?Peaministri? õnnestunud reklaamikampaania

Mart Soidro

  Alustan natukene ulakalt. Mulle on räägitud, et ajal, mil Edgar Savisaar oli veel üleminekuvalitsuse juht, arutleti Toompea koridorides tõsimeeli selle üle, mis võiks saada nüüdseks ilmunud raamatu pealkirjaks. Savisaar oli isegi andnud oma tollasele abile sellesisulise ülesande ? kuulata maad. Naljahambad pakkusid abile ?Minu võitlust?, kes selle soovituse ka valitsusjuhini viis...

Olnuks Savisaar oma mälestustes rubriigiga ?Mulle on räägitud? tagasihoidlikum, poleks ka mul olnud paslik niimoodi alustada. Edaspidises ülevaates viitan sulgudes siiski konkreetsetele allikatele.

Viimaste nädalate ajakirjandusliku elevust mälestusteraamatu ümber on suutnud varjutada üksnes Rüütli Moskva-visiit. See varjutus osutus ? nagu tavaliselt (T?ernomõrdin) ? ajutiseks ning poleemika raamatu ümber, mida paljud on näinud ja lehitsenud, mõned ka lugenud (Ott) jätkub täie vungiga. Näiteks esmaspäeval tehti raamatule tasuta telereklaami ?Parlamendis? (Laanjärv), ?Ärapanijas? (Juur ja Oja) ning ?Pehmetes ja karvastes? (hunt, jänes, siga ja koer). Kuid sellest näikse Savisaarele siiski veel väheks jäävat ? teles jookseb ka tasuline reklaam.

Paks nagu vana paks ise (Veidemann) lööb lauale tuhandeleheküljelise raamatu (Hvostov), mis on ilmselgelt massiga peale minek ? raamat kaalub 2,23 kg (K. Tarand). Kuigi samal ajal ilmunud eksiilvalitsuste dokumentaalses koguteoses ?Tõotan ustavaks jääda…? (Nõu ja Orav) on lehekülgi 700 võrra rohkem, on raamat ise õhem (s.t trükitud õhemale paberile). Arvan, et see pole sugugi juhuslik:  Savisaare arvates oli näiteks Aigars Jirgens, Läti Komitee liider, veelgi õhem figuur kui meie Tunne Kelam (EPL, katkend raamatust)…

Kuid kokkuvõttes on selles küsimuses Savisaare pistrikud ja vaenlased ühel meelel: raamat on tõesti paks. Ekspertarvamusena siinkohal pakse raamatutuid (?Kurbmäng Paabelis?) kirjutava (Remsu) hinnang: ?Mammutessee on aus ja loomutruu?.

Ei mäleta, et memuaaride puhul oleks kasutatud hinnanguid nagu ?poliitiline pomm? (Hvostov), ?dokumentaalne sümfoonia?, ?doktoritöö mahtu ja kaalu uurimus? (Priimägi), ?mille autor on rajanud endale poliitilis-majandusliku monumendi? (Veidemann) ja ?misjärel poliitilised memuaarid on tõusnud enneolematusse kõrgusesse? (Ott). Arvamus, et tegemist on tüüpilise propagandatootega, milles kombineeritakse isiklikku ja ametlikku, fakte ja hinnanguid (K. Tarand), on selges vähemuses. Seetõttu on oodata võimalikku, tõsi, poole lühemat tõlget inglise, vene, hispaania, soome ja saksa keelde (Savisaar).

Inimestele pakub alati huvi, palju siis ka raamat sisse toob (Ott). Autor ise loodab väikest kasumit, kuid asjatundjate arvates võib summa küündida 1,39 miljoni kroonini (Jõevere). Arvestades, et raamatut toetasid kõik suurettevõtjad peale Tallinna Sadama, Tiit Pruuli, Silmeti ja Hansapanga (Ott), pole honorar sugugi suur. Pealegi plaanib autor rajada raamatutulu eest õunaaia.

Memuaaride arvustajad vastandavad autori eeskujul tolle aja tegijaid üksteisele. Kas siis pro ja contra vormis (Remsu) või kolmnurgana, mille moodustavad Rahvarinne/Loomingulised Liidud ? EKP/ Vaba Eesti ? Eesti Kongress/ERSP (Ruutsoo). Muidu vaoshoitud Hvostov on kõige karmisõnalisem: internatse Savisaar vihkas, Vaba Eestit põlgas, Eesti Komiteed jälestas. Aga keda ta siis ometigi armastas või armastab tosin aastat hiljem?

?Peaministri? esitlusel Rüütelkonna majas vaatavad meile fotodelt vastu lisaks lähedastele Tiit Vähi, Indrek Toome, Tiit Made, Kostel Gerndorf, Heiki Kra­nich, Peeter Sookruus ? neid nimetab Kesknädal ka memuaaride tegelasteks.

Ja lõpetuseks üks isiklik asi. Nädalataguses Sirbis kurjustab minuga Rein Ruutsoo: ?20. augusti, Eesti taasiseseisvumise päeva Edgari päevaks ristimisega (mis Soidrot rõõmustab) pisendatakse tegelikult meie ajalugu, alahinnatakse vabadusvõitlust ja Eesti rahvast. Mille nimel ? et Savisaarele ?ära teha?? Jah, tänumärkide jagamisel on eelistatud sohvreid-sekretäre neile, kes 20. augustil 1990 tankimürinas iseseisvuse taastasid?.  Esiteks: mind ei rõõmusta taasiseseisvumispäeva kohatu  ristimine. Ja teiseks: tankimürina saatel taastati iseseisvus siiski aastal 1991, mitte 1990, nagu memuaaride üks juhendajatest ilmselt hajameelsusest mäletab.