?Ajalugu ei ole süstemaatiline teadus?

Mart Kivimäe

Eduard Meyer

Ajalookirjutuses räägib alati kaasa ka ajaloolase kaasaeg.

Vanaaja, Altertum?i üks kuulsamaid uurijaid XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul oli Eduard Meyer (25. I 1855 ? 31. VIII 1930), kes ühe esimesena püüdis kirjutada selle muistse kultuuriajastu ajalugu täiesti modernselt ? paljuaspektse üldajaloona, Universalgeschichte?na. Ta sündis ajaloohuvi juba ühiskondlikuks teguriks muutnud nn ajaloolaste sajandi keskpaiku, perioodil, mida võib pidada historismi idealistliku teadusrevolutsiooni järjeks või moodsa ajalooteaduse institutsionaliseerumise ajaks. Ta kutsetegevus hargnes tolle sajandi lõppkolmandikul, mil antiigipilti, klassikalise vanaaja paleusliku mõiste sisusse, oli varasemate ideaalkujutluste kõrval lisandunud nii palju ajaloolist realismi, et sajandivahetuseks kaotas väärtustav sõna ?klassikaline? puhtalt ?histoorilise? kõrval oma senise mõtte. Uue sajandi alguskolmandikul sai see antiigi klassikalisus osalt jälle mõtte tagasi klassikalise filoloogia ja ajalooteaduse eesmärgid lahutanud Werner Jaegeri nn kolmandas humanismis, lahenduses, mis idee poolest vastab Meyeri ?histoorilise? ja ?filoloogilise? meetodi eristusele.

 

Teened ja etteheited

 

Filoloogi pojana, innustatud eelkõige moodsa allikakriitika rajajana tuntud B. G. Niebuhri vaimust, näib ta olevat juba gümnasisti eas oma eriala atmosfääri sisse elanud ja selles kasvanud. Ka tema nooremast vennast Kuno Meyerist sai nimekas teadlane, keltoloog. Ajaliselt kõige kauem, üle 20 aasta, oli Max Weberi hinnangul ?üks meie esimesi ajaloolasi? Ed. Meyer tollase Saksamaa teaduskeskuse Berliini ülikooli professor ja (1919. aastast) ka rektor. Rahvuspiire ületava mõjuga õpetlane, oli ta samaaegselt väljapeetud moraalne isiksus, selline, kelle tekstides on nüüdislugejale tajutav professionaalne ausus, mida totalitarismijärgsete ühiskondade ?teaduseetose? kõikuvas olukorras on isegi raske ette kujutada. I maailmasõja ajal ja järel valdas teda kui vanema põlve ajaloolast sotsiaalse pessimismini küündiv mure ?barbaarsete aegade? saabumise pärast, nii Euroopa kultuuri languse kui kvaliteetse teadustöö saatuse pärast haridusasutustes.

Niivõrd kuulub Ed. Meyer siiski koos mitme teise oma põlvkonnakaaslasest saksa tippajaloolasega, nagu näiteks Robert von Pöhlmanniga, veel XIX sajandi historistliku kultuuri kasvandike ja pärijate hulka, et tõelise ajalookirjutaja musterkujuks jäi talle ?ateenlane Thukydides?. Kummati võib meenutada, et Thukydides on olnud hiljemgi teadlaste silmis omamoodi mudelajaloolane. Näiteks ka XX sajandi üks suuremaid klassikalisi filolooge Karl Reinhardt pöördus Thukydidese poole II maailmasõja ajal (veebruaris 1943), kreeklase V sajandil e.m.a kirjutatud Peloponnesose sõja ajaloos kajastuvat võimu, moraali ja saatuse käsitust analüüsis ta sakslastele katastroofilise Stalingradi lahingu valguses.

