Kes tunneb alkeemiat?

Festivalikorraldajad on hakanud pöörama tähelepanu võrdõiguslikkusele ja on seetõttu häiritud, et peapreemia Golden Nica läks vaid ühes, minevikuteeneid hindavas kategoorias naisele.

MARI-LIIS REBANE

„Ars Electronica“ festival „Radikaalsed aatomid ja meie aja alkeemia“ Linzis 8. – 12. IX.

Kas data on uus nafta? Kuidas rematerialiseerida virtuaalsust? Mis on meie aja kuld? Kas tarkade kivi leiutab kunstnik, keemik või kapitalist? On ta mees või naine?

Meediakunsti esifestivalil „Ars Electronica“ visati taas õhku küsimusi, mille puhul vajavad mõtestamist nii mõnedki kunsti ja tehnoloogia ristumispunktid, et leida taas ühiseid väärtusi väljaspool majanduslikke kasutegureid.

Kunsti kasutegur vs. kriitiline mõtlemine. Mis tuleb pärast digitaalset revolutsiooni? Globaliseeruv ühiskond, kus püütakse kaasas käia turbokapitalistliku tempoga, on viidud taluvuse ja arutuse piirile. Tänavuse „Ars Electronica“ teemaga „Meie aja alkeemikud“ uuriti, kuidas saab virtuaalsust ja digitaalsust rematerialiseerida.

Festivali raskeim ülesanne näis olevat, kuidas kontekstualiseerida tehnoloogilised saavutused ja hoida kriitilist mõtlemist, olgu see siis sotsiaalpoliitiline või keskkonnateadlik. Kriitilisemate külastajate meelest on suurest festivalist saanud teaduse ja tehnoloogia väljapanek, kus kunst täidab pigem meelelahutuslikku rolli ning tehnoloogia ja teadus ei ole sünkroonis ühiskonna tegelike vajaduste ja probleemidega.

Kultuuriametnikele ja poliitikutele meeldib rõhutada interdistsiplinaarsust, kududes loomemajanduse võrku uusi kuldseid kapitalistlikku mudelit toetavaid lõngu. Festivalil on meeletu hulk sponsoreid ning ei puudu ka poliitikute õlalepatsutus, sest festival toob igal aastal külastajaid ning on aastaid turgutanud linna majandust. Nüüdiskunsti üks kriteeriumidest on olnud uute tehnoloogiate kasutamine, transgressiivsus, ajalooliste viidete rekonstrueerimine ja sotsiaalkriitika. Seda aga oli festivali põhilisel näitusealal vähevõitu. Tehnoloogilised uuendused kipuvad demonstreerima vaid võimu ja omaenda suutlikkust.

Teadus ja kunst sõltuvad poliitikast – kui palju poliitika on seotud hariduse edendamise ja rahastamisega – ja poliitika omakorda lähtub enamasti majanduslikest huvidest. Nii sõltub ka tehnoloogiline kunst tihtipeale poliitilistest eelistustest. Ka „Ars Electronica“ festivali peamine suundumus oli ettevõtluse toomine kunstimessile. Kunst ja tehnoloogia oli pandud turumajanduse teenistusse. Loomingulist mõtlemist rakendati selle tööriistana. Kriitiline mõtlemine ei olnud soovituslik ega ka vajalik, kui see oli ebamugav leivaisadele.

Kreatiivsus kui ennustusmeetod. Esimest korda andis Euroopa Komisjon tänavu „Ars Electronica“ raames välja alustajate toetusauhinda (Starts Prize, kokku 20 000 eurot). Selle puhul rõhutati, et kunstnik peab olema innovatsiooni käivitav katalüsaator ning panustama uute toodete arengusse, looma ja täiendama majanduslikke ja sotsiaalseid mudeleid. Auhind läks moetööstusele, ehkki kandideerisid ka arhitektuuri- ja installatsioonikunsti teosed ning kineetilised objektid, esindatud oli nii tööstus- kui ka tootedisain. Moetööstuses töötatakse oma kollektsioone välja poolteist aastat enne müügihooaja algust, mis tähendab, et nad peavad pidevalt olema ajast ees. Mood annab ajale katkendlikkuse, jagab seda vastavalt päevakajalisusele või vanamoodsusele.

