15 aastat Estonia talveaeda

Virve Normet

Missugune tulevik ootab nüüd Estonia talveaeda?  

Estonia talveaed rahvusooperi majas on kui suure teatri väike veli. Heidame sellele pilgu – just täna, sel sügisel. Astugem sisse!

Avar ruum laeakende maheda valguskumaga on täis lilli ja rohelust, madalat ja kõrget elavat loodust. Ruum lummab! Talveaed on ühtaegu pidulik ja kodune. See on koht muusika, kunsti ja inimese jaoks, kes vajab mõlemaid. See saal on imeline ka selle poolest, et päeva iga tund igal aastaajal annab erineva valgusetunnetuse: päikesepaiste, vihm või lumesadu, nagu ka hilisõhtune taevatumedus on Suure Valguskunstniku tasuta lisakujundus talveaias toimuvale.

15 aastat tagasi ühel suvepäeval kutsus tollane RAT Estonia direktor Jaak Viller filharmoonia teadustajana tuntud ja laulupeobürood juhtinud Viktoria Jagomäe endaga kaasa teatri sisehoovi, kus vanas Estonias oli olnud suveaed ja mis tol hetkel oli veel käimas ehituse ja restaureerimise segadikus. Ta pakkus suurt väljakutset – teha talveaiast üks päris oma nägu ettevõtmine. Viktoria Jagomägi nõustus samal hetkel: talveaia sünnipäevaks sai 7. oktoober 1991. Selle avas esimesel kontserdil Arne Miku sõnavõtt. Kutsutud olid Estonia Seltsi ja loomeliitude liikmed, kõlas Arvo Pärdi muusika, esimesi sissekirjutusi esimeses külalisraamatus on president Lennart Merelt.

 

 

Kes ja mis andsid talveaiale tema näo?

 

Viktoria Jagomägi, praegu juubelit pidava Tallinna muusikakeskkooli I lennu lõpetaja, kõrgharidusega koorijuht, on saanud looduselt kaasa sarmika suhtlemisoskuse, mida on lihvinud omakorda tema ametid ja pidev töö kooridega. Suuresti tänu direktrissi neile võimetele on talveaed olnud ka mitmete pikaajaliste sponsorite lemmiklaps.

“Tänu Investeerimispanga juhtkonnale on meil mööbel, uhiuuena Soomest tellitud. See on olnud vastupidav ja omanäoline. Väga suur sõber ja aitaja on olnud Teede REV-2, kellele eelkõige oleme tänu võlgu uue Estonia klaveri eest, aga ka meie kontserttegevuse pideva rahalise toetamise eest. Klavessiin on meil perekond Visnapuult, laenuks, tähtajatult – justkui kingitus, seda hooldab Marju Riisikamp. Palju tuge oma ettevõtmisteks oleme saanud kultuurkapitalilt. Loomulikult on teatri ja kolleegide toetus olnud suur, nii majanduslikus kui kunstilises ja eetilises tähenduses,” räägib Viktoria Jagomägi.

Talveaia seinu katavad hetkel Jüri Arraku gobeläänid. Üks pikaajaline talveaia traditsioon ongi tuua siia pidevalt uusi näitusi: esimene, Leili Muuga tööde väljapanek oli üleval juba 1991. aasta oktoobris, talveaia avapäevadel. Praegune näitus on saja kümnes.

Taiesed talveaia seintel on vaheldunud pidevalt: siin on olnud graafikat, on maale, aga eelistatud on tekstiilinäitused, sest tihe on koostöö Eesti Tekstiilikunstnike Liiduga ja kuraator Peeter Kuutmaga.

Üks osa talveaia atmosfäärist on tema personali kätes. Ma ei räägi ainult Jagomäest, kes tunneb paljusid muusikuid ja näitlejaid, pensioniealistest koolijütsideni, poliitikuid ja funktsionääre. Tema abilisteks on aastaid olnud administraatorid Ene Meimer ja Helvi Lepp, viimastel aastatel Meeli Müller. Iga külaline tunneb sisenedes alati, et on siin oodatud. Aga sündmusi tuleb siin aasta kohta keskeltläbi 230! Nii kõik 15 aastat.

 

Kellele on vaja (olnud) talveaeda?