Tänapäeva Meyeri-vaatlustes, millesse on muide andnud panuse Balti taustaga antiigiuurija Jürgen von Ungern-Sternberg, ei jäeta märkimata tema erandlikkust oma aja ajaloolaste hulgas ega tema etapilisust kogu uusaegse antiikajalookirjutuse ajaloos XVIII sajandist kuni XX sajandi keskpaigani (Karl Christi malli järgi: ?Gibbonist Rostovtsevini?). Aga ka seda, et ta tööd mõjutasid ajaloofilosoof Oswald Spenglerit. Eestist pärit baltisaksa kirikuloolase Adolf Harnacki kõrval oli ainsana Meyer teine suur ajaloolane, kes omaaegses Spengleri-debatis viimase suhtes arusaamist ilmutas. Kahjuks ei saa sama öelda Meyeri suhtumise kohta Jacob Burckhardti loomingusse, eriti tema postuumsesse ?Kreeka kultuuriloosse?, mille geniaalseid analüüse pidi isegi Pöhlmann kaitsma Meyeri ja Wilamowitzi taoliste härrade stsientistliku kriitika eest.  Kuid nagu Harnack, kes arvas, et ?teadus on põhiliselt ja viimselt alati indiviidi asi?, ei olnud ka Meyer teooriaküsimustes nakatatud nn. metodoloogilisest sotsialismist. Punateaduse minevikus, kus 1920. aastaist järgiti vahelduva eduga Lenini isiklikku soovitust, et Spengler ?ei ole huvitav? ja et ?Nõukogude Venemaal ei tasu temaga tegelda?, heideti Meyerile peale antiikaja moderniseerimise ette nii mõndagi. Näiteks peale ajalooliste seaduspärasuste ja ajaloolise progressi eitamise ka rassismimeelsust ehk ?valge rassi? tähtsustamist ajaloo käsitlemisel. Meyer oli ? nõukogulikus vaates ? imperialismiajastu ajalookirjutuse näidislik esindaja, see, kes ?subjektivismi poolele? üle minnes tegi ajaloo kohta ?relativistlikud lõppjäreldused?. ?Kui aga on nii, mis jääb siis veel järele ajaloolisest teadusest?? Niisugust, antud juhul 1960. aastate Igor Koni sulest pärinevat ja kodanliku mineviku vigade üle kontrolli saavutamist taotlevat valvsusretoorikat peeti marksistlikes ringkondades toona ajaloofilosoofiaks!

 

Uus kaasaegsus

 

Marksismi ajaloopoliitilistest visioonidest ja võimukeelest on meil nüüdseks osaliselt vabanetud, ja Meyeri sünniaastapäeva ajendil on põhjust heita pilk ka tema retseptsiooni viljakamatele harudele. Lähtuda võib neohistorismi rahvusvahelisest kontekstist, milles ta on umbes 1980. ja 1990. aastate vahetusest saadik taasavastatud ajaloouurimisele aktuaalse teoreetikuna. Praegusaja itaalia nn. probleemse-kriitilise historismi koolkond on andnud ta teoreetiliste tööde ?Ajaloo teooriast ja metoodikast? ning ?Ajalugu ja antropoloogia? tõlkimise ja uurimisega Meyerile uue hinguse ka saksa teaduskultuuris. Üksnes akadeemiliseks viisakuseks ei saa pidada ka sedavõrd asjaliku soomerootsi filosoofi nagu G. H. von Wrighti ?Minerva öökullis? esinevat nendingut, et Meyeri teooria- ja metoodikatraktaat, mis esmailmus 1902. aastal ja milles esitatud seisukohtadega väitles 1906. aastal veel kultuuriteaduste metodoloogia korüfee Max Weber, on ?äärmiselt huvitav?.

Traktaadis ?Ajaloo teooriast ja metoodikast?, mille ta 1910. aastal täiendatuna valis oma (1924. aastal veel kordustrükis ilmunud) ?Väikeste kirjutiste? mahukasse esikköitesse ja mille igasugust akademismi provotseeriv avalause on ühtlasi laenatud käesoleva artikli pealkirjaks, jagunevad Meyeri refleksioonid kaheks. Esiteks oma aja teadussituatsiooni suhtes kriitilisteks kaalutlusteks, mis peegeldavad tema suhtumist paljuski ?tsunfti?-kesksetesse vaidlustesse Karl Lamprechti ?ajaloolise materialismi? ümber (1890. aastate nn Lamprechti-tüli). Teiseks aga n-ö positiivseteks arutlusteks: mõttearendusteks teooria funktsioonist ning rollist ajaloolase igapäevases praktilises uurimistöös, sh ajaloolase vastutusest.

