Perestroika ja soorollid ajakirjas Nõukogude Naine

Heidi Kurvinen

Perestroika ei tähendanud ainult arengut, vaid ka tagasiminekut.

Kui Mihhail Gorbatšov avalikustas oma reformipoliitika, käisin veel lasteaias. Kuna ma elasin Soomes, siis ei teadnud ma tegelikult, mida sõna „perestroika” tähendab. 1980ndate lõpus kuulsime koolis geograafiatunnis kolhooside ja sovhooside kohta. Isegi kui Gorbatšov külastas minu kodulinna Oulut, ei mõistnud ma päriselt, mis toimub Nõukogude Liidus.

Eestlastele on tõsiasi, et Nõukogude Liidu lagunemine viis Eesti ühiskonna 1980ndate lõpus suurte muutusteni. Ometi ei võideldud nende muutuste käigus üksnes iseseisvuse eest, vaid püüti eemalduda ka pealesurutud soorollidest, mis valitsesid nõukogude ühiskonnas. Sotsialistliku võrdsuse retoorika asemele ilmusid  traditsioonilisemad mehe ja naise roll ning mõisted „naine” ja „mees” said Eesti ühiskonnas uue tähenduse.

Sotsioloog Anu Narusk on väitnud, et Eesti naised osalesid sellel perioodil meeste kõrval traditsioonilise soolise struktuuri taastamises. See avaldus ka ajakirjas Nõukogude Naine, mis toetas rahvuslikku soolisustamise retoorikat, mille järgi ideaalsel naisel pidi olema vähemalt kolm last ja mehe roll perekonnas on olla leivateenija. Oluline on märkida, et eestlased ei olnud traditsiooniliste soorollide poole püüdlemises üksi. Samu jooni võib leida ka teistes postsotsialistlikes riikides. Teisisõnu võib öelda, et perestroika ei tähendanud ainult arengut, vaid ka tagasiminekut.

Kui analüüsida eesti naisteajakirjas avaldatud artikleid lääne feministlikust perspektiivist, tundub esmalt kummaline, et ajakirjanikud, kes olid aastakümneid kirjutanud töölisklassi kangelastest, keskendusid nüüd üksnes emadusele ja teistele traditsioonilistele soorollidele. Pühenduti n-ö bioloogilise soolise struktuuri taastamisele. Ilmus käsitlusi, mille kohaselt pidi sotsiaalne muutus tähendama „ühiskonna taaspööramist sooliseks, ning seda, et räägime meestest ja naistest, mitte inimestest”1.

Ühe võimaliku seletuse sidemele naisajakirjanike väärtuste ja traditsioonilise soolise identiteedi vahel leiame nõukogude korrast. Peggy Watson on väitnud, et nõukogude kord toetas traditsioonilist identiteedi poliitikat, sest selles sisaldus traditsiooniliste soorollide ihalus. Sellest perspektiivist vaadatuna võib  maskuliinse mehe ja feminiinse naise ideaali käsitleda nõukogude retoorika pärandina, mis põhines küll soolisel võrdsusel, kuid see ei seganud traditsiooniliste soorollide kuvandi püsimist ja tasapisi tugevnemist.

Teiselt poolt tuleb arvesse võtta 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse ametlikku sotsialistlikku soorollide retoorikat, mis omandas naisteajakirjades negatiivse konnotatsiooni. Näiteks emarolli oskuste puudumises nähti sotsialistliku ajajärgu ja domineeriva töölisnaise kuvandi tulemust. See pärand näib olevat püsinud kogu rahvusliku perioodi vältel ja sellist mõtteviisi taastoodeti kuni 1990ndate lõpuni. Kui töötavast naisest kirjutati, siis taunivalt kui naisest, kellel ei ole lapsi ja kes tahab olla karjäärinaine. Sellele viitab Pille Paalandi katse karjääri tegevat naist rehabiliteerida: „Baby-boom’iga kaasaminejate kõrval tuleks sallivalt suhtuda neissegi, kes pere loomise asemel end tööle pühendavad”.2

Lisaks sotsialistlikule seletusviisile, mille areng toimus ajakirjas Eesti Naine, võib traditsiooniliste soorollide säilitamise taga näha ka püüet taastoota lääne ideaale, mis oli tolleaegsele Eesti ühiskonnale omane. On väidetud, et muutused postsotsialistlikes riikides oli klassiprojekt, millega kaasnes ka läänemaailma maskuliinse hegemoonia ülevõtmine. Nõukogude meestel puudus võimalus naistest üleolekuks. Varakapitalismis esindas mees jõukamat klassi. Postsotsialistlik pööre lõi maailma, kus võimusuhted lähtusid maskuliinsest maailmapildist.

1980ndate lõpus pöördusid eestlased tagasi mineviku poole ja esimesest Eesti Vabariigist sai nostalgiline ja mobiliseeriv referentsipunkt. See omakorda mõjutas ka rahvuslikku soo kuvandit, mille nurgakivideks olid emaduse müüt ja sooliste erinevuste tugev rõhutamine: sooline kuvand, mis domineeris Eesti ühiskonnas kahe maailmasõja vahel ja isegi esimesel rahvuslikul ärkamisajal XIX sajandi lõpul. See mõjutas tugevasti ka ajakirjade Nõukogude Naine / Eesti Naine kirjutisi, kus rõhutati emarolli erilist tähtsust Eesti rahva tuleviku nurgakivina.

Eesti Naise vahendatud soorollid ei olnud ometi must-valged. Ilmus ka selliseid lugusid, mis sellist pilti dekonstrueerisid. Alternatiive esineb näiteks artiklites maskuliinsetest naistest ja feminiinsetest meestest, isadusest ja poliitiliselt aktiivsetest naistest. Perestroika-aegsetes ajakirjades Nõukogude Naine ja Eesti Naine hakati järgima ka lääne naisajakirjade tavasid. Representatsioonid, mis dekonstrueerisid traditsioonilist soosüsteemi, toodeti Eesti ühiskonnas levinud arusaamade kontekstis sugudest ja soorollide erinevustest. Näiteks ei leidnud homoseksuaalsus ajakirjas eriti kajastamist, samas kujunes see trendikaks teemaks massimeedia sfääris. Ka feminism jäi enam-vähem negatiivseks fenomeniks, kuigi ajakirjanike töödes oli ka mõningaid feministlikke noote.

Kuigi perestroika ajal asendus sotsialistlik sugudevahelise võrdsuse retoorika natsionalistliku neoliberalistliku retoorikaga, ei olnud see pööre siiski täielik. Sotsialistlik minevik kujundas sugude ja sugudevaheliste suhete käsitlemist Eestis edasi. Karin S. Lindelöf on väitnud, et sotsialistliku mineviku pärand kujundab ka nende noorte inimeste soo defineerimise viise, kes on sündinud pärast nõukogude aega. Eesti ühiskonna soolisustatud korraldus annab niisuguseks kahtlustuseks tõesti alust. 

 

Heidi Kurvinen (1980) on Oulu ülikooli doktorant. Ta on kirjutanud magistritöö sugude representeerimisest ajakirjades Nõukogude Naine ja Eesti Naine. Praegu lõpetab ta litsentsiaaditööd Eesti naisajakirjadest ja kirjutab doktoritööd 1960ndate ja 1970ndate Soome ajakirjaniku ametist soolise vaatenurga kaudu.

 

1 Mare Ots, Mis on muutunud naise elus. (Juhtkiri.) – Nõukogude Naine 1988, nr 6, lk 1.

2 Pille Paalandi, Feminism maailma val(l)utamas. – Eesti Naine  1991, nr 5-6, lk 40-41.