Lihtsalt Bona Aafrikast

Richard Bona ei püüagi olla ultramoodne ning midagi eriskummalist ja uut välja mõelda.

JANNO ZÕBIN

Festivali „Ideejazz“ kontsert 11. XI Tartu Vanemuise kontserdimajas. Grupa Janke Randalu (Eesti-Poola), Richard Bona & Mandekan Cubano (Kamerun-USA).

Bona tunnetus on Ameerikas elamisele vaatamata sügavalt aafrikalik.

Saara-Nette Tõugjas

Kamerunis sündinud Richard Bona on „Jazzkaarel“ esinenud vähemalt kolm korda. Tema muusikuks kujunemise lugu on põnev ja kirev nagu sündmusterohke film. Nimistu muusikutest, kellega vanameister koostööd on teinud, äratab samuti aukartust: teiste seas Aafrika superstaarid Manu Dibango ja Salif Keita, aga ka George Benson, Branford Marsalis, Chaka Khan ja Bobby McFerrin.

Eespool väljatoodu põhjustaski mul kontserdi suhtes skepsise. Bonat on üks festival ekspluateerinud juba piisavalt. Miks tuua tänapäeva muusikavõrgustike ja võimaluste juures uuele festivalile „Ideejazz“ taas tema? Põhjusel, et meistri uus koosseis Mandekan Cubano on senistest kuubahõngulisem? Teisi aktuaalseid ja praegu tippvormis aafrikalikke või kuuba muusika artiste on maailmas palju ning nendega kontakti loomine ei tohiks ju samuti keeruline olla. Peale selle mõjusid Bona bändi netist eelkuuldud lood kuivade ja tavalistena – justkui nn kuuba standard. Tallink tõi aastaid tagasi Rootsi laeva pardale vähemalt sama hea kuuba bändi ja sealset bailapublikut see kõnetas. Teatud mõttes võib standardit niisiis usaldada.

Bonat soojendas Grupa Janke Randalu, mis koosneb meie tuntuimast džässpianistist Kristjan Randalust ja poola trummarist Bodek Jankest. Väljas laiuvale talvele kohaselt oli tegu põhjamaise karge džässiga. Kahe virtuoosi muusikaline dialoog oli nauditav, mõtlikud eri varjundites korduvate motiividega klaverimõtisklused vaheldusid ekspressiivsete sööstudega. Tabasin end mõttelt, et Randalu oleks kindlasti olnud oma vaba improtunnetusega veenev pianist järgmiseski ansamblis. Hästi heli neelavas saalis kõlasid trummid mahedalt ja sumedalt, kontserdi üllatusosa oli kindlasti pikem tablaimprovisatsioon: sellise julgustükiga ei mõjuks džässifestivalil paljud põhjamaa päritolu trummarid ehedalt, Janke sai aga just siin suurepäraselt hakkama. Kokkuvõttes sobikski mõlema muusiku käekirja iseloomustamiseks sõnapaar „spontaanne lihtsus“.

Saalitäis rahvast võttis Richard Bona ja Mandekan Cubano vastu tugeva aplausiga, ilmselt on Bona eelmised käigud taganud talle teatava staatuse. Oleg Pissarenkol korraldajana on õnnestunud muusikahariduseta ja ka alternatiivmuusika publiku ringist väljapoole jäänud Lõuna-Eesti inimene üles leida ning kontserdisaali tuua ning see on omaette tunnustust väärt. Järjepidev visa töö on hakanud vilja kandma. Olgu see tõestuseks neile, kes väidavad, et mittekommertslikel muusikaüritustel pole perspektiivi. On, aga see eeldab jäägitut pühendumist ja muude valdkondade tööde ning tegemiste kõrvalejätmist.

Rütmilisem ja tantsulisem pool bändi etteastest jäi minust natuke kaugele ja, nagu kartsin, päriselt ei nakatanud. Bona puhul väärib aga kindlasti imetlust lavaline karisma. Mängleva kergusega oskas ta publikuga suhelda ja inimesed kaasa tõmmata. Vaiksemates palades kasutas ta laulmisel publiku kaasabi. Kuna kohal oli hästi viisi pidavaid naisi, kukkus koostöö välja hüpnotiseerivalt ja mõjusalt. Järgmisel hetkel võis Bona suuga beatbox’i teha ning kõigele lisaks räppida, venitades oma aktsendiga kontserdi lemmikfraasi „Taartu“. Luuperiga („Estonian voodoo machine!“) ja vokaalidega katsetamine lisas vaheldusrikkust. Bona häälematerjal võimaldas nii mõndagi: tekitada eri kõrgustel bassikeelte ja vokaali vahel resoneerimist ning võtta erakordselt kõrgeid noote. Kuuba muusika asemel kuulis publik kohati hoopis mõnusat aeglast luuperisouli, vanameister ise oli laval vaba ja säras tõelise päiksena. Korraga taipasin, et Bona tunnetus on Ameerikas elamisele vaatamata sügavalt aafrikalik. Olen aastaid tagasi Uganda kora-mängijaga läbi teinud pikema Eesti tuuri ning Bona vaba ja sundimatu tegutsemine sarnanes äravahetamiseni sellega, mida oli armastanud teha mu muusikust sõber Joel Sebunjo. Aafrika positiivsus on midagi spetsiifilist ja täiesti erinevat Ameerika naeratakõigile-hoiakust. Isegi Sebunjo ja Bona naljad on sarnased.

Hea suhtluskeemia publikuga tekitas laval veelgi võimsama energia ja lõpuks rokkisid ka mõned kuuba lood. Sain vist aru, miks kutsuti jälle Richard Bona ja milles tema fenomen õieti seisab. Vaikselt oma liistude juures oma asja ajades ei püüagi ta olla ultramoodne ja midagi eriskummaliselt uut välja mõelda. Muusikalised trendid on trendid, aga Richard Bona on lihtsalt Bona.