusideega mängivad lugematud linateosed, alustades klassikast nagu „Päev, kui maailm jäi seisma“¹ kuni eriefektidest tulvil rahvalemmikuteni nagu „Iseseisvuspäev“ ja „Marss ründab“,² rääkimata kontseptuaalsetest nišiprojektidest nagu „Naha all“ ja „Võõrkeha“.³ Paljud neist on väga võõravaenulikud, mis on enamasti ka õigustatud, kuna külalised pole tulnud siia mitte puhkama, vaid maad hõivama. Filmirežissöör Denis Villeneuve, kelle meisterlikku pinevuse tekitamise oskust saab nautida filmides „Vangistatud“ ja „Sicario“,⁴ on otsustanud „Saabumises“ alustada puhtalt lehelt ja uurida, mis saab siis, kui pole otsest põhjust tervitada kosmosest pärit võõraid vägivallaga. Kontvõõrad teiselt planeedilt saabuvad seekord leivakontsiku kujuga transpordivahendis ja otsustavad vastupidiselt kõikidele ootustele otsest kontakti mitte otsida. Maailm vaatab ja ootab, teadmata täpselt, mida teha. Lingvistikaprofessor Louise Banks (Amy Adams) kutsutakse kohale tulnukate keelt uurima. Oma tegemisi tuleb tal kooskõlastada bioloogi ja sõjaväelasega, kes püüavad küll saavutada sama eesmärki, kuid kelle meetodid ja huvid lahknevad üksjagu. Rõhk asetub kommunikatsiooni uurimisele ning vaatajatele antakse kiire ülevaade mõningatest selle valdkonna põhitõdedest. Tulnukad suhtlevad maailmaga madalahäälsete möirete ja kombitsatest pursatud tindiringide kaudu, mida teadlased seejärel dešifreerida üritavad.

Banksil pole just palju ühist hakkajate maailmapäästjatega, kes ulmefilmides tavaliselt peaosades säravad. Louise on lingvistikaõppejõud nimetus ülikoolis, kus suures ringauditooriumis vaatab talle vastu vaid mõni entusiastlik silmapaar. Pärast tööd sõidab ta koju ja vaatab diivanil istudes telekat nagu kõik teisedki. Hollywoodi ettesöödetud ootustele vaatamata pole tegemist kontrasti loomiseks mõeldud eelmänguga, millele järgneb suurejooneline arengukõver prillipapast raamatukoist provokatiivsema garderoobiga pahalastega võitlevaks superstaariks. Lingvist jääb lingvistiks. See on juba iseenesest julge samm, sest tunde kestvat tindiringide võrdlemist on visuaalselt üsna keeruline atraktiivseks mängida. Amy Adamsil õnnestub väidetavalt emotsionaalse taagaga Louise aga nõnda kättesaamatuks ja läbipaistmatuks näidelda, et tema isiklik elu ja tunded jäävad peaaegu filmi lõpuni saladuseks. Ometi on just Louise’i tagasihoidlik elu üks „Saabumise“ tugevamaid trumpe, mistõttu tähelepanu koondub inimeste asemel sisule.

Universaalse inimkogemuse allhoovus

Kui Louise ootamatult helikopteriga ajutisse sõjaväebaasi tulnukatega kontakti leidma transporditakse, võib põhjendatult eeldada, et see on nüüd see käiguvahetuse koht, kus ämblik meest hammustab. Villeneuve oskab aga õigel hetkel aja maha võtta ja detailidele keskenduda: meenuvad müstilised pildid puudest „Vangistatutes“ või kummituslikud seinakaadrid „Sicarios“. Ka „Saabumises“ on lastud detailidel vaikselt imenduda, selle asemel et neid pooleldi seedituna kinolinale paisata. Sellised tüütud igapäevadetailid nagu kohalejõudmine, tutvumine, tervisekontroll jms pole mahutatud mugavasse montaažilõiku, vaid kõik see tehakse läbi justkui reaalajas. Tuleb välja, et võõrastega saab tutvuda vaid korra päevas ja selleks tuleb selga tõmmata ebamugav kohmakas kombinesoon ja lasta ennast autoga kosmoselaevale lähemale sõidutada. Kui siis ükskord mingisugune väikegi kübeke infot on kätte saadud, tuleb sama protsess veel mitu korda läbi teha, et oleks võimalik näidata, kuidas laua taga juukseid peast kisutakse. „Saabumises“ ei jõuta ühe hüppega seksikate järeldusteni, vaid käiakse kohusetundlikult läbi kogu tülikas teekond andmete kogumisest analüüsini. Meie ees on teaduse talumatu aeglus kogu oma hiilguses: aeganõudvad ettevalmistusprotseduurid, tüütu kordamine ja näiliselt tühised võidud.

