Pealelend: VARDO RUMESSEN, pianist

I. G.

   

 

Milline oli lõppev aasta Tubina Ühingule?

Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu tegevus jätkub, vaatamata festivali “Tubin ja tema aeg” peatamisele kultuuriminister Raivo Palmaru poolt puht poliitilistel põhjustel. Kuigi põhiseaduses on sätestatud, et riigi ülesandeks on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine, ei taha riigivõimu esindajad võtta endale vastutust langetada vajalikke otsuseid, vaid püüavad seda veeretada teiste kaela. Seetõttu on raske teha tööd selle nimel, et propageerida eesti klassikalise muusika parimaid saavutusi.

Kahjuks leidis kultuuriminister, et vaatamata suurele majandusedule on ainukese eesti muusikaklassikale pühendatud festivali korraldamine “otsatu luksus” ja otsustas vastupidi varasematele kinnitustele selle tegevuse peatada. Tegelikult lõpetada, sest kuni tänaseni pole ministeerium suutnud anda mingit garantiid selle kohta, et 2007. aasta kevadel ei juhtuks samuti kui sel aastal, kui kõik kokkulepped esinejatega olid juba tehtud. Selletõttu olen olnud sunnitud sellisest “riigivastasest” tegevusest loobuma.

 

Mis on lähiajal kavas?

2006. aasta juunis ilmus Tubina Ühingu väljaandel koostöös kirjastusega Koolibri Eduard Tubina “Kirjade” esimene raamat, mis sisaldab kirju aastaist 1929 – 1961. Tegin 2003. aastal koos Eino Tubinaga TMMi direktorile Ülle Reimetsale ettepaneku Tubina juubelialbumi ja kirjade väljaandmiseks. Kahjuks ei pidanud ta siis nende avaldamist vajalikuks. Kuna ka kirjastus SE&JS ei ole pärast Tubina juubelialbumi toimetamisel ilmnenud omavoli enam usaldusväärne, siis pöördusin kirjastuse Koolibri poole, kes sai kohe aru Tubina kirjade suurest kultuuriloolisest väärtusest ja oli nõus need avaldama.

 

Millal ilmub Tubina “Kirjade” teine raamat?

Loodetavasti ilmub see kõigile takistustele vaatamata lähipäevil, ja see on mul üheksas Tubina raamat. Kokku on kahes raamatus 469 kirja ja nende otsimine ja kommenteerimine oli päris suur tükk tööd. Olen tema kirju kogunud ja tellinud nende koopiaid paljudest muuseumidest ja erakogudest, et teha need avalikkusele kättesaadavaks. Kuid on ebanormaalne, kui mõne riikliku muuseumi direktor esitab selleks täiendavaid nõudmisi, tuginedes mingitele olematutele “õigustele”. Riigimuuseum on avalikuks kasutamiseks kõigile ega tohiks käituda nagu kommertsasutus, millega tegelikult takistatakse muusikateadlaste tööd.

 

Milleks on selliseid väljaandeid meile vaja, kui palju selliseid üldse loetakse?

Leian, et niisugustel väljaannetel on oluline tähtsus meie kultuuri üldpildis. Tubina kirjades väljendatud mõtted kõlavad kohati üpris tänapäevaselt. Tihti avaldub neis mure eesti rahvuskultuuri tuleviku ja rahalise saamahimu pärast. Samuti väljendab ta oma negatiivset suhtumist neisse inimestesse, kes olid oma isikliku karjääri nimel valmis astuma okupatsioonivõimu teenistusse.

Arvestades poliitilist olukorda neil aastail, kujunesid tema suhted kodumaaga küllaltki keeruliseks ja vastuoluliseks. Nagu uurimise tulemusel on selgunud, olid paljud neist, kes ümbritsesid Tubinat tema suhtlemisel kodumaaga, kas otseselt või kaudselt seotud KGBga ja Tubinat püüti ära kasutada eelkõige poliitilistel eesmärkidel. Kuid vaatamata kõigele jäi Tubin kuni elu lõpuni eestlaseks, kes elas oma südames kaasa Eesti saatusele ning tundis elavat huvi oma rahva igapäevase elu vastu. Rootsis elades suhtles ta kirja teel paljude oma sõprade ja tuttavatega kodumaal (H. Eller, K. Leichter, N. Järvi, V. Tormis, P. Keres jt).

Kokkuvõttes võib öelda, et Tubina kirjadesse on kätketud suur osa Eesti kultuuriajalugu. Vaatamata üha süvenevale survele eesti rahvuskultuuriliste ettevõtmiste vastu, tahan siiski loota, et meie suurhelilooja “Kirjade” täieliku kogu avaldamine, mis on minu arvates esimene seda tüüpi väljaanne Eestis, aitab kaasa tema loomingu sügavamale mõistmisele ning pakub huvi ka laiemale kultuurihuvilisele lugejaskonnale.