Kunst olla mina on kunst olla sina

Jan Kaus

Robert Annus pole noor ja vihane, vaid noor ja keskendunud. „Kunst”: Serts – Luule Komissarov, Iivan – Liina Olmaru, Mark – Leila Säälik. TARVO VRIDOLIN

Mäletan päris eredalt Yasmina Reza „Kunsti” esimest lavastust Eestis: see lavastati Eesti Draamateatris neli aastat pärast näidendi esmailmumist. Hendrik Toompere jr lavastuses astusid üles Tõnu Kark, Ain Lutsepp ja Lembit Ulfsak, kes läbisid autori teksti tõelise jõulisusega. Praegu valdab mind tunne, et just kõnealune lavastus, mida sai ka mitu korda vaadatud, taastekitas sügavama huvi teatrikunsti vastu. Võib-olla.

Igatahes oli Ugalas etendatavat Robert Annuse uusversiooni vaadates huvitav kogeda oma eelarvamusi ja stereotüpiseerimist. Arvatavasti peitus üks stereotüpiseerimise põhjustest tõsiasjas, et Reza tekst lubab korraga nii koomilisemat kui ka vähem koomilist lähenemist, kusjuures tundub, et ilma koomilisuseta ei hakkaks tekst hästi tööle, kuid ilma tõsiduseta saaks seda esitada küll. Seetõttu arvatavasti ründasid mu aju kujutlused Luule Komissarovist hüüdmas „Tšort paberii, pažaalusta!”.

Paras mulle muidugi. Sest midagi seesugust ei juhtunud. Ei tehtud mingit palagani. Hoopis vastupidi. Tundus, et Komissarov, Leila Säälik ja Liina Olmaru – ning Annus nende taga – olid valinud ootamatultki vaoshoitud, vaikse ja seeläbi selgema tee Reza loo esitamisel. Kuigi lavastuse teises vaatuses lisati tempot, tõsteti häält, vürtsitati žeste bravuuri ja hooga, jättis kogu lavastus meeldivalt vaikse ja keskendunud mulje. Ei mingeid vormilisi tiivaripsutamisi publikuga, sest rääkimiseks mõeldud lugu oli ja on liiga oluline.

 

Kolm näitlejat jätsid ülepea väga hea mulje. Leila Sääliku Mark hakkas eriti silma, kuna ta lahendas oma sappi ja irooniat tulvil rolli vägagi ootamatult. Võib-olla mälu petab, võib-olla Sääliku rollilahendusest saadud üldmulje varjutab laval näideldu nüansse, kuid tundus, et Mark ei tõstnud kordagi häält – kuigi tema karakter lubaks seda kuhjaga. See mõjus võimsalt: kõiki negatiivseid tundeid andis Säälik edasi allasurutult, justkui mingiks vaikselt surisevaks laserkiireks koondatult. Ta mäsles peaaegu liikumatult. Selline paradoksaalne rollilahendus mõjus värskendavalt, ergutavalt. Sääliku meisterlikkus väljendus ühesõnaga mingis elektrit tulvil lakoonilisuses – ei mingit hääle ebaloomulikku paisutamist, Mark rääkis vaikselt, loomulikul toonil, aga selgelt.

Leila Sääliku laadiga haakus Luule Komissarovi rollilahendus, kelle Serts oli küll Markist elavam, kuid siiski kontsentreeritult, enesesse koondunult. Komissarovi jõuline figuur väljendus selgelt ja läbipaistvalt, ei mingit barokki ega komistamisi. Tekkis teatud erinevus noorema Liina Olmaruga, kelle diktsioon mõnes kohas pisut liigestes logises, eriti stseenis, kus tema Iivan peab kardinasse mässitult valjuhäälselt südant puistama – selles stseenis jäi küll suurem osa jutust arusaamatuks. Aga öeldu ei tähenda, et Olmaru poleks olnud tasemel: pisut hüsteerilise ja samas kaht vanemat sõpra ühendava karakteri mängimine tuli välja lennukalt. Liina Olmaru on jätnud varem tihtipeale pisut puise mulje, „Kunstis” paistis ta küll tegevat kõike täie rauaga, mahlakalt ja mõnuga.