 

Loetleda ammendavalt on võimatu, numbridki näitavad seda. Siiski olgu nimetatud mõned pikaajaliselt toiminud koostööd ja sarjad, ja seltsid, ja koolid, ja etendused.

Talveaed on teabekoht ja suhtlemispaik. Siia tullakse raamatute ja heliplaatide esitlustele ning pressikonverentsidele. Toimuvad seminarid, teabepäevad, muusikahariduslikud kohtumised, kontsertvestlused. Avamisest peale käib siin kaks korda kuus koos Estonia Selts. Koostöö on olnud aegade jooksul Eduard Tubina Ühinguga, Wagneri Seltsi, Ungari Seltsi, Norra Seltsi, Slaavi Kultuuriseltsi, Eesti Kooriühingu, Eesti Naislaulu Seltsi jpt.

Eelkõige on talveaed siiski muusikaaed. Siin on antud soolo-, kammer-, jazzi-, koori- ja õpilaskontserte. Algusaastail leidsid aset kuulsate ooperietenduste videoõhtud kommentaaridega (Jüri Kruusi eestvõttel), siis “Perekohvikud” Arne Miku juhtimisel, “Elulõng” koostöös Raadio 7ga, “Estonia hääled talveaias” koos ETVga, elektronmuusika kontserdid Lepo Sumera juhtimisel, ulatuslik sari “See ongi Suur Muusika” Eesti Muusikakoolide Liiduga, mis tõi kokku palju noori üle kogu riigi, “Koorijuhi kolmapäevad” koostöös kooriühinguga, “Valgete ööde kontserdid”, Georg Otsa muusikapäevad, Tiit Kuusiku nimeline lauluvõistlus, “Heliloojad talveaias” (heliloojate liiduga) jpm. Koostöö on hästi toiminud Tallinna muusikakeskkooli, Nõmme muusikakooli, G. Otsa nimelise muusikakooli ja EMTAga. Ning nii see rida võiks jätkuda.

Omaette kultuurilooline väärtlehekülg on etendused talveaias: on klassikalisi kammeroopereid (Donizetti, Rossini, Cimarosa, Telemann), on vähetuntud või meil lausa tundmatuid teoseid (Offenbachi “Nr 66”, Weberi “Abu Hassan”, Bizet’ “Doktor Miraakel”, Lortzingi “Ooperiproov”) ning väga palju muud põnevat, ligi poolsada (!) nimetust. Põhilavastajad on olnud Arne Mikk ja Neeme Kuningas, koreograaf-lavastajatest Anu Ruusmaa ning Dmitri Hartšenko. Estoonlaste kõrval on palju lavastusi tulnud muusikaakadeemia ooperistuudiolt. Enamasti on kunstnikutöö teinud vanameister Eldor Renter, kes oskab ruumi ja muusika alati kütkestavalt siduda. Siit, väikeselt lavalt, on astunud suurde muusikasse praeguseks armastatud lauljad nagu Pirjo Levandi, Riina Airenne, Rauno Elp, Alar Haak, Ain Anger, Juhan Tralla jt.

Talveaed on ka esindussaal. Seda on oma külastustega ja külalistega austanud Eesti Vabariigi presidendid, riigikogu ja saatkonnad. Ka Eesti krooni pidu aastal 1992 peeti siin. Ent talveaed kui ooperimaja intiimsem paik on ka aastalõpuballide, vabariigi aastapäevapidustuste ja muude sellesarnaste sündmuste puhul üks armastatumaid saale, kus mõnus muusika ja rohelus loovad ainulaadse meeleolu ja kust publik lahkub viimasena.

 

 

Talveaed on olnud kontsertorganisatsioon

 

On uskumatu ja imeteldav, et seda laiaulatuslikku rahvavalgustustööd on planeerinud, koordineerinud, korraldanud ja toimetanud mitte arvukas büroo, vaid Viktoria Jagomägi, olles paljus uute mõtete algataja ja klassikaliste kultuurielužanrite elushoidja. Ta on teinud seda 15 aastat.

“Elame veel! Olgu aastas 365 eesti muusika päeva!” on talveaia külalisraamatusse kirjutanud Raimo Kangro tosin aastat tagasi.

Mida rohkemat võiksime tänagi tahta?

P. S. Loodan südamest, et kuuldused talveaia ümberkorraldamisest à la carte restoraniks on tugevasti liialdatud.