Mine seenele! Sissejuhatus etnomükoloogiasse

Marju K?puu

  Aivar Jürgenson, Seened kultuuriloos. Argo, 2005. 357 lk.

 

Monograafia mõõtu trükiseid rahvakultuuri uurijate töömailt ei sugene eestikeelse lugeja lauale teps mitte nagu seeni pärast vihma. Ainuüksi juba seetõttu on iga raamat, mis peaks huvi pakkuma ka laiemale lugejaskonnale, igati tervitatav. Kõnealuse trükise “Seened kultuuriloos” autor, teadusavalikkusele ehk rohkem Siberi uurijana tuntud etnoloog Aivar Jürgenson väitles end Tartu ülikoolis magistriks 1996. aastal uurimusega “Etnomükoloogilised perspektiivid eesti rahvatraditsioonis” ja seenetemaatika usundi- ning kultuuriloos on autori huviorbiidis jätkuvalt. Kestvast huvist valdkonna vastu annab tunnistust kõigepealt kõnealune monograafia, mida on magistritööga võrreldes oluliselt täiendatud-laiendatud ning autori sulest ilmunud mõnedki teemakohased teadusartiklid, näiteks “Etnomükoloogiast ja psühhotroopsetest seentest industriaalühiskonnas”, mis on lugejaile huvi korral kättesaadav ajakirja Mäetagused võrguversioonis aadressil www.folklore.ee/tagused/27. Mainimisväärne on seegi, et 2006. aastal tunnistati “Seened kultuuriloos” Tallinna ülikooli parimaks teadusmonograafiaks.

 

 

Niisiis, seened kultuuriloos

 

Ajakirjanduses aktiveerub seenehuvi meie laiuskraadil reeglina hilissuvel ja varasügisel. Asjatundlikku seeneinfot – kas on, kus on, kui palju on, millist kübarakandjat sambla seest korvi pista ja millist mitte mingil juhul – jagatakse kõigepealt korilusest huvitatutele. Ent jõulude ja aastavahetuse paiku konkureerib marineeritud  metsaseentega – nagu nüüd on kombeks öelda, sest muist seeni oleme ju kodustanud-kultuuristanud – kõikide kübarseente sümbol, salapärane ja ohtlik, võrgutav ja peletav, lapsepõlve pildiraamatutest ometigi nii armsaks ja omaseks saanud punase-valgetäpilise sirmiga kärbseseen. Jõulupuuehtena, postkaartidel… vähe kummaline ju, kui järele mõtlema hakata. Toksides Interneti otsingumootoritesse sõna “õnneseen”, saab vastuseks arvukalt lasteaedade kontaktandmeid ja isegi ühe loomade varjupaiga aadressi, mis kannab seda nime. Ning küllap mõnelgi lapsemeelsel on kodus mitte põrsa- vaid hoopis seenekujuline hoiukarp, kuhu mustadeks päevadeks münte poetada.

Kuid seen, ja iseäranis see “paha” punane kärbseseen, on ka väga oluline dekoratsioonielement alevimaastikul bussiootepaigana või lihtsalt niisama ilu pärast,  laste mänguväljakutel päikesevarjuna, koduaedades kitšimaigulise miniskulptuurina, äride vaateakendel saabunud sügise sümbolina, beseeküpsistest valmistatud tordikaunistusena,  lampide ja vihmavarjudena, koolilaste kleepsupiltidel… Igatahes tundub, et moodsatest kulinaariaäridest on seenetreialid küll nüüdseks vallandatud – need kokkavad nobenäpud, kes keedumunale tomatipooliku kübaraks “pähe” surusid ja munavalge-killukesi täppideks peale pudistasid. Säherdused libaseened olid vaat et nõukogude aja peolaudade uhkeimad ehted, ikka head ka valge viinaga, nagu kinnitab üks tost ajast pärit seenekorjamist populariseeriv lauluke. Munaseened aitasid ka kihlvedu võita, kui sai lubatud oma müts ära süüa. Mäletate ju Agu Sihvka lugusid? Ja tõenäoliselt on meil kõigil ju kas või mingisugunegi isiklik kokkupuude seentega olemas, alates kulinaarsest ja lõpetades halvimal juhul  koguni kriminaalsega. Alles hiljuti anti Eesti päevalehtedes teada, et politsei on saanud jälile kahele diilerile, kes müüvad noortele hallutsinogeenseid mürgiseeni, mis kasutajate seas kannavad nime magic mushrooms. Niisiis – kuna teatud seened kuuluvad ka narkootikumide hulka, on karistused nii nende omamise kui vahendamise eest tänapäeval karmid. Selle kõrval kahvatuvad nõukogude noorte muretud-süütud lapsepõlvemängud, kui kontrolliti, kas vanarahva suu ikka räägib tõtt, kui kinnitab, et valge viina kõrvale tindikud sakummiks ei kõlba – nägu muutub sinakaslillaks ja jääb selliseks kohe õige tükiks ajaks.

