Roosa ja karvane vana viht

Rait Avestik

Ajaleht läheb ahju, raamat ei lähe.  

 

“Jean Baudrillard: “Reklaam on miski, mis eemaldab müürid ja fassaadid, pühib minema kogu arhitektuuri, kogu sügavuse /—/.” Maimik: “Tõepoolest, kogu linnakeskkonda kattev reklaamikelme genereerib õhetavat tarbimisjoovastust, iha nõristust järjest uutele objektidele, /—/.” (“Vana viha”, lk 34.) Rait Avestik

 

Andres Maimik, Taavi Eelmaa, Rain Tolk, Veiko Õunpuu, Juhan Ulfsak, Vana viha. Valgus, 2006.

 

Küllap on see normaalne ja loogilinegi, et nii umbes kolmekümnendates aastates kolumnistid ja kirjatsurad, kes on tekste tootnud juba no nii kümme aastat, hakkavad varem või hiljem mõlgutama mõtteid mingisugusest oma tekstide kogumikust. Või hakkavad mõlgutama hoopis teised. Oli see nüüd nii- või naapidi, aga kirjastus Valgus annab teada, et “Andres Maimiku, Taavi Eelmaa, Veiko Õunpuu, Juhan Ulfsaki ja Rain Tolgi eri aegadel ajakirjandusse paisatud hüsteerilised hüüatused, emotsionaalsed spasmid, pseudofilosoofilised targutused, grafomaaniaharjutused ja “lugeja haarab sule” tüüpi ülereageeringud on nüüd kokku kogutud roosade sametkaante vahele.”

Selle üle võivad värsked raamatuautorid ainult head meelt tunda, sest ajaleht läheb ahju, raamat ei lähe (nii kergelt). Tegelikult võivad mõõdukat heameelt tunda paljud teisedki, sest on ilmunud teravmeelne ja kaasa noogutama panev, tihti humoorikas ning vahel küüniline ja poeetilinegi öökapilektüür. Sest mis need ladnas laadis ajalehe-esseed muud on. Seda enam, et avaldamise hetkel (peamiselt Areenis aastatel 2000 – 2006, aga ka Postimehes, Päevalehes, Sirbis, Loomingus, Epifanios, Salasahvris ja Cosmopolitanis aastatel 1998 – 2006, kokku üle 50 jutu) vihtlesid need tekstid lugejat märksa uuema ja värskema vihaga. Esmakordselt olen õnnelik ka selle üle, et pole olnud paraku suur Eesti Ekspressi lugeja, sest nüüd oli raamatut lugedes huvi ja üllatust. Sain teada palju uusi asju, nägin palju huvitavaid lauseid, sain mõndagi teada autorite kohta. Oleme ju kõik ühed harrastuspsühholoogid ja -filosoofid!

 

Kõnekas ja tõlgendatav pealkiri

 

Päris hästi on õnnestunud kogumiku pealkiri. Vältides uppumist tõlgenduste mülkasse, viskame pilgu emakeelde, mis on rikas ja rammus. Mu meelest on kõik need järgnevad vormid seda raamatut silmas pidades ilmekad ja tähenduslikud ning andku kas või hinnang. Viha (nim), viha (om), viha (os) – mõru, mittemagus – tekstid viitavad väga mittemagusatele olukordadele, võib-olla kirjutatudki mõrudas meeleolus. Viha, viha, viha – vihane – vihaselt kirjutatakse mitmetest vihastavatest asjadest ja inimestest. Viht, viha, vihta – vihtlemine – näiteks Maimiku osa kirjutisi tundub tõesti vihtlemisena, mingis mõttes enda vihtlemisena, mingis mõttes kellegi teise või paljude teiste vihtlemisena. Siit pole kaugel ka viht, vihi, vihti – teatud kogus haspeldatud lõnga (heina) või kaalupomm. Eks ta ole. Ja noorte meeste vana viha – on see nüüd lõppenud või on see ammune?

Kogumahust kaks kolmandikku Maimiku (mõned koostöös Tolgi ja Kilmiga) ja ülejäänud Õunpuu, Ulfsaki ja Eelmaa tekstidest kujutavad endist laias laastus proletarismihõngulisi Ameerika ja nõmeda poliitika vastaseid hüüatusi, ininaid ja röögatusi, sekka tihedaid käsitlusi-arvustusi-tutvustusi kunsti ja kultuuri ja raamatute ja meedia ja filmi teemadel. Ehk – koos paari reisikirjaga ja reportaažiga kirjutavad sõbrad niisiis pea kõigest. Tugevalt kumab läbi autorite tolerantsuse nõue – nii endile kui teistele –, normaalsuse nõue. Ja samuti mõjub kõik see korraga manitsusena, et olge normaalsed, et meie ju oleme, sest me teame, kuidas asjad käivad…

Loogiliselt võttes ei tohiks need tekstid suuremale osale lugemisoskusega inimestest võõrad olla (samas on raamatus ka varem avaldamata tekste ning see on hea, et just eriti too üks nüüd avaldamise leidis!), aga koos juba tehnilise või füüsilise vastupanu osutamisega raamatu poolt (lugeda saab sõna otseses mõttes ainult nuga käes) võivad selletaolised “kogutud teosed” aktiveerida lugejas hoopis teised pildid ja kanalid, mis jäid lehte lugedes kängu. Tajutav kontsentratsioon, millel omad head ja vead. Mehed paistavad kursis olevat väga paljude asjadega. Maimik rebib näiteid siit ja sealt, ka selliseid, mida vist raamatutest ei leiagi (ma ei teagi, kust leiaks), ja pole vist naljaasi oma pead täita väga paljude oluliste faktide kõrval ka täiesti ebaolulistega.

Kirjutada oskavad need tublid misantroobid (no ega mitte filantroobid?!) kõik – kes valdab paremini infot, kes sõna. Kuigi kogumiku liider Maimik peab end lihtsaks koduanttila-eestlaseks, esineb tema muidu võimekates tekstides ka teatud müra – vohav ja täiesti tarbetu võõrsõnade kasutus, mis muide tema loomingu esimese perioodi alguses ei olnudki nii tüütu. Võrrelge ise: kreatiivsus – loomingulisus, loovus; eksaktne – täpne; presents – kohalolu jne. No kamoon! Aga mis sellest, vähemalt karmilt ja kainestavalt algav raamat läheb lõpuks täiesti lõbusaks. Kuid jääb ikka kainestavaks. Maimiku-Tolgi reisikirju silmas pidades soovitaksingi neid näiteks kooliteatritel monotükkidena lavastada. Õnnestumise korral oleks tegemist puhta huumoriga.

Kogumikku lugedes tekib veel üks oluline kujutluspilt: visandub eestlase portree, mitte küll foto, aga üsna realistlik. Või nagu öeldakse lk 57: “Eestlane on arenenud seast.”

Maimik rääkis kuskil raadios raamatu ilmumise kontekstis, et tagasihoidliku inimesena (või midagi selletaolist) võttis ta kampa ka teised autorid, et seda suurt tunnustust kuidagi hajutada või nii. Eks see koorem ole nüüd muidugi jõukohasem, aga tegelikult ja sisuliselt oli see tark otsus, sest teised kirjamehed mitte ei lõhu Maimiku esimese loominguperioodi väljaannet, vaid ainult täiendavad seda, tasakaalustavad, on iseseisvad ja asjakohasedki. Ja ilmselgelt on esmapilgul lk 70 kirjaveana tunduv kitseliitlane (pro kaitseliitlane) metatasandil taotlus.