 

Näitlejate kokkusurutud mäng oli kooskõlas terve lavastuse vaoshoitusega. Robert Annus pole noor ja vihane, vaid noor ja keskendunud. Tundus, et ta on aru saanud peamisest: niivõrd tugeva teksti ümber pole pillerkaart ja tulevärki vaja. Lava oli vaoshoitult kujundatud, mõned toolid, paar maali ja serveerimislaud. Paar vormiliselt mängulisemat võtet ei hakanud häirima, sest neis ei paistnud punguvat eraldiseisvat pretensioonikust – kõik oli rakendatud loo jutustamise teenistusse. Mõned nõksud siiski on. Näiteks esimese vaatuse lõpus tõmmatakse seinu katvad mustad kardinad koomale, et muuta lava hetkeks galeriiks. Publik näeb rippumas tühje raame. Võib-olla ainuke probleem, mida kõnealune stseen sisaldab, väljendub tõsiasjas, et paljaste raamidega pannakse publik samastuma moodsasse kunsti sarkastiliselt suhtuva Markiga ning distantseeritakse ta Sertsi vaatepunktist, kelle ostetud üleni valgest maalist saab alguse kogu näidendi konflikt. See tundub justkui pisikese vastutulekuna publiku enamusele, kellele moodne kunst arvatavasti arusaamatu tundub. Siinkohal tuleb tunnustada Robert Annust, et ta pole valinud Antriose valgeks maaliks mitte mingit suvalist eset, vaid selle on teinud meie praeguse aja üks põnevamaid maalikunstnikke Kaido Ole. Kavalehel sedastab Ole, et ta segas „väga väikestes kogustes kokku kõik spektri värvid” ning lahjendas seejärel kõiki värve 90% valgega. Pealtnäha värvitud või helehall lõuend sisaldab seega värviringi – naljakal kombel haakub „Kunstis” esitatav Ole maal niisiis tema praeguse Draakoni galerii näitusega „Küsimused”. Igal juhul, tõsiasi, et Antrioseks on valitud Ole, näitab lavastaja keskendatust ning iga pisiasjalikugi sammu läbimõtlemist. Arvatavasti jääb aga suurele osale publikust see aktiivne suhestumine kaasaegse eesti kunstiga hämaraks või arusaamatuks. Kuid see ei vähenda Annuse tagasihoidlike, aga efektsete žestide väärtust. Mõnes mõttes meenutab Annuse lähenemine „Kunsti” lavastamisel Ole loodud Antriose maali või Sääliku lahendatud Marki: värvid on olemas, kuid nende nägemiseks tuleb pingutada, tuleb keskenduda.

Lisaks sellele ei saa jätta kordamata, et Reza tekst toimib hästi. Võib-olla leidub siin ka sügavalt isiklikke põhjusi – näiteks nõrkus kolme osalisega näidendite vastu. Mu lemmikute hulka kuuluvad näiteks Strindbergi „Preili Julie” ja Ariel Dorfmani „Tütarlaps ja surm”. Kolm on alati intrigeeriv arv – selles peitub sügav ebakõla: ükskõik kellest võib saada „viies ratas”, armastuse kolmnurgast Bermuda kolmnurk. Samas võimaldab keskendumine kolmele tegelasele sügavusse kaevuvat psühholoogiat. „Kunst” ei kumise muidugi niivõrd ähvardavalt nagu eespool mainitud kolme tegelasega tükid, kuid pingeline pingpong käib pidevalt siingi.

Aga see polegi peamine. Kõige olulisem tundub, et filosoofilises või mõtteloolises plaanis tundub Reza sedastavat „Kunstis” hoolikalt läbi mõeldud programmi, esitavat postulaati, sõnastavat positsiooni. See väljendub ühes kohas, mis vaimustas mind juba kümme aastat tagasi Lembit Ulfsaki suust kuulduna. See kõlab umbes nii (tsiteerin mälu järgi, pisikesed erinevused võimalikud): „Kui mina olen mina sellepärast, et mina olen mina, ja kui sina oled sina sellepärast, et sina oled sina, siis mina olen mina ja sina oled sina. Kui aga mina olen mina sellepärast, et sina oled sina, ja kui sina oled sina sellepärast, et mina olen mina, siis mina ei ole mina ja sina ei ole sina”.