Kuid salapärane ja seletamatu seeneriik on köitnud inimkonda aegade hämarusest saati. Nii ongi inimmõte ja -meel moodustanud seente ümber ka tiheda käibetõdede, uskumuste ja müütide laiaulatusliku niidistiku. Selle lahtiharutamisega etnomükoloogid tegelevadki.

Kui mükoloogid rühmitavad seened hõimkondadesse, seltsidesse ja klassidesse, siis etnomükoloogid seevastu süstematiseerivad “seenendust” rahvalike kategooriate alusel: kasulik-kahjulik, söödav-mittesöödav-mürgine ning otsivad vastuseid küsimustele, missugune tähtsus ja tähendus on eri aegadel ning eri kultuurides seentele omistatud, milline on seente roll maailma rahvaste argipraktikas ja religiooniloos ning miks eestlane aeg-ajalt kedagi seenele saadab või seenetreialiks tituleerib. Ja kuna “tavaline inimene” tunnistab seeneks ikkagi ainult neid liike, millel kübar peas ning jalg all ning mis kasvavad üldjuhul metsas ja ussitavad viisipäraselt, siis sellised seened nagu näiteks majavamm, juustude hallitusseened ning õlle-veini valmistamiseks tarvilikud pärmiseened, seenhaigustest kõnelemata, jäävad (esialgu veel?) etnomükoloogide vaateväljas pigem tagaplaanile, et mitte öelda sootuks märkamatuks.

 

 

On’s eestlane mükofiil või mükofoob?

 

Jürgensoni raamatust saame teada, et mükofiilsed rahvad on pidanud seeni jumalate toiduks või hõrkudeks metsaandideks, mükofoobsed aga saatana leivaks, surnute toiduks, väljaheiteks. Lääne-Euroopa kõrgkultuuris pole seentel erilist tähendust või kui, siis negatiivne. Ent slaavi toidukultuuris on seentel väärikas koht.

Tinglikult võibki seente toidukstarvitamise järgi tõmmata piiri katoliikliku ja õigeuskliku ning luterliku või siis Ida- ja Lääne-Euroopa kultuuriruumi vahele. Seentel on oma roll paastutoiduna – pole ta ju ei liha ega kala. Ja küllap tõdemus, et katoliiklike rahvaste folklooris ning usundis on seened säilitanud oluliselt suurema tähenduslikkuse kui luterlikus kultuuriruumis, on seletatav rooma- ja kreekakatoliku kiriku tolerantsema suhtumisega Euroopa rahvaste eelkristlikku loodususundisse.

Eestlased jäävad mõlema kultuuri mõjusfääri ning kui õigeusklikud setud välja arvata, pole seened kuulunud ise endid metsarahvaks pidava eesti rahva argikultuuris kuigi kesksete nähtuste hulka. Vähemalt pole säilinud sellekohaseid usaldusväärseid kirjalikke allikaid ja suulisi ülestähendusi. Toiduks tarvitame meie metsas kasvavast umbes 400 söögiseenest napilt mõndakümmend liiki ning seenekorjamine pole teps mitte selline tegevus, mis “vanale” eesti rahvale üheselt ja ülemaaliselt tunnuslik – pigem vastupidi ja seda vaat et tänase päevani välja.