Auhinna võitnud Hollandi moelooja Iris van Herpen oli viibinud ka Alexander McQueeni juures praktikal. See kajastus ka tema väga dramaatilises ja kohati skulptuurses lähenemises rõivale kui vormile. „Ars Electronical“ auhinnatud projekt „Magneetiline liikumine“ („Magnetic Motion“) on saanud inspiratsiooni suur hadronite põrgatist, seda võib nimetada luksuskaubaks. Kollektsiooni aksessuaaride puhul (kingad, ehted) on kasutatud metalliga segatud materjali, detailide vormi on töödeldud magnetitega. Ka kleitide puhul on kasutatud kangast, kuhu on segatud rauapuru ja vaiku ning seejärel on neid magnetilisel meetodil töödeldud. Kollektsiooni idee on arhitektuurne, aga ka orgaaniline. Selle võiks sõnastada kaose korrastamisena looduse keeruka mustri kaudu. Moeloojat peetakse 3D-print-couture’i esileediks.

Naised tehnoloogilises kunstis. Viimasel kahel aastal on toodud juurde uus alakategooria „Meediakunsti visonäärpioneerid“, et tunnustada neid, kelleta tehnoloogilises kunstis oleks jäänud tegemata nii mõnedki avastused või valdkondlikud uuendused. Tänavu tunnustati seal kuraatorit ja kunstiteadlast Jasia Reichardtit, kelle algatusel jõudsid 1960ndate lõpus esimest korda näitusesaali kunst ja tehnoloogia. Arvutikunsti võimalikkuse üle hakati esimest korda tõsisemalt arutlema 1950ndatel, siis olid meediakunsti piiride kompijad pigem teadlased, insenerid, arhitektid ja programmeerijad, kellel oli ligipääs tehnoloogiale. Jasia Reichardti teene oli näituse „Küberneetiline õnnelik juhus“ („Cybernetic Serendipity“) kureerimine Londoni kaasaegse kunsti instituudis 1968. aastal. See andis ka tõuke Briti Arvutikunsti Ühingu asutamiseks. Kunsti (ka arvutigraafika, animatsiooni, kineetiliste skulptuuride ning algorütmiliste masinate muusika) eksponeerimine näitusesaalis tekitas siis tõelise elevuse.

Tollal kerkis võimsalt esile ka feministliku kunsti laine. Mis võiks soolisi eelarvamusi veel enam kõigutada kui tõsiasi, et esimese tehnoloogilist kunsti tutvustava väljapanekuga sai hakkama naine? Ehkki, kui vaadata kunstiajalugu, siis feministlikus kunstis ongi otsitud pigem ebatraditsioonilisi, avastamata meediume ja sekkutud uutesse kunstivormidesse performance’ist videokunstini. Tehnoloogia oli väljapääs ja vabadus naisele ka laiemas mõttes: robotid olid avalikkusele eelkõige sõbralikud koduabilised, koduperenaise päästjad.

Festivali 29 tegutsemisaasta jooksul on peapreemia Golden Nica läinud üheksal korral kümnest meestele. See vallandas ühismeedias naiskunstnike pahameele (#kissmyars), Guardianis avaldati paar nädalat tagasi selle kohta ka arvamuslugu. Naiseroll ja kuidas seda meediakunstis nähtavaks teha tundus juba enne kevadist pressikonverentsi olevat tänavuse „Ars Electronica“ südameasi. Festivalil rõhutati naiskunstnike, -kuraatorite ja -ekspertide osalust.

Olin ainuke naine animatsiooni, filmi ja visuaalefektide komisjonis. See on „Ars Electronica“ kõige vanem kategooria. Pärast kõikide kategooriate võitjate selgumist juhtisid festivalikorraldajad tähelepanu sellele, et ainult ühes, minevikuteeneid hindavas kategoorias läks „Ars Electronica“ peapreemia naiskunstnikule. Võrdõiguslikkus on jätkuvalt parameeter, mida hoolega jälgida. Tundus, et naiskunstnike vähesus oli teinud korraldajad närviliseks ja ettevaatlikuks.

Ehkki Austrias koguvad jõudu paremäärmuslikud vaated, siis kultuuriringkondades tuntakse selle üle häbi ja piinlikkust. Sooline võrdõiguslikkus on jätkuvalt kuum teema.

„Ars Electronica“ festivaliks oli kokku pandud veebipõhine otsinguplatvorm „Naised meediakunstis“ („Women in Media Arts“), kust saab kätte teabe kõigi „Ars Electronical“ esinenud naiskunstnike kohta. Filtreerimissüsteemis on pandud rõhk geograafilisele jaotusele, Euroopas on vaid kolm riiki, nende seas Eesti, kust ei ole ühtegi naiskunstnikku „Ars Electronica“ arhiivis kajastatud. Koos Leedu ja Moldovaga paistis Eesti negatiivselt silma. Puudujääk, mida annab kindlasti parandada.