Püsiväärtuste prohvet

Enn P?oos

  Olev Subbi monograafia puhul võib rääkida nii mahu kui kvaliteedi mõttes perfektsionismist.

 

Olev Subbi maalid. Tekstid Eero Epner, kujundaja Tiit Jürna. OÜ Sperare, 2006. 295 lk.

 

See kõik on nagu muinasjutus. On kangelane, on hea haldjas, kes teda toetab, on kadedad pürjelid, kes kõigest jõust teevad näo, et nad on rõõmsad. Mida peaksime õigupoolest arvama Eesti ühiskonnast, et sellise raamatu ilmumine tundub uskumatuna? Laias maailmas on taoline raha ja vaimu seos tavaline. Kultuur toetub suures osas metseenlusele, see on ühiskonna eneseregulatsiooni oluline osa.

Me peaksime vist tegema vahet sponsorlusel (mis meilgi tasapisi jõudu kogub) ja metseenlusel. Sponsor on annetaja, milline siis ka poleks selle kiiduväärt tegevuse ajend. Metseenlus on aga sihikindel tegevus, mille aluseks on peale kõige muu missioonitunne ja annetaja enda kultuuritarve. Tavaliselt ilmneb metseenlus eeskätt vana kapitali pinnal (mida meil arusaadavalt veel pole), kuid nagu nüüd näeme, ei pruugi see olla määrav. Igal juhul on metseenlus ühiskonna vaimse küpsuse indikaator. Eks näe, kas Subbi hiidraamat on üksikilming või hoopis uute asjade algus.

Monograafia väljaandja Enn Kunila on pikka aega tundnud huvi kunsti, eriti Olev Subbi maalide vastu. Ilmselt tulenes siit ka tema otsus rahastada kunstniku monumentaalset monograafiat. Ettevõtmine on ilmselt raskelt kahjumlik ja mingit kommertshuvi siin eeldada ei saa. Kasum on kavandatud vaimsesse sfääri. Kunila teeneks on ka hea meeskonna kokkuseadmine ja tegijatele võimaluse andmine välja panna kõik, milleks nad on võimelised.

Koostaja Eero Epner on otsustanud anda sõna kõigepealt Subbile endale ja leida alles tagakaane lähedal ruumi omapoolsele käsitlusele. Subbi on tuntud kui legendaarne kunstist rääkija, kelle arvamusavalduste arhitektuur on laitmatu, sõnakonstruktsioonid sugestiivsed ja löögikindlalt loogilised. Mõtteavaldused raamatu algosas on hindamatuks materjaliks kunstniku siseilma mõistmisel.

“Nõustun väitega, et maali vorm ongi tema peamine sisu,” ütleb Subbi. “Maal ei ole kommentaar, vaid looming, mille väärtus on praktilise väärtuse puudumine. Ma ei hinda ühtegi pildi osa selle järgi, kas ta kujutab midagi või kui huvitav on see kujund … põhjus, miks ma ta jätan pildile või kõrvaldan sealt, pole seotud tema eetilise väärtusega elus või esteetilise väärtusega pildil, vaid millegagi, mida ma ei oska sõnastada. Otsest sidet eraelu ja loomingu vahel mul küll pole.”

Kuid ma ei saa lahti kahtlusest: nagu kunstnikega tihti juhtub, ei ela tema kunst just täpselt selles majas, mida ta sõnadega ehitab. Nagu tihti juhtub, on suure kunsti tegelik tähendus tunduvalt laiem, kui seda avab ükski kirjeldus, sealhulgas ka autori enda oma. Alati on võimalik leida “katmata osa” ja järjekordsel vaatlejal on õigus punuda oma pesa just sinna. Minu silmis on Subbi kunst rõhutatult isiklik, tema enda elusaatusest (eraelust) tulenev.