 

Ajalootunnetus pole absoluutne

 

Kuidas on tema ?stiiliga?? Meyer on asjalik, aga ei dotseeri. Ta laseb kaasa mõtelda niisugustel teda erutavatel teemadel nagu uurimise ja kujutamise erinevus, tegelikkuse lõpmatus ja ?tervikuna haaramatus?, ?histoorilise järelduse? probleemsus, ajaloolis-tunnetuslik relativism. Ta pole missioonikirjanik, vaid uurimises kogetu ja mõeldu vahendaja, ent siiski… Meyerit näib saatvat tunne, et kui isetu objektivismi pretensioonid on ajaloos tühistatud, on vaja endale ajaloolase muutunud olukorda ka tunnistada, kõlagugi otsus, nagu ta ütleb, ?hävitavalt? (vernichtend). ?Iseendast võtab ajaloolane probleemid, millega ta astub materjali juurde; need annavad talle juhtnööri, mille varal ta sündmusi korrastab, ajaloolised momendid välja eraldab, ja nende lahendamiseks teeb ta histoorilisi järeldusi. Ajaloolase kaasaeg on moment, mida ei saa ühestki ajalookäsitlusest kõrvale jätta, sama hästi on seda nii tema individuaalsus kui ka aja mõttemaailm, milles ta elab. Kõigil aegadel on vaid meie ajalootunnetus see, milleni me võime jõuda, iialgi pole see absoluutne ega tingimatult kehtiv.?

Eelkõige see viimane, probleeme teadvustav osa teeb Meyeri meie kaasajale huvitavaks ajaloomõtlejaks ja samal ajal kaugendab meid vahepeal historiograafias valitsenud sotsioloogilisest kitsarinnalisusest ? nimelt arvamusest, nagu oleks Meyer vaid ?saksa traditsioonilise idealistliku historismi? kui aegunud mõttevormi esindaja. See arvamus on kas või Fulvio Tessitore 1990. aastate töödega neohistorismi olemuse kohta, milles tõuseb esile (üld)ajaloo ?antimetafüüsiline iseloom? kunsti ja teadusena, juba veenvalt ümber lükatud. Pigemini on Meyeri-taolise juurdleja arutlused lähemal sellisele ajaloolise mõtlemise vormile, mille Marek Tamm on hiljuti Carlo Ginzburgi üht ? Nietzsche kriitika osas siiski mitmeti vaidlustatavat ? esseed kommenteerides (vt Tuna 4/2003) määratlenud kui ?praktilise ajalooteooria?. Kõige selle juures võib tunduda mingi arusaamatusena seegi, et iseseisvate detailuuringutega silma paistnud Meyer ei näi suhtuvat teooriatesse mitte just eriti lugupidavalt. Nendel juhtudel on päris ilmselt rohkem tegemist ?õhumüüjate? või ?ideoloogide? eest hoiatamisega. Faktilises ?ajaloolises teadmises?, ainult selles teabes, mis ei püstita fantaasiamaailma kujundeid reaalmaailma tõsiasjade asemele, mitte aga teatavates ?kõige ilusamates teooriates ja kombinatsioonides?, millega mõni ajaloolane võib ?publikut pimestada?, olevat ?kogu ajaloo kindel vundament?. Ka möönis Meyer, kuigi loomulikult piiratud ulatuses, ?spekulatsioonide? kasutamist ajaloolase ?abikonstruktsioonidena?.

