Me elame erilisel ajal

K?ud J. R.

 

 

 

Wimberg, oled püsinud kirjanduse juures ihu ja hingega juba jupp aega. Järelikult peab selles midagi olema, midagi toimuma. Mis oleks too kirjeldamatu ja haaramatu “miski” uue sajandi esimeste aastate kirjanduses, mille pärast nad on väärt ja meeldejäävad?

Olles piisavalt hästi kursis eesti kirjanduse ajalooga, väidan, et eesti kirjanduses pole olnud veel nii põnevat ja sisukat aega, kui seda on olnud viimased 10 aastat. Olen sel teemal palju kirjutanud, kordan põhiteesi üle: žanriline, sisuline, vormiline, maailmavaateline, isikuline mitmekesisus. See paistab silma eriti luules. Mida kuradit ma oleks pidanud lugema aastal 1925, 1950, 1975?!? Ei mingit Ruitlast, Roostet, Ryytlet, fs-i, Märkat,  Aapo Ilvest, Contrat, Kivisildnikku – mutatis mutandis. Kas Underit vää? Ei,  armulised, andke mulle midagi elusat! Heal juhul ja ainult märja käega käppides oleks kergema säraka saanud vast vaid Visnapuust, Talvikust, Smuulist, Siiast, Isotammest ja veel mõnest üksikust. Või kas keegi võiks ette kujutada Indrek Hargla suguse talendi esilekerkimist enne viimast 10 – 15 aastat? Või Andrus Kiviräha lennukat huumorit? Hargla oleks Loomingus avaldamisest võinud ainult und näha ja Kivirähk poleks pääsenud kaugemale Pikri naljanurgast. Selle kõige poolest ongi eesti praeguse aja kirjandus eriline, väärtuslik ja meeldejääv. See on saanud orgaaniliseks osaks maailmakirjandusest. See areneb oma esimesi normaalseid arenguid.

 

Kas kambavaim on 1990ndaist kandunud XXI sajandi alguse kirjanduskriitikasse ning retseptsioonipoliitikasse? Milliseid kampasid, seltskondi, dominante sa me kirjandusruumis näed? Ja kuidas sa hindad väiteid, et kirjanduskriitika ei saa oma rolliga hakkama, ei ole see, mis ta võiks olla?

Kirjanduskriitiku ülesanne ei ole minu arvates midagi muud kui esitada kirjalikult intelligentne ja huvitav heietus vaadeldava teose teemal. See on essee erivorm. Ja mida isikupärasem on kriitiku lähenemine, mida säravam on teose peegeldus tema isiksuse ja teadmiste pinnalt, seda huvitavam on tema kirjutist lugeda. Olen alati huviga lugenud Andrus Kiviräha arvustusi. Ja Indrek Hargla ja fs-i omi. Kahju, et neid ainult suure vaevaga arvustusi kirjutama saab panna. Näete, kõik juhtumisi ka suured praktikud. Head kirjutajad on näiteks veel Raul Sulbi ja Leo Luks. Ja siis on veel rida erialainimesi ajaloo, ulme- ja lastekirjanduse vallast, kelle artikleid on alati rõõm lugeda. Kõigi nimetatute – ja veel hulga nimetamata jäänute – kriitilised sõnavõtud on intelligentsed, huvitavad ja annavad mulle teema kohta uusi teadmisi. Järeldus: kirjanduskriitikaga on praegu kõik korras. Aga eks seegi elab mõtteviiside ja vormivõtete poolest veel suuresti vanades väärtushinnangutes. Aegades, mil peeti heaks kombeks nimesid initsiaaliga kirjutada: G. Suits, J. Kross. Ja siis tekkis vahepeal, eriti võõristavalt just nooremate etteastetes, veel paha komme otsida J. Lotmanilt tsitaati isegi selle kinnituseks, et kiisu teeb näu ja kutsu teeb auh. Nii et on veel, mida selja taha jätta.

Aga kas kambavaim on 1990ndaist kandunud XXI sajandi alguse kirjanduskriitikasse ja retseptsioonipoliitikasse… Ei ole. Ma ei jätaks ühegi TNT-lase teost sellepärast kritiseerimata, et tegu on mu endise rühmakaaslasega. Näiteks kui sa annaks sita raamatu välja, siis ma loomulikult oleksin oma hinnangus aus ja kirjutaksin: “Hiljuti ilmus Jürgen Roostelt uus luulekogu – mida ma küll ei hindaks tema parimate sekka.” Aga seni on sellised read kirjutamata jäänud. Seevastu Ivar Silla luule kohta pole keegi minult küll kunagi ühtki head sõna kuulnud.

Sama asi Tartu NAKiga. Ei kiidaks, kui asi pole kiitu väärt. Ei tee mina nii ja pole märganud ka teisi naklasi nii tegevat. Lugege naklase Veiko Märka arvustusi! Tema on sirgjoonelisuse kehastus, olgu siis objektiks kas või teine naklane! Suulises ja mitteametlikus kategoorias – sest arvustusi ei kirjuta – on väga otsekohene mees Aapo Ilves. Ütles mullegi ükskord, et mu laulutõlge ei ole hea. Ja Mika Keränen ütles midagi kriitilist mu romaani kohta. Oh, me oleme seal kõik väga otsekohesed mehed! Ei kuhtu me liikumine ega me ajastugi põlvkondlikku seljalepatsutamisse!

 

XX  sajandi lõpuaastal oli üks rühmadest TNT. Millisena, mis kujul ja mis mõjuvoogudena on TNT tulnud uude sajandisse?

TNT tervikuna oli eeskätt tähtis sellesse kuulunud isikutele, sest see oli kõigile astmeks kirjandusse. Kirjanduslukku see kollektiivset panust ei andnud – nagu andsid Noor-Eesti ja Siuru. Või Tartu NAK (see uusim) ja Erakkond. Ei olnud tal oma kindlat nägu ja maailmavaadetki. Küll aga on selle liikmetest praegu aktiivselt ja tagajärjekalt tegutsemas neli isikut (lisaks juba eelpool mainituile hiljuti lastekirjanikuna debüteerinud Kätlin Vainola). Seega saab rääkida personaalsetest panustest, neljast personaalsest mõjuvoost. Mille seos TNTga on pelgalt kirjanduslooline, mitte sisuline või orgaaniline. Kahju, et Hedda Maurer on pärast “Koopiat” (2001) jäänud kirjanikuna vaikima, tema oleks võinud olla viies niisugune panustaja. Huvitav, aga marginaalsele kohale jäänud nähtus on Jana Lepik.