Nii Toompere juuniori Draamateatri lavastuses kui ka Annuse praeguses versioonis on tegu kohaga, mis paneb publiku itsitama või lausa naerma. Lausepaar mõjub justkui absurdse abrakadabrana. Ometi tundub see mulle „Kunsti” keskse kreedona. Seda eriti seetõttu, et Reza tükis kasutatakse rohkem kui kord väljendit „dekonstruktsioon”. Nii võibki näha tsiteeritud lõigu esimeses lauses („mina olen mina”) kaasaegse inimtaju postulaati, esindamas endastmõistetavat struktuuri, millega lahterdatakse inimeste erinevus ja millel põhineb sidemeteta inimsubjektide omavahelisel konkurentsil põhinev ühiskond. Tsitaadi teine lause aga tähistabki seega esimese lause ja selle esindatava loogika dekonstruktsiooni, kus inimeste omavahelisest erinevusest saab erinewus. Jah, kasutan meelega siin Jacques Derrida mõistet, kuna tundub sobivana tuua see Reza näidendi kontekstis keelest sotsiaalsetesse suhetesse. Reza ideaalina paistabki seega n-ö elav erinewus, kus „mina ei ole mina”, s.t kus erinevused ja distantsid mina ja sina vahel hägustuvad, kus üks inimene kandub üle, liigub edasi / tagasi teisesse, kus inimene ei eksisteeri enam (pelgalt) objektina / subjektina, vaid tähenduslike seoste ristumiskohana, võrgustiku peatuspaigana. Reza lausepaar tähendaks lihtsalt pisut keerukamat viisi läheduse tähistamiseks, sellises verbaalses liigutuses on mu meelest võimalik näha poststrukturalistliku mõtteviisi harjutamist inimsuhetes. Ning minu arust pole see enam eelkõige ideoloogia, vaid mingi vaikne ja intiimne ideaal.

Annuse versioonis tehakse see publikule puust ja punaseks. Olmaru Iivan esitab tsitaati vist isegi kolmel korral, kasutades öeldava rõhutamiseks lillasid ja helerohelisi märkmepabereid. „Mina olen mina” lause juures kleebib ta üht värvi paberi Sertsi põlvele ja teist värvi paberi Marki põlvele. Korrates teist, dekonstrueerivat lauset, rebib ta mõlemad paberid pooleks ja asetab mõlema osapoole põlvel ühte värvi tüki teist värvi tüki peale. Sellist mitteverbaalset selgitamist ja rõhutamist Toompere juunior mu mäletamist mööda ei kasutanud.

 

Naljakas, kuidas tekivad mõned paralleelid, millele esmapilgul ei tundu leiduvat mingit sisulist õigustust. Käisin paar päeva enne „Kunsti” vaatamas NO99 uuslavastust „Perikles”. Ja kuigi need kaks lavastust asuvad teineteisest mingis mõttes ääretult kaugel – üks baseerub klassikal, teine kaasaegsel dramaturgial, ühe maailm on mütoloogiline, teise maailm kaasaegne, ühes möllab kostüümide, dekoratsioonide ja muude vormiliste otsingute tulevärk, teine on lahendatud lakooniliselt, vaat et akromaatilisse peidetud mõtlikkusega, oh jah, ühes on hulgaliselt tegelasi, teises vaid kolm –, aga tundub, et mõlemad räägivad ühest ja samast asjast. Et on hea, kui „minal” on olemas keegi, kes on tema „sina” – kõik on hästi, kui mina olen sina. Armastus ja sõprus on ju ühe ja sama asja, läheduse kaks, teineteisest vaid mõnevõrra erinevat ilmnemist.