See võis olla aasta 1980, kui sattusin tudengiplikana esmakordselt varasügisel Kihnu – metsaalused seeni paksult täis ja keegi nende vastu mingit huvi üles ei näidanud. Kohalik rahvas hoopiski lustis täiega mandritudengite ablast korilusaktsiooni jälgides. Ja mis selle juures veel kõige kurvem, enamik õnnetuid ühejalgseid kübarakandjaid läks paraku kõige liha teed – polnud ju aega ega kohtagi neid viisipäraselt pikemaks perioodiks prepareerida, st kupatada-soolata. Aga see eriline õnnetunne – korjata, korjata, korjata ja mõttetult  palju! – püsib siiani leebe muigega mälus.

Veel sadakond aastat tagasi oligi seenekorjamine Eesti külas peaasjalikult karjuste ja laste töö ning seentesse kui toidukraami suhtuti üpris põlglikult. “Seenepropagandat” hakati eesti ajakirjanduses Euroopa eeskujul tegema XIX sajandi lõpus ning XX sajandi alguseks olid seened eriti linlaste toidulaual populaarne ja hõrk vaheldus. Seega – nii üllatav kui see ka ei tundu, levis seente söömine XX sajandi alguses Eestis hoopis linnast maale, nagu seda teistegi Euroopa rahvaste juures.

Eesti rahva ja seeneriigi suhetest on Jürgensoni teoses palju ja põnevat lugeda. Näiteks saame teada, millal ja kus korraldati Eestis esimene seenenäitus, et tõenäoliselt hakkas (kultuur)seeni esimesena Eestis kasvatama Sangaste krahv Berg ning sedagi, et paljukiidetud lõimumisprotsess pole seeneärisse veel jõudnud. Põhja-Eesti turgudel käib seenemüük keelesäädusest hoolimata suuresti vene keeles ja Setumaa seenelised nii siin- kui sealpool okastraati soovivad seenehooajal viisavabadust saamaks volilt käia “oma” põlistes korjekohtades.

Teiselt poolt näib tänapäeval olevat seenekorjamisest saanud (linna)eestlasele mõnus meelelahutus, üks võimalik vaba aja veetmise viise looduses. Kroonilist ajapuudust markeeritakse sügiseti nukra ohkega: nii kiire-kiire-kiire on, et pole see aasta metsa seenelegi saanud. Turistibussidega mööda maad ringiroitlevad loodusvõõrikud on aga sügavalt pettunud, kui näiteks Värska muuseumi porovikupäiv jääb oodatust kõvasti tagasihoidlikumaks, sest rikkalikku seenesaaki ei saa kohe mitte mingi valemiga aastaks ette planeerida. Missuguse augu aga jätab kehva seenesügis Kagu-Eesti korilusest elatuva inimese kõhnukesse aastaeelarvesse, see on juba iseküsimus.

 

 

See müstilis-maagilis-seksuaalne seen

 

Kasvukiiruse kõrval on seente viljakusmaagilist tähendust aidanud süvendada nende fallosekujuline välimus, mis kajastub ka ladinakeelsetes seenenimetustes  (Phallus impudicus < harilik tanuseen), slängis (seenemees – homoseksuaal) ja rahvapärases seente jaotamises emasteks ja isasteks. Seenelembidest on arvatud, et nad ka vastassugupoole vastu iseäranis kuumaverelised on. Iseäranis slaavi ja Siberi rahvaste mütoloogias ning usundis on seentel seksuaalmaagias arvestatav koht. Lõunaslaavlased usuvad, et kui rase naine sööb ohtralt teatud seeni, saab lapsest rõõmus ja kaunite kunstide peale andekas inimene. Eestlaste vastavad uskumused on sootuks proosalisemad: seente söömist seostatakse lehmade piimaanniga. Kuid eks seegi osuta ju rikkusele ja heaolule, mis seente kingitud viljakusega kaasas käib.