Raamatuvestluse lõpus Subbi siiski möönab, et “näiteks kuldooker, mis on mitmel minu maalil, on minu ema köögi truubi värv”. Ta ütleb ka, et tahab luua “ … paralleelmaailma, mis eksisteerib sama kindlalt kui meie oma ja meile veidi tuttavate reeglite järgi”. Need “veidi tuttavad reeglid” ongi minule Subbi loomingu võti. Ilmselt tulevad need aga Subbile niivõrd iseenesest kätte, et nende üle pole vaja pikemalt mõelda.

Subbi on kollektsionäär. Ta on elu läbi kollektsioneerinud elamuskilde, mida ta on pidanud oluliseks ja millel on märgiline tähendus (ookrine truubivärv). Ta hellitab, puhastab ja kataloogib neid – nii võiks ehk kirjeldada tema maalimistegevust. Vana niidumasin, kivipõrand, puusajoon. Eelkõige aga see, kuidas üks värvitoon läheb üle teiseks ning seostub kummalise empaatiaga pildi teises nurgas sähvatava värviga. See pole lihtsalt prantsuspärane värvipillerkaar, tema (paralleel)maailmas on värvid lihtsalt sellised. Ja äkki selgub, et selles maailmas on meil kõigil omad asjad ajada.

Subbit on nimetatud kõrgiks vanahärraks, seda ta on. Kuid samas võib ta olla hämmastavalt avatud – muidugi, valides, kelle ees, ja teades raudselt, millise piirini. Kuid olgu usalduslike jutuajamistega ja säravate sententsidega kuidas on – Subbi peamine avatusekoht on tema kunst. Maalides on ta omal rahulikul moel avameelsem kui nii mõnigi tõmblev enesepaljastaja.

Eero Epner on teinud huvitava eksperimendi: asetanud Subbi  süsteemidesse, mis on tekkinud hiljem sellest kunstimaailmast, kuhu Subbi on ise ennast paigutanud. Tulemuseks on intrigeeriv arusaam kunsti ajatusest.

Subbi on püsiväärtuste prohvet. Nüüd võib öelda, et ilmunud raamat on tema piibel. Ehk ongi selleks õige aeg nüüd, mil me oleme hakanud tajuma ajaliku askeldamise ummikussejooksmist. Kindlad, muutumatud tunnusjooned ilul, eetilistel väärtustel, elu mõttel. Õitsev põõsas, kivipõrand, ema köök. Kuid nüüd pole kuldsuul Subbil enam sõnadeks mahti. Tema prohvetiilmutustes on eeskätt värvid ja valgus, mis on pärit ühest teisest maailmast, milles me oleme viibinud nendel harvadel hetkedel, kui oleme olnud natuke rohkem meie ise kui tavaliselt. Kuid harilikult oleme selle unustanud. Hetkeks aeg maha, korraks pilk endasse.

Ja veel Subbist: ta on perfektsionist. Oma töödes peab ta minema lõpuni, nendesse ei tohi jääda midagi üle õla visatut, mitte midagi, milles ta pole päriselt kindel. Nii ka elus: veinid, mida ta joob, peavad olema head. Sõbrad parimad. Mõtted peavad olema mõeldud lõpuni – ja kõik see kokku peab ühinema veatuks naudinguks. Subbi maailm peab olema korrastatud. Kummaline, kuid me oleme unustanud, et selline värk võib üldse olla võimalik! On ülimalt kosutav vähemalt hetkeks seda uskuda.

Kui oleks koostatud Eesti maalikunstnike edetabel, asuks Subbi seal kusagil eesotsas. Nüüd on meie ees ka raamat, milletaolist pole meie oludes olnud. Ka nüüd võime rääkida perfektsionismist, nii mahu kui kvaliteedi mõttes. Tiit Jürna on kõikides kujunduspeensustes läinud lõpuni, samavõrd on lõpuni mindud ka selleks vajaliku raha mängupanekul.

Nagu Subbi, nii ka raamat.