 

Ajalookirjutuse eetika

 

Resümee või järeldus Meyeri hoiakust, mida ta ise küll selliste sõnadega pole väljendanud, võib olla järgmine: ajalookirjutus läheneb mõnes suhtes eetikateadusele. Ajaloost, mis ?ei ole? täielikult või rangelt ?süstemaatiline teadus?, kuid on ometi identiteediaspektide kujunduses meile ?ajateadusena? pea asendamatu, saab ka uurija subjektiivsuse välistamatuse tõttu dialoogilis-eetilise iseloomuga distsipliin. Uurija on oma tulemuste edastamisel sootsiumile ühtlasi jutustaja ning see paneb talle teiste ees väga suure vastutuse, eeldusel, et väljaspool aja(loo)list jutustamist meil tõepoolest ei individuaalset ega kollektiivset identiteeti pole. Osaliselt on siis ka kutseajaloolaste tegelikkusemeel selle pandiks, et nii nagu varem ei võidaks Euroopat uued, seekord välist poliitilist korrektsust relvana kasutavad tseesarid. Nende suhtes võib rakendada Meyeri ?negatiivse ajaloofakti? teooriat. Viimasega mõtles ta ajaloolise võimalikkuse refleksiooni, mis vaatleb isiksuslike, kultuuriliste või poliitiliste individuaaltegurite ?mõõduandvust? (maailma)ajaloolisele arengule ?tõsiasjadeks? mittesaamise ? nende teostumatuse, ärajäämise või juhtumatuse seisukohalt: ?Pean silmas nähtust, et pole juhtunud mõnd sündmust, mida inimasjade üldise käigu järgi oleks võinud oodata, ja et see mittejuhtumine on toonud kaasa äärmiselt tähtsaid positiivseid tagajärgi.?

 

Nüüdisaegne ajaloolis-kriitiline mõtlemine

 

Tundub, et XX sajand, millest Meyer elas tuleviku barbaarsust peljates ära vaid esimese kolmandiku, on ise meile näidanud, et tema vaade ?ajaloolisele? selle ?mõjuvuse? alusel on siinjuures pisut kitsas. Kultuuri uurijaid on juba mõnda aega huvitanud ka vastupidine nähtus, n-ö ärajäämise negatiivsete tagajärgede olulisus ajaloos. Ühelt poolt kõik see mineviku kohta ?avastatav?, mida me praegu nimetame ofitsiaalsest ajalookäsitlusest väljajäänuks, teiselt poolt aga see, mis ? Juri Lotmani järgi ? osutub (mineviku)kultuuri teostamata võimaluseks. Kultuuris toimub pärandi ?tegemise? protsess, päritu määratlemine ja omandamine pärandina, mis omakorda relativeerib arengu seniseid jõujooni. Ajaloolise kultuuri kuju mitte ainult ei kulge ega arene ajas, vaid selle kultuuri hulka kuuluvad ka need tema võimalused, mis ei teostu õigeaegselt ning jäävad kauaks ajaks nimetuks.

Nõnda viib Meyeri enda tunnustatud ?tunnetava indiviidi primaarsuse? tees uurimisväljal nüüdisaegse ajaloolis-kriitilise mõtlemiseni. See arvestab rohkem (kultuuri)huvide muutumist ja üritab hoolikalt kaaluda, kas me ei satu ehk ajaloolise tegelikkuse asemel kõigepealt teist laadi tegelikkusekäsitlusele, mis meieni säilides lihtsalt pretendeerib ühele minevikunimelise kestvuse vormile. Arvustades nüüd seda vormi, küsib meist vahel igaüks oma subjektiivsuses ühe puhtajaloolise küsimuse: kas ?eilne?, ?tunane? või ?senine? võiks olla teine? Olemuselt peitub selles süsteemitus refleksioonis ajaloolise identiteedi üle tähelepanu vääriv, ajaloole kui teadusele eelnev (nietzschelik) probleem: miks me üldse vajame seda mineviku omandamist? Jäädes Meyeri kui teadlase arutluste lainele, on neist tulenevalt meie ees praeguseks uus, probleemina varasemast märksa olulisem nähtus. Kui süstemaatilisus ei kuulu ajaloo teadusliku käsitlemise eelduste hulka enam nii enesestmõistetavalt nagu kunagi varem ja märkimisväärset rolli mängivad tunnetuse fragmentsus või kirjutaja publitsistlik mõjuvus, siis muutub ajalootekstide kvaliteedi eeltingimuseks ka see, kuidas üks või teine autoriisiksus saab aru oma aja vaimsest olukorrast.