Punase kärbseseene (Amanita muscaria) kui šamaanikultuuri sümboli, soomeugriluse alustala ning laste pildiraamatute lemmiku arvukaid kasutusviise kirjeldatakse kõnealuses raamatus mitme kandi pealt. Just XX sajandi teisel poolel saab mõnede seeneliikide hallutsinogeensus  Vana ja Uue Maailma subkultuuride argipraktikas väga oluliseks. Tänased “praktikud” ent unustavad tõsiasja, et traditsionaalsetes kultuurides on hallutsinogeenidega praktiseerimine seotud rangelt religioosse sfääriga, ning unustada ei maksaks sedagi, et teispoolsusega lävimiseks ei ole sugugi alati tarvis pruukida psühhotroopseid abivahendeid.

Hasart, millega ostitakse tänini fakte hallutsinogeensete seente kasutamisest muistsetes kultuurides ning üritatakse neid leides õigustada  nende tänapäevast kasutamist, andis olulise impulsi etnomütoloogia tekkele. R. Gordon Wassoni osa selle teadussuuna tekkes näib Jürgensoni teose põhjal olevat raske alahinnata. Kuigi jah – paiguti jääb mulje, et Wasson ja tema jüngrid on teatava teadustööks vajaliku distantsi ja erapooletuse aegade kulgedes tagaplaanile jätnud ning asunud sammuma pigem Carlos Castaneda jälgedes.

 

 

Lõpetuseks

 

Esitatu oli vaid põgus sissevaade olulisematesse teemadesse, mis tolles seeneuurimuses vaatluse alla võetud. Kuidas on omavahel seotud seenemikud ja päkapikud, see jäägu uudishimuliku lugeja avastada nagu palju muudki põnevat, mis raamatu tagasihoidlike hallide kaante vahel peidus.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et Aivar Jürgensoni raamat seentest kultuuriloos on sisutihe lugemine, sisaldades rikkalikult fakte ning uudseid ja ootamatuidki seoseid seente ja inimeste maailma kokkupuutepunktidest. Autori teemakohane lugemus viidatud kirjanduse loendi põhjal on muljetavaldav.

Ent miinuspoolele tuleb kanda mõtte- ja teemakordused, samuti mõningased seenetemaatikaga suhteliselt lõdvalt seotud ekskursid pärimuskultuuri radadele, mis lugemist paiguti raskendavad. Tõhusama toimetajatööga saanuks põhiteksti tõenäoliselt hõlpsasti liiglihast vabastada. Teisalt arvan autorit mõistvat, ka tublisti üle keskmise haritud eestlase teadmised oma rahva argi- ja pärimuskultuurist ses aina kiiremini üleilmastuvas aegruumis on kaunikesti stereotüüpsed ja paiguti lausa uskumatult naiivromantilised. Paljuski tuginetakse rahvusteaduste õitsenguajal 1930ndatel publitseeritud autorite (Eisen, Loorits jt) krestomaatiliseks kujunenud tekstidele.

Ja sestap näib, et autor – seda endale isegi ehk teadvustamata – püüab lugejat igakülgselt etnokultuuri küsimustes valgustada ning argiteadvusse kinnistunud stereotüüpe ja vananenud teoreetilisi seisukohti murendada, nagu ühele õppejõule kohane.

Raamatule tulnuks kindlasti kasuks seegi, kui see olnuks varustatud isikunimede ja märksõnade registritega, mis hõlbustanuks orienteerumist faktide rägastikus. Kahjuks on ka osa fotodel ja illustratsioonidel kaduma läinud allkirjad või on need pisut puudulikud (nt lk 156, 132-133, 317, värvitahvlid jne).

Mõningatest pisipuudustest hoolimata on ülevaate “Seened kultuuriloos” näol tegu ikkagi tõhusa teosega, mis avardab lugeja teadmisi usundi- ja kultuuriloost etnomükoloogi samblarohelise mätta otsast vaadatuna. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu – see pilk küünib ajas ja ruumis õige kaugele, luues  uudseid seoseid ja ärgitades mõttevahetusele.