Ometi ei ole „Saabumises“ piirdutud vaid protsesside kirjeldamise ja tagasihoidlike tegelaste kujutamisega. Filmi sissejuhatus ja lõppakord on keskendatud hoopis pehmematele ja tabamatumatele väärtustele. Katkendlikud sumedad lähikaadrid armastatud inimeste keskel, kummituslikud udused võtted loodusest ja mälestuskillud suvalistest dialoogidest loovad teaduse kõrvale teise subjektiivsema ja kogemuslikuma tasandi. Need on visuaalsed lühiesseed sellest, mida elusolemine tegelikult tähendab – terendub vanameister Terrence Malicki „Elupuu“⁵ eeskuju. Väiksed vahepalad annavad Louise’i tegelaskujule emotsionaalse sügavuse, nii et eluvõõra kuiviku asemel näeme raske saatusega mõtlejat. Kuigi võib tunduda, et tegu on odava trikiga lisamaks pisarakiskumisega tegelaskujule pseudosügavust, siis vahepalade juhuslikuna mõjuv loomus ja visuaalne keel viitavad millelegi suuremale ja olemuslikumale, kui vaid ühe naise kannatus.

Kuidas mõista mõistetamatut?

„Saabumine“ esitab kaasahaarava ja mõtlemapaneva maailma, kus kolm võimu püüavad dešifreerida kosmosest saabunud mõistatust, ning ühtlasi küsimusi filosoofia, poliitika ja teaduse kohta. Peavoolukino formaat eeldab küsimustele ka teatud vastuseid või kulminatsiooni, kuid selles peitub laiatarbeulmefilmide ebakõla – kuidas seletada seletamatut? Kuidas pakkuda lahendusi, kui peamine postulaat on see, et tegu on millegagi, mida me ei mõista? Mida uhkem ja usutavam on linateoses loodud maailm, seda suuremad on ootused lõpplahenduse osas ning seda keerulisem pakkuda välja usutav ja väärikas kulminatsioon. Üks võimalus on segadust külvata ja ulme vint niimoodi üle keerata, et keegi ei saa aru, mis juhtus või kuidas, loota, et vaatajad hakkavad sellest tohuvabohust (tulutult või mitte, kuidas keegi) sügavat mõtet otsima (näiteks „Algus“⁶). Teine võimalus on jääda lootma vanale heale deus ex machina’le, mis kõik küsimused justkui käega pühiks (näiteks „Maailmade sõda“⁷). „Saabumises“ vahetatakse poole filmi peal käiku ja hakatakse kõigile neile aeglaselt ja meisterlikult esitatud küsimustele paaniliselt vastust otsima. Kõik see päädib üsna kunstliku lahendusega, mis tõmbab kõik otsad vaat et liigagi kohusetundlikult kokku.

„Saabumine“ on omanäoline ulmefilm, mis ei mahu teiste filmidega ette antud vormi. Vaikne teadlasest peategelane ei nõua tähelepanu endale, vaid laseb peaosa mängida uurimisel kogu selle ilus ja valus. Mitte just kõige atraktiivsemaid tüütuid detaile pole peidetud montaaži taha, vaid on antud vaatajatele võimalus avastada aegamisi ja nautida ka tagasilööke. Olemuslikku fooni lisavad mälestuskillud õrnushetkedest. Protsessi, mitte tulemuse rõhutamine oleks ehk veelgi tõhusam olnud, kui film oleks kahe kolmandiku peal ära lõpetatud ja soovitatud vaatajatel tagasi tulla viie aasta pärast, kui teadlastel on selleteemaline publikatsioon välja antud. Nii see siiski ei ole: filmis jõutakse kiirustades küll kena komplekslahenduseni, kuid selle käigus läheb kaotsi osa raske vaevaga loodud tugevast teaduskesksest vundamendist. Sellele vaatamata on „Saabumine“ mõtlemapanev ja intelligentne ulmefilm, kus ei ole alahinnatud vaatajat ega kardetud rääkida teadusest kogu selle keerulisuses – aeglane, mõtlik ja ilus hüüe peamiselt superkangelaste retuusidega kaetud ulmekõrbes.

1 „The Day the Earth Stood Still“, Robert Wise, 1951.

2 „Independence Day“, Roland Emmerich, 1996; „Mars Attacks!“, Tim Burton, 1996.

3 „Under the Skin“, Jonathan Glazer, 2013; „The Thing“, John Carpenter, 1982.

4 „Prisoners“, Denis Villeneuve, 2013; „Sicario“, Denis Villeneuve, 2015.

5 „The Tree of Life“, Terrence Malick, 2011.

6 „Inception“, Christopher Nolan, 2010.

7 „War of the Worlds“, Byron Haskin, 1953.