Itaalia muusika pidu festivalil ?opeNBaroque?

Mirje Mändla

Lähipilk triosonaadile ja itaallaslikule rütmirõõmule Barokkansambel SONNERIE (Inglismaa) 30. I Estonia kontserdisaalis ja NEAPOLIS ENSEMBLE (Itaalia) 31. I Mustpeade Majas.

Festivali ?opeNBaroque? selleaastase programmi alateemana võiks välja tuua pühendumise itaalia muusika kavadele. Festivali lõpetab Veneetsia meistrite kava ja itaalia meistreid tutvustasid ka üritust alustanud Monica Huggetti ja Sonnerie ning Neapolis Ensemble?i kontserdid. Ja nagu mainitud näited juba viitavad, kuuleb tänavusel festivalil itaalia muusikat nii itaallaste endi esituses kui ka teiste vanamuusika korüfeede hinnalises, eesti kontserdisaalidesse harva ulatuvas interpretatsioonis.

 

Huggett ja triosonaadi kuldajastu

 

?Triosonaadi kuldajastu? krestomaatilise ülevaate egiidi all esinesid Tallinnas Monica Huggett (barokkviiul) ja tema ansambel Sonnerie. Selle koosseisus mängivad hetkel Emilia Benjamin, muusikateadlase ja muusikuharidusega viiuldaja; t?ellist Joe Crouch, keda kuuleme samas ka teiste Euroopa nimekate kollektiivide nagu The Academy of Ancient Music ja The Gabrieli Consort liikmena, ning klavessinist Matthew Halls, kes üllatas kontserdil Michaelangelo Rossi ootamatult humoorikas ja XVII sajandi korduste muusikat pakkuvas tokaatas.

Londonis sündinud Monica Huggett, kelle elust seitse värvikat aastat möödusid Amsterdami barokkorkestri kontsertmeistrina, on samas ka üle kahekümne aasta olnud seotud enda asutatud barokkansambli Sonnerie?ga, millega on salvestatud meeletult barokkrepertuaari ja mitte ainult. Sonnerie? mängule on osaks saanud hulgaliselt preemiaid ja õnneks ei pidanud Sonnerie? mängutasemes ka Tallinnas pettuma. Seesama täpne ja efektne artikulatsioon, mis looritatud kerge humoorikuse ja soojusega, ning ansamblijuhi Monica Huggetti särav isiksus ning tema kui suurepärase inglise interpretatsioonikunsti esindaja kohalolu tagasid publikule kindlasti ainulaadse kogemuse.

Triosonaadi ajaloolise ülevaatena käsitletava kontserdi kuulamisel pakkus suurimaid elamusi just see vähem mängitud varasem pool, triosonaadi varajaste vormide näited itaalia XVII sajandi heliloojatelt. Need lood ei esindanud kõrgbarokki, siin oli palju selgemaid viiteid rahvamuusikale, millest ka Huggett ise tõi esile just mustlasmuusikat. Ehkki selle ?vähem mängitud? ütlemisega peab olema kaunis ettevaatlik, sest Huggett on andnud terveid kontserte Itaalia varajaste meistrite nagu Biagio Marini loominguga. Meie siin saime vaid veidi nautida Marini veidraid, ootamatuid harmooniaid. Marini, kelle elu kulges nii Veneetsias Püha Markuse kirikus kui ka Euroopa õukondades, näiteks Navarras ja Münchenis, oli nii helilooja kui viiuldaja ning just viiuldajana teadis ja tundis Marini keelpillitehnika üksikasju ning oskas viiulitehnika eripärast välja võluda terviklikke muusikalisi arendusi. Seda oli võimalik kuulata ka Tallinna kavas Marini teoses ?Pass?emezzo concertato in dieci parti?, mille teises pooles kõlasid lõbusalt kasside kräunumist meenutavad glissando?d, mis olid muide lisaks rabavale humoorikusele ka kenasti ja loomulikult muusika arendusse sisse kirjutatud. Kauneid muusikalisi elamusi pakkus ka Marini ?Capriccio per sonar quattro parti con doi violini?, kus basso continuo koosluse moodustasid t?ello ja portatiivorel. Sekventsiliselt hargnevad järgnevused ning rohked kaunistused pakkusid taas ühe sissevaate püsimatu itaalia helilooja loomingusse.

Kontserdi avaloona kõlas aga Giovanni Battista Buonamente 1626. aasta Sonata quinta ?Poi che noi rimena?, mille meloodia meenutas pigem rahvalaulu ülesehitust ja intonatsioonimaneeri. See mulje hajus sonaadi teises pooles, kui seni alumises registris mänginud viiulite partiid kõlasid kõrgemas registris ning viiulid esitasid üksteise järel kajana sädelevaid viiulipassaa?e.

Giovanni Battista Fontana Sonaadi nr 7 algus meenutas oma väljapeetuse poolest ehk hilisemat sonata da chiesa?t. Peab ikka ja jälle tõdema, et Monica Huggetti fraseerimine on tõesti erakordselt nõtke. Sonaadi interpretatsioonis oli tunda erksust, aga mitte läbematust, harmooniajärgnevustele anti aega ilmuda ning ära märkimata ei saa jääda maitsekas kaunistuste kasutamine.

Kava teises pooles kõlasid näited triosonaadi kõrgperioodist: Vivaldi kuulus ?La Folia? sonaat, Corelli Triosonaat op. 4 nr 10 ning Händeli Triosonaat op. 2 nr 6.

 

Pilk Napoli muusikaellu

 

Esmaspäeval saime heita pilgu aga Napoli muusikaellu ja maailma, mis eksisteeris Napolis XVI ? XVIII sajandini. Napolis tegutseva Neapolis Ensemble?i kava ideed on sündinud vaevalt aasta tagasi, kui ansambel otsustas kokku tulla lauljatar Marina Bruno ümber, kes on ka ansambli eestvedaja. Bruno koos Neapolisega annab oma plaate välja väikese plaadifirma Musicaetcetera märgi all. Selle koduleheküljelt leiab viiteid ilmunud albumitele ja tundub, et selles ringkonnas, kus tegutseb Bruno, on lõunamaale iseloomulikult teisigi suurepäraseid vokaliste ? siinkohal tooks ära Stefano di Fraia.

Neid ühendav lüli ei ole mitte ainult tegutsemine Napolis ja itaalia varajase muusika pärlite värske interpretatsioon, vaid ka ühine õpetaja, 1933. aastal sündinud meister Roberto De Simone. De Simone on muusik, kes õppis klaverit ja kompositsiooni, kuid on nüüd tuntud pigem etnomusikoloogi ja dirigendina ning kirjutanud põhjalikke Napoli ja lõunaitaalia rahvamuusikaga seotud muusikaliste nähtuste käsitlusi, sealhulgas on ta olnud seotud nii Napoli tarantella?de kui karnevalikunsti traditsiooni uurimisega. De Simone on muide olnud ka San Carlo teatri kunstiline juht ja 1995. aastast Napoli konservatooriumi direktor. De Simone Napoli traditsioonilise muusika elementidest inspireeritud üsna originaalmuusikale sarnaseid palu kuulis ka Neapolise sel kontserdil.

Tunnustust väärib samuti see, et festivali korraldajad on Neapolise näol üles leidnud üsna uue nähtuse Euroopa vanamuusika maastikul. Neapolise esimesi kontserte oli võimalik kuulata möödunud suvel Brügges ?Musica Antiqua? festivalil, millest räägin seetõttu, et juba siis jõudis see Euroraadio vahendusel ka terasemate eesti muusikahuvilisteni. Nüüd oli siis tänuväärt võimalus neid oma silmaga musitseerimas näha.

Eks tegelikult oleme kõik vähemal või rohkemal määral kursis, kuidas kõlavad Napoli laulukesed, sinna kõlapilti kuulub meie ootuste kohaselt rohkelt emotsioone, kurvameelsust, rütmikaid tantsuelemente ja mandoola tämber. Napoli muusika eripärana rõhutatakse rahvamuusika ja kunstmuusika sulandumist ning eks rahvamuusikale omast musitseerimislaadi oli tunda ka Neapolise esinemises. Ja kuigi mõnikord kaasavad Napoli ansamblid oma koosseisu tänapäevaseid instrumente nagu sopransaksofon või klarnet, lähtub Neapolise instrumentaarium rohkem traditsioonist. Neapolise koosseisus kõlavad mitmesugused löökpillid (kõik need ei olnud ilmselt küll pärit Napoli muusika traditsioonilisest esituskunstist), populaarsed instrumendid nagu mandoola ja traditsiooniline kitarr, ka t?ello kuulub Napoli muusikatraditsiooni juurde samuti kui plokkflöödid.

Kontserdi kavas oli ülevaade Napoli anonüümse heliloojaskonna loomingust XVI ? XVIII sajandini, samuti helinäited Roland de Lassuse ja juba mainitud tänapäeva Napoli helilooja Roberto De Simone muusikatoast. Napoli laulukeste vahele kõlasid ilmselt üsna oodatud itaallasliku rütmirõõmuga küllastatud tarantella?d. Muide, mulle tundus, et kontserdil õnnestus eesti publikul Neapolist piisavalt oma energiaga nakatada, sest plaadiversioonis tundusid tarantella?d olevat veidi rahulikumas tempos.

Napoli laulude juures on kindlasti väga oluline saada osa ka laulutekstidest pudenevatest vaimukustest, kuid see pool jääb eesti kuulajale paraku vaid aimatavaks. Õnneks olid kavalehel iga näite kohta vähemalt lühikesed sisukokkuvõtted. Kuulates Marina Bruno hääle varieerumist rõõmsast, üleannetult flirtivast kurva ja sardooniliseni, võis küll hoomata teksti krõbedaid vaimukusi. Marina Bruno vokaalikäsitluses oli teravdatult esile toodud Napoli muusikatraditsiooni omapära: rahvamuusikast lähtuv bravuursus ja vabadus. Mõnes mõttes ei suudakski teda mõnes muus rollis laulmas näha, aga ehk ma eksin ja samas ? küllap on Napoli rahvamuusika traditsioon piisavalt rikkalik, et sellega jätkuvalt